Väljanäitusel Eesti jazzielevanti kompimas

Kaur Garšnek

Tallinn Jazz Weekend 23. ja 24. IX Von Krahli teatri saalis ja baaris.  21. ja 22. septembril Django Batesi ja Eesti noorte muusikute ühiskontsertidega alanud Tallinna jazzinädalalõpp jätkus kaleidoskoopilise programmiga reedel ja laupäeval. Showcase-festivalil  astus üles 14 Eesti jazzkooslust. Kui võrrelda kava näiteks kevadel toimunud Tallinn Music Week’i väljanäitusega, siis esmalt torkas muidugi silma (Eesti väiksusest ning ka jazzmuusika loomusest tulenev) muusikute kollegiaalne liikumine eri koosseisude vahel. Ligi neljandik interpreetidest mängis tegelikult kahes või enamas grupeeringus ning ansambleid, kus poleks mõne teise koosseisuga kattuvaid liikmeid, oli ainult kolm: State of Zoe, Villu Veski „Innovative Life” ja Ingrid Lukase duo. On see nüüd hea või halb, ent kuna festival oli mõeldud Eesti originaalse jazzmuusika tutvustamiseks välisdelegaatidele, siis paistab,  et selline asjade korraldus toetas vähem erinäoliste püsikoosseisude ning rohkem individuaalsete artistide reklaami. Nii mõnigi muusik sai end kahe õhtu jooksul näidata mitmest küljest ja sellega jäetud muljet süvendada või täiendada. Võtame näiteks Kadri Vooranna, kes lisaks esinemisele oma ansambli ridades täiendas ka Tanel Rubeni kvinteti kõlapilti, kusjuures just viimases tuli lauljatari intensiivsus eriliselt esile.   

      

Teine korraldusega seotud üldine tähelepanek puudutab ruumide valikut. Von Krahli pind sai peagi puupüsti delegaate ja publikut täis, kusjuures liikumine ülemise korruse saali ning baari vahet toimus imetlusväärse täpsusega iga poole tunni tagant. Esinemistingimused neis ruumides erinesid aga mõistagi kardinaalselt. Kui black box’is oli jazzisõprade tähelepanu suunatud ainuüksi muusikale ning laval toimuvale, helipilt väga konkreetne ja kerge hoomata, siis baaris võttis maad üldine melu  ja lõbus sagin – üks Saksa delegaat minu kõrval kommenteeris järjepanu naiste soenguid, teine vestles õllesabas kolleegiga jne – ning sellest kõigest tulenev mürafoon hakkas artistide heliväljundiga konkureerima. Seetõttu oli veidi kahju neist esinejatest, kellele „loosiõnn” polnud naeratanud, nagu näiteks Weekend Guitar Trio, kelle kõlatundlik etteaste oleks mustas karbis kahtlemata palju paremini mõjunud. Kindla rütmisektsiooniga bändid selles osas õnneks nii haavatavad ei olnud, ka tundus teisel festivalipäeval baari helipilt olevat valjem ja selgem; ning näiteks Hedvig Hansoni grupi kaasakiskuv esinemine teise festivaliõhtu  lõpus toimis selles keskkonnas vägagi hästi, kuivõrd piirid esinejate ja publiku vahel olid seal voolavamad.     

Kaks avalööki       

Festivalipäevade avapaugud anti aga nimelt black box’ist ning need olid mitmeti meeldejäävad. Esimest õhtut alustas Toomas Rulli juhitud Tom-Tomm Kvintett, esinedes kolme palaga, mis kõik eri viisil läbi raputasid. Algus oli tuliselt latiinolik ning sünkopeeritud rütmid saksofoni-kitarri-elektriklaveri unisoonis asusid kahekõnesse särava trummipartiiga, seejärel siirduti aeglase ja jõulise funk’i radadele, viimaks aga esitati tempolt lennukas, kuid temperamendilt rahulikum lugu, mis ometi oli sisemiselt pingestatud ja dünaamiline. Eriliselt kerkisid esile Marek Taltsi hetke tabavalt ettenägelikud kitarrisoolod ning Raun Juurika  rõõmsad süntesaatoripöörded ja ulmelised värvingud. Lisaks instrumentalistide meisterlikele improvisatsioonidele leidus mitmeid toredaid kõlakujundeid ning pähe kerkisid võrdlused selliste inimnäolise fusion’i käilakujudega nagu Billy Cobham ja John Scofield.     

Teisele päevale pani alguse Villu Veski „Innovative Life”, mis kujutas endast õigupoolest mitmedimensioonilist multimeediaetendust. Visuaalses keskmes oli seinale projitseeritud hüpnootiline kujutis laval pöörlevast kettast sellele jooksvalt asetatud objektidega (vististi mündid), mis tarkvaralahenduses  tõlgendati lõputult korduvaks elektrooniliseks partituuriks süntesaatorile. Nii tekkinud nihkes rütmistruktuurile lisandusid Tangerine Dreami või Kraftwerki meenutav sakiline pulseerimine, ambient-foonid, new age-sämplid ja klubirütmid, viimaks ka saksofon. Täiesti ootamatult sisenes pilti rahvariietes tütarlastekoor Ellerhein, kes vargsi oli juba publikule külje alla hiilinud ning nüüd elektrooniliste põhjade vaikides alustas pikkadel kattuvatel nootidel oma laulu vaheldumisi kiljumisega, asudes siis dialoogi saksofoniga ja muutudes viimaks ka osaks visuaalsest etendusest – seda nii lavalise liikumise kui video- ja laserprojektsiooni  kaudu. Seejärel hakkas kõlama tsitaat Tormise kooriteosest „Talvemustrid”, lisandus elektriklaveri korduv rütm, sinna otsa techno-biit ja improvisatsioonides visklev saksofon. Kohati oli küll juba raske näha, mis neid kõiki elemente ühendab, ning üleminekud ühelt väljendusviisilt teisele polnud alati sujuvad, näiteks kippus saksofon elektroonilist tausta enda alla matma. Kuna kontseptsioonis võis aimata ka huumoritaotlust, tekkis paiguti kahtlus, et kas pole kogu etteaste hoopis Monty Pythoni stiilis satiir teemal „tehnoloogia piiramatud võimalused ja kaasaegne postmodernistlik maailm”.   

Mitmesugused koosseisud   

Kui kommenteerida veel mõningaid esinejaid, siis festivalil esinenud kvintettidest eristus positiivses mõttes Meelis Vindi elektriline elusmuusika koosseis Vindpower, mis – tuhat ja tuline! – andis küll vähemalt oma katsetamis- ja mängurõõmu poolest kõigile teistele silmad ette. Võis tajuda läbikomponeerituse ja improvisatsiooni head tasakaalu, eelkõige aga sellist  intelligentset riuklikkust, mis iseloomustanud näiteks John Zorni bändi Naked City. Nurgelised meloodiahüpped, ettearvamatud modulatsioonid ja pinev kokkumäng muutusid järgmises muusikalises kaadris täielikuks kontrolli all minnalaskmiseks, nii et näiteks kitarrist Virgo Sillamaa peaaegu et ei saanud viimase loo lõputaktis oma hoogu enam pidama. Kuid eks olnud n-ö väljanäitusfestivali kontekstis trump juba seegi, et esiplaanil figureeris saksofoni asemel bassklarnet, mille tämbraalsed võimalused ju hoopis teised.   

    Esines ka päris mitu duokoosseisu. Neist kahes figureeris kitarril Jaak Sooäär, kuid üpris vastandlikel viisidel. Koos Tuule  Kanniga jazzi ja rahvamuusikat kõrvutades ning vaikse kõla ja minimalistliku kulgemisega originaalloomingut esitades tekitati festivalimelusse tähendusrikas tühimik, mis kahtlemata eristus ülejäänud programmist. Koos Leedu bass-saksofonisti Liudas Mockūnasega (Heavy Beauty) sai aga Sooäär end näidata rokkiva mürakitarristina. Viimane koosseis mängis end õigupoolest ise: 4-akordi-järgnevusi ning mõningaid kokkulepitud teemasid aluseks võttes sisustati enamik ajast improvisatsiooniga, mis toetus ülevõimendatud elektrikitarri ja eksootilise bass-saksofoni kõlasulami omadustele.  Kõige liigutavamaks sündmuseks osutus aga hoopis UMA etteaste – neil oli õnne mängida black box’is. Jällegi õnnestus muusikutel end näidata mitmest eri küljest: kui esimene, improvisatsioonilisem pala („Paastukuu”) meenutas veidi Nils Petter Molvaeri lähenemist, siis järgnev („Missing a Fairy Tale”) tõi esile tugeva kompositsioonitaju ja täpse kõlakujutluse kombinatsiooni täiuslikus teostuses. See oli üks neid hetki, kui süda jääb äkitselt rahule ning saad kindlalt aru, et festivalile tulek polnud asjata. 

Täiesti mainimata jäid veel puhkpillijazzi traditsioone taaselustav Peedu Kass 005, jazzi barokiga ristav Andres Mustonen Crossover Quartet ning 25. septembril esinenud Elletuse, kuid eks me kuuleme neist peagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming