Vaenukõne eesti muusikutele

MART NIINESTE

Ma kirjutan seda lugu valentinipäeval vabariigi aastapäevaks. Eh, sõbrad-sõbrad … Pole midagi parata, see importkommertspüha lausa sunnib mängima Taara vägilast ja kõigile ühtemoodi serviti äsama.

Eesti jazz on vaimuvaene. Olgem ausad, isegi Hispaania kuningakoda ei tegelenud säärasel määral intsestiga, nagu meie jazziskeene oma bändidega. Kõik on suured sõbrad ega ütle omavahel halvasti ka siis, kui keegi on karjuvalt keskpärane. Kuvandki kipub tänu smart casual rõivaeelistusele vastavalt nii viisakas, et võtab haigutama. Kuid kuna pillimänguoskust tõendav paber on tagataskus, kipub nina muu muusika suhtes üleolevalt kikki. Jazzi kuulamine on publikule nagu kultuursuse mõõdupuu, kontsert poolpidulik enesenäitamisvõimalus.

Eesti etno on puine. Olgem ausad, enamik sellest kõlab nagu koolis koduülesandeks antud iseseisev grupitöö, mida see tänu Viljandi kultuuriakadeemia kohale ja rollile ju sisuliselt ongi. Muidugi mõtlevad õpilased etteantud raamides ja garneerivad tehtu jazzisoustiga. Nagu saadaks muumia ilukirurgi juurde. Ja esitavad tehtut ka vastavalt. Ainuke, keda olen näinud laval oma muusikast käima minemas, on Ruslan Trotšinski, aga tema on ka ukrainlane. Ägedad etnomõjutustega bändid nagu Metsatöll või Legshaker on töölisklassi juurtega, süsteemivälised nähtused.

Eesti pop on piinlik. Mis paganama superstaar see on, kes käib süldibändiga erapidudel „Cotton Eye Joe’d“ vihtumas? Muusikatööstuse mängimise teeb farsiks mastaap, selle puudumine. Rääkimata, et selleski väheses on halva maitse sisaldus toksiliselähedane. Ja siis on häda, et raadiod ei võta mängida! Aga halastusseksi tahaksite? Mistõttu ongi ametid nagu mänedžer või produtsent meil ühesõnaline lühihumoresk.

Eesti noortebändid on sisutud. Nad tekivad stiililainetena, vastava moesuuna hilinenud kajana siin eikusagilmaal ning kaovad muusikalis-kultuurilise pinnapealsuse kehastajatena jälgi jätmata. Neil puudub oma andekus, agendast rääkimata. Nad ei anna aru, et Claire’s Birthday „Venuse“ ja Metro Luminali „Coca-cola“ on kirjutanud nendevanused, mistõttu jäävad nende tulevikuootused alusetuteks. Märgid on mujal maas, kepimehed tulevad nurgast. Nii on, nagu elu käib.

Eesti klassika on kõrk. Kui EMTA maja püsti keerata, saame vandliluukarva torni. Istugu siis oma püramiidi tipus ning jagagu omavahel maksumaksja raha ning riiklikke preemiaid see Eesti Muusika Nõukogude Liit. Kirjanikupalga üle käib kõva sõnasõda, aga muusikupalk, rääkimata selle ühel või teisel kujul saajate hulgast, on fakt. Sotsiaalabiskeene mainet aitavad kujundada ka mängud muusikapoliitika ümber. Ja kuigi see süsteem on suutnud luua maailma tippe, ei kutsu resting bitchface ligi astuma, vaid tekitab ebamugavust, nagu oleks igaüks, kes siseringist väljas, lihtsalt mats.

Eesti vanem põlvkond on lodev. David Bowie lasi veel enne surma uue plaadi välja, teie kelgutate aga vana rasva ja inertsi peal, kõht ees ja pea kiilas. Bruce Springsteeni juurde trenni, marss! Vormist väljas vanamehebändide osas oleme küll maailmas esirinnas, sest miskipärast ei kohustu kohalik vanema põlve roki- ja popimees end nii tõsiselt võtma, et vananeks stiilselt, rääkimata sellest, et viitsiks laval teha seda nägu, nagu talle tõesti meeldiks seal olla. Ja selline tülpinud jorss nimetab end veel legendiks, sest sai omal ajal Venemaal kellegi taustabändis mõnel tuuril mängida.

Eesti punk on hale. Pärast Psychoterrorit ja Kurjamit pole peale tulnud ühtegi uut bändi, mis oleks ühiskonnaga laiemalt kõnelenud-sõnelenud, kes annaks sellele vähemalt sõnades vastu vahtimist. Lisaks pole, hoolimata pidevalt meil esinevate välismaa bändide eeskujust, kohalik punkmuusik ikka veel aru saanud, et pillimänguoskus tuleb muusikaga tegelemise juures ainult kasuks. Suvaline punt kusagilt Euroopa avarustest mängib meie tipud nakstigi laua alla ja viimased ei viitsi isegi pingutada sealt püstisaamisega.

Eesti noored poplauljad on mõttetud, sest nad on jätkuvalt vaid tootmisvahendid, lihtsalt toormaterjaliks pole erinevalt 1990ndatest enam päkapikudisko. Aga muidu on nad täpselt samasugused plastiliinist jänesed, kes usuvad, et sattusid tänu ühele telesaatele muinasjuttu ning on tõesti andekad. Kirjuta ise üks hea laul, tööta üks bänd prooviruumist täis müüdud Sinilindu, siis räägime edasi. Voh nii, kallis superstaarihakatis, oma eos rikutud enesehinnangu ja väärtussüsteemiga. Poeedid valitsevad maailma, sinusugused tulevad ja lähevad.

Eesti alternatiivmuusika on eneserahuldamine. Sellel puudub igasugune tõsiselt võetav kandepind, kui mõni artist juhtumisi haibiks ei saa. Kaks saalitäit publikut Tallinnas ja üks Tartus, see on maksimum, kellele järjekordne hipsteripopipunt reaalselt korda läheb. Peale kümmekonna muusikakriitiku. Ning sedagi kuni kaks klubihooaega või järgmise „põneva bändi“ pildileilmumiseni. Too nad suure publiku ette – ei kanna välja, rääkimata kõnetamisest. Aga kümme kriitikut on piisav põhjus, et endast hästi arvata.

Muidugi on meil skeenesid veel, aga lehekülje alumine serv kipub vastu tulema. Õnneks on järgmisel aastal jälle valentinipäev. Seniks aga head imestamist, et kas me tõesti oleme sellised, et meist võib ka niimoodi kirjutada.