Väheste helide kultuuridiplomaatiline triumf

Marko Lõhmus

Meie muusikute maailmareisidest saaks igasse Sirpi ilmselt mitme veeru jagu uudiseid või pikemaid reisikirju. Värskelt tegi näiteks Rahvusmeeskoor oma ülimenuka tiiru Moskvas ja mõnedes Venemaa linnades. Olulised on meie interpreetide sõidud ühel või teisel moel kõik ja kui seda just moodsamalt kultuuriekspordiks nimetama ei pea, siis eri žanrides eesti muusikakultuuri tutvustamine on see alati ja igal laval. Muutuv aeg ja poliitilised tuulesuunad tahavad kangesti uusi nimesid, nägusid või „kaubamärke”, nii heliloomingus kui esitustes. Nii ei pane me õhinapõhises uue otsingus tähele, et ka see, mis kakskümmend aastat on toiminud, võib olla menukas ja ikka veel pälvida siira-tormislise vastuvõtu. Leia ainult õiged võimalused ja julgust need ära kasutada. Kirjatüki üldist laadi sissemõtisklus sai ajendi viimasest Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljuste reisist Mehhikosse oktoobrikuu keskel. Reis, mis tõi selles kauge kandi kolmes linnas Eesti, selle helilooja ja muusika mitte ainult kokkutulnud publiku teadvusse, vaid meedia tähelepanu ja suurte plakatite kaudu ka näiteks pealinna México tänavatele. Muide, olgu meenutatud, et pealinna Saaremaa mõõtu pindalal elab umbes 20 miljonit inimest. Sellise kauge lõunamaa, võõrapärase kultuuri ja mastaapide juures ei ootaks, et Arvo Pärdi minimalistlik helikeel võiks äratada väga suurt vaimustust, aga vastuoksa. Tähelepanu, mida pälvis kohale lennanud maestro ise, meie dirigent ja muusikud oli tohutu: kõigi kolme kontserdi lõpp polnud mitte pelgalt standing, vaid ka shouting ovations. Ja seda kahel juhul ka juba kontserdi alguses.

Kust kõik algas? Selle kontserdireisi puhul võiks ju arvata, et mõne segaste eesmärkidega arendusasutuse jõupingutustest, aga võta näpust. Idee sündis hoopis tänu eelmise aasta kultuuripealinna staatusele, siiski mitte Tallinna, vaid Turu omale. Nimelt andis eelmisel aastal Turu programmis Eesti Filharmoonia Kammerkoor Pärdi muusikaga kontserdi, kusjuures saalis viibis ka Mehhiko suursaadik Agustín Gutiérrez Canet. Sattunud vaimustusse nii muusikast kui ka selle esitusest, algatas ta kultuuridiplomaatilise kiirpartii, kus olulist osa mängisid EFK direktor Esper Linnamäe, kultuuriministeeriumi endine muusikanõunik Eero Raun ja välissuhete osakonna juht Eike Eller ning Kaire Jürgenson välisministeeriumi kultuuribüroost. Mõni kuu kiireid e-läbirääkimisi ning paika said nii kontserdituuri kunstiline kui ka rahaline ja logistiline karkass.

Kogu reisi keskmes oli 40. Cervantino rahvusvaheline kultuurifestival, mis hõlmab muusikat, draama- ja muusikateatrit, tantsu, visuaalkunste, aga ka kirjandust. Enne eestlaste kontserdi olid Guanajuato linna peamise kontserdisaali – Teatro Juáreze laval esinenud Chicago SO koos Riccardo Mutiga, festivali külaliste hulgas olid aga ka näiteks Royal Shakespeare Company, Shanghai Pekingi Ooper jpt. Seega mastaapne ja tasemelt kõrge, väidetavalt kogu Kesk-Ameerika olulisim kultuurisündmus.

Arvo Pärdi nimi tundus olevat sealsete (vähemalt kontserdil olnud) noorte hulgas samas kaalukategoorias kui mõne popiidoli oma. Just noorte osakaal kontsertidel oli üllatav ja seda muidugi positiivses mõttes. Neid, kes oma nutitelefonide mällu soovisid pilti maestroga, oli sadu; vähemasti samas suurusjärgus ka neid, kes oma heliplaatidele või kavaraamatu tiitellehele autogrammi palusid. Lisaks lihtsad inimesed, kes tõid Pärdile isiklikke tänukirju neilt, kes tunniga välja müüdud México kontserdile pileteid ei saanud. Ja muidugi kingitused ja lopsakad lillebuketid.

Siiski sama küsimus uuesti – kust kõik algas? Tegelikult muidugi kahekümne aasta tagusest ajast, kui Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester salvestasid ECMile esimese Pärdi muusikaga CD „Te Deum”. Lugu ise lõpetas ka Mehhiko reisi kontserdikava (kui välja jätta igas paigas vaja läinud lisalugu – eesti hällilaul „Kuss-kuss, kallike”). Pärdi „Te Deum” Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerorkestri ja Kaljuste esituses on interpretatsiooniline kaubamärk, mis on meie kultuuri viimase kahe aastakümne jooksul tutvustanud enam, kui esmapilgul arvata oskame. Meenuvad teosega väisatud arvukad Euroopa festivalid ning USA tuur. Kuid selleks, et ka tegelikult mõista ühe teose ja selle esituse geograafilist ja kultuurilist mõõdet, tuli lennata 14 tundi edelasse kogemaks seal, et Pärdi-Kaljuste-kahe-kammeri aastakümnete eest laotud loominguline vundament on nii tugev, et sinna peale võib ka praegu laduda nii helikunstilisi kui ka kultuuridiplomaatilisi kõrghooneid. Just see on koostöö ja suund, mida praegu tuleks riiklikult soosida ning heas mõttes igakülgselt ära kasutada meie kultuuri välistutvustuses. Kunstiline elamus ja diplomaatiline tulu, millele järgneb teadagi muu mõõdetav kasu, on garanteeritud.

Üks oluline seik veel. Kummardus, mille Arvo Pärt mehhiko rahvale tegi, oli suurmehelik – värskelt (ja veel reisilgi parandusi saanud) valminud a cappella kooriteos „Virgencita” Guadalupe Neitsi Maarja palve tekstile. Vaikne palve keset kuuma-käratsevat miljonilinna mõjus palsamina hingele ja detonaatorina publikule, kes lämmatas juba teose viimaseid takte hüüetega „braavo” ja „tänan väga”! Siinkohal teadmiseks meie kammerkooride dirigentidele: katsuge selle teose noot pärast kirjastamist kiirelt hankida, sest parasjagu miniatuurne ja segakoori vaikset-kandvat kõla demonstreeriv teos kulub väliskonkursside kavas marjaks ära.

Nüüd teevad mõlemad kollektiivid ühe kava kodusaalides ja siis ootab kammerkoori Viin ning kammerorkestrit Moskva ja Perm. Ikka selleks, et eesti muusika ja interpretatsiooni tuntus tõuseks ja kultuuridiplomaatia saaks ekspordidiskursuse kõrval ka kaunitest kunstidest toitu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming