Värske jälg traditsioonis – Händeli „Messias”

Maris Valk-Falk

XVIII Haapsalu vanamuusikafestival 13. – 17. VII        XVIII Haapsalu vanamuusikafestivali kavas oli 8 kontserti Haapsalu toomkirikus, Jaani kirikus ja Kuursaalis. Esinesid ansamblid Sagittarius Prantsusmaalt, Henry Jaye Consort Helsinki ja Schola Sancti Henrici Soomest, Rondellus ja Heinavanker Eestist ning Tallinna Barokkorkester, kammerkoor Voces Musicales ja vokaalsolistid Kädy Plaas, Teele Jõks, Simon Wall ning Taavi Tampuu Händeli oratooriumi „Messias” ettekandes. Juhatas EMTA professor Toomas Siitan, Haapsalu vanamuusikafestivali kunstiline juht. Festivali avas EELK Lääne praost Tiit Salumäe, kinnitades tänu jumalale ja heameelt kristliku maailma tähtteose „Messias” ettekande üle ning rõhutades Soome ja Eesti esituskoosseisude sümboolset tähendust Euroopa kahe kultuuripealinna (Tallinn ja Turu 2011) asukohariikide tähisena. Festivali  korraldasid muusikaühing Studio Vocale, Haapsalu linnavalitsus ja EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus. Kavaraamatus avaldatud vokaalmuusika tekstid on tõlkinud Maarja Kangro, Elisabet Klaas, Toomas Siitan ja Märt Väljataga.     

  

Vokaal- ja instrumentaalmuusika vaheldumine     

Festivali ulatuslikus kavas kütkestasid vana vokaalmuusika eri valdkonnad, gregooriuse laulu ajastust pärinev Püha Henriku missa („Öökontsert”), vaimulikud madrigalid Leipzigi Toomakiriku kantor Johann Hermann Scheini (1586–1630) kogumikest „Opella nova” ja „Iisraeli allikas”, Claudio Monteverdi (1567–1643) hardad itaalia stiilis madrigalid Kuuendast ja  Seitsmendast madrigaliraamatust Sagittariuse (1986, asutaja ja dirigent Michel Laplénie) esituses kontserdil „Armastuse läte”. Nii Püha Henriku missa kui Scheini ja Monteverdi vaimulik ja ilmalik vokaallooming, tekstide ja muusika ülevus ning tänapäeva esituse mediteeriv suurejoonelisus olid siinkirjutajale mõjuvad avastused. Esilekerkivaim aga oli inglise katoliiklasest helilooja ja lautist John Dowlandi (1563–1626) ahastavat nukrust sisendava muusika  esitus Henry Jaye Consorti Helsinki viieliikmelise viola da gamba-ansambli kavas „Rändaja lohutus”. Harva õnnestub tervikuna kuulda Dowlandi lacrimae kogumikku (1604, Seaven Teares) sedavõrd aeglaselt, vaikselt ja tõsise tundetooniga, nagu seda mängisid soome muusikud. Keelpillide konsortsiumi sametisele toonile liitus lautopartii „hele” tämber Kari Vaattovaara tundlikus esituses. Dowlandi loomingut tunneb varajaste klahvpillide mängija  pigem tantsude pavaani ja galjardi põhjal, mis omal viisil peegelduvad samuti ta tundelistes lautolauludes. 

Muusikaajaloo seisukohast huvitava kava  gregooriuse lauludest, eesti regilauludest ja Bingeni Hildegardi (1098–1179) lauludest („Muusika enne AD 1300 – Eesti”) andis festivalil Heinavanker, kes laulis Haapsalu Jaani kirikus. Eri rütmiga teoste vaheldumine kontserdikavades hoidis publiku huvi festivali vastu erksana. Johann Sebastian Bachi (1685 – 1750) viimaste eluaastate loomingusse kuuluva tsükli „Das musikalische Opfer” BWV 1079 (1747), esitasid Tallinna Barokkorkestri solistid Reet Sukk, Alise 

Juška, Peeter Klaas, Egmont Välja ja Reinut Tepp. Kaks olulist fuugat selles kaheksaosalises tsüklis kannavad nime ritšerkaar (ricercar), akronüümi ladinakeelsest lausungist Regis Iussu Cantio Et Reliqua Canonica Arte Resoluta (vabas tõlkes „Kuninga soovitud muusika ehk vanas kaanonikunstis tehtud lood”). Mitmed teosed selles ulatuslikus kontrapunktilises kompositsioonis põhinevad ajaloost tuntud kuninglikul teemal, thema regium’il. Kohati hämmastab, et  just selle ainulaadselt meisterliku suurteosega seotakse sageli nii paljusid tõsiasju ja oletusi, mis polegi ehk muusika seisukohast tähtsad. Teos on loodud Bachi külaskäigu puhul Berliini lähistele Sanssouci kuninglikku suveresidentsi Potsdamis, Preisi kuninga Friedrich Suure õukonda, kes mängis arvatavasti väga hästi flööti. Õukonnamuusiku ametis oli Bachi poeg, sellal juba armastatud galantse muusikastiili helilooja Carl Philipp Emanuel (1714–1788),  keda Bach külastaski. Hoolimata keerulisest mitmehäälsusest, mõjub „Das musikalische Opfer” selguse, lihtsuse ja ülevusega – sellisena õnnestus ka ettekanne Haapsalus flöödi-, keelpillide ja klavessiiniesituses. Flöödipartii on ilmselt pühendatud kingitus Preisi kuningale, kes oli annetanud Bachile kuningliku teema, thema regium’i. Esimese, uutmoodi klahvpillistiilis kolmehäälse n-ö preisi fuuga (Ricercar A 3) esiettekandel aga mängis tõenäoliselt  J. S. Bach, võimalik et mõnel parimal Sanssouci lossis leiduval Gottfried Silbermanni ehitatud varasel haamerklaveril.   

    Nii selle teose esituses kui teistelgi kontsertidel oli huvitav jälgida kuulajale vastutulelikku vahelduse printsiipi. Varasele vokaalmuusikale vastukaaluks mängiti Sagittariuse kontserdil Hispaanias sündinud üldiselt vähe tuntud fagotisti ja helilooja Bartolomé de Selma y Salaverde (u1580 – u1640) lugu bassipartiile  ja continuo’le, Johann Jacob Frobergeri (1616–1667) lühikest süiti tokaatade kogumikust klavessiinile ja J. S. Bachi suurteose kaanonitele vahelduseks kõlas orelil Johann Christian Bachi Sonaat op. 5 c-moll (nagu on ka Preisi kuninga kingitud teema helistik) ning Carl Philipp Emanueli Sonaat F-duur H.84 (põhihelistik do-minoorist kvardi ehk kvindi võrra kaugemal), mida esitas Haapsalu Toomkiriku hispaania barokkoreli tüüpi „särava” kõlaga  pillil Marju Riisikamp. 

Kohaselt kaheksateistkümnendat korda toimuvale festivalile, sisaldas tervikkava äärmiselt erinevaid muusikastiile kristliku ajaarvamise XI sajandi algusest XVIII sajandi lõpuni. Pakkudes mitut laadi emotsioone ja võiks öelda „palimpsesti”, kustunud sõnumit „pärgamendil”, mille esialgset teksti on püütud uuesti loetavaks muuta, eeldas Haapsalu festivali käekiri küllaltki suurt intellektuaalset pingutust. Mõelda tuli ka ühelöövise kirikuruumi järelkajale, mis jõuab mitme eri varjundina kirikusaali katva kolme kuplivõlvi alla, mille vahel on võimalik valida meelepäraseid asukohti kuulamiseks.       

Händeli „Messias” 

Tänavuse festivali oodatuim sündmus oli Georg Friedrich Händeli (1685–1759) vaimuliku oratooriumi „Messias” HWV 56 (1741) ettekanne lõppkontserdil, millest ERR i Klassikaraadio tegi otseülekande. Raadioülekanne võimaldab näha muljete erinevust sellest ettekandest. Kui toomkirikus kuulajale avaldas mõju teatud prantsuse barokipärane rütmiline pehmus (saksapärase pingestuse asemel oratooriumi I osa rangemates lõikudes) ja instrumentide dünaamiline kokkusulavus (vokaalpartiisid, eriti eri vokaaltämbrite ja mitmekesiste isikupäraste väljendusvahenditega soliste see ei  puudutanud), siis ülekande kuulajatelt saadud vastukaja osutus vastupidiseks: esitus osutus dramaatiliselt pingeliseks tänu Toomas Siitani interpretatsioonile kõrvutada lõikudevahelisi kontraste attacca ja anda eksistentsiaalsetele piiblisündmustele seega tagasipöördumatu jõud ja ärevus. Tema varasemad Händeli tõlgendused oratooriumist „Jefta” HWV 70 (1751) XVI vanamuusikafestivalil (2009) ja sellele mõne kuu pärast järgnenud oratooriumi  „Theodora” HWV 68 (1750) ettekanne Niguliste kirikus kandsid eos eelaimust „Messia” võimalikust tulekust Haapsalus. Vähem oluline pole ka dirigendile muusikaliselt lähedase esituskoosseisu olemasolu.     

Oratooriumi II osa retsitatiivid ja aariad lõpetab koor „Halleluuja!” – teose kulminatsioon, mis Haapsalus kõlas väga väärikalt. Oluline  on teada selle kooriosa teksti Johannese ilmutusraamatust, millest Charles Jennens (1700–1773) on komponeerinud kristliku maailma kontsentreerituima tänupalve ja aupakkumise Issandale: „Hallelujah! For the Lord God Omnipotent reigneth! Hallelujah! (Apocalypse XIX, 6) The Kingdom of this world is become the Kingdom of our Lord and of His Christ, and He shall reign for ever and ever (Apocalypse XI, 15). King of Kings, and Lord of Lords (Apocalypse XIX,  16). Hallelujah!”.   

Londonis loodud ja Dublinis (1742) heategevuskontserdil esmakordselt esitatud Händeli „Messia” iga ettekanne on tähelepanuväärne sündmus, milleks suured dirigendid valmistuvad aastaid. „Messia” esituse puhul ei pääse imetlemata selle suurteose jumalikku mastaapsust: palveraamatu psalmidele ja piiblitekstidele  põhinev vokaalinstrumentaalne suurteos, mille aluseks on pöördumised Korintose rahva ja roomlaste poole, lõigud Luuka ja Matteuse evangeeliumist, Johannese ilmutusraamatust ning Vana Testamendi raamatud. Händel kasutas Jennensi anglikaani kiriku põhitekstide järele koostatud ingliskeelset teksti. Kauneid koore, retsitatiive ja aariaid läbib kõige kõrgema, kõikvõimsa ja halastava jumala teema, tema pühadus, abivalmidus ja kõikjalolek, mis  hajutab inimese sügavamadki kahtlused lõplikust ülestõusmisest, nagu on tõotatud apostel Pauluse 1. kirjas Korintose rahvale: „Since by man came death, by man came also the resurrection of the dead. For as in Adam all die, even so in Christ shall all be made alive.” (First Epistle to the Chorinthians XV, 21-22) „Messia” III osas. Eestikeelseid tekste ei tahaks kõrvutada – see poleks see. Sisu kaunistab ingliskeelsete tekstide eriliselt poeetiline stiil, ajaloo käigus erinevate jutustajate loodud kordused, parallelismid, mille eriti psalmitekstides (lauludes) teeb poeetiliselt nauditavaks väljenduse isiklikkus. Muusikaajaloos tuntakse mitmesuguste koosseisudega „Messia” esitusi, mõned neist massiivsete esituskoosseisudega. Hoolimata „Messia” salvestuste uskumatult suurest arvust (vt nt YouTube), on üks viimaste aastate kaunimaid esitusi Masaaki Suzuki tõlgendus Jaapani Bachi Kolleegiumi jõududega (CD-891/892 Digital  Stereo, 1996), millest õhkub eriline rõõmus ja kirgastunud muusikaline atmosfäär. Jaapani Bachi Kolleegium esitas seda 21 kooriliikme ja 19 orkestriliikmega. (Olgu võrdluseks kammerkoori Voces Musicales 24-liikmeline koosseis.) Selle kõrval tunneme mitmeid esitusi, mis igaüks omal kombel püstitab muusikuile eri kriteeriume, sealhulgas virtuoosseid suurte esituskoosseisudega tõlgitsusi alates XIX sajandist, näiteks koori „Halleluuja!” esitus 600–700  lauljaga Bostonis (1857) ning Philadelphia ooperiseltsi ekstaatiline ühislaulmine kaubanduskeskuses (2010. aasta sügisel).     

Viimastel aastatel on Händeli „Messias” kõlanud Eestis korduvalt, näiteks Andres Mustoneni juhatusel barokkmuusika festivalil (2006) Estonia kontserdisaalis, kus kasutati osaliselt Mozarti versiooni sellest teosest ja kaasa laulis segakoor Latvija, Tõstamaa ja Audru kirikus üsna suure esituskoosseisuga heategevuskontserdil (2007), Soome-Rootsi 100liikmelise koori ja sümfooniaorkestri esituses,  dirigent Rainer Holmgard (Vaasa) ja teisi. Esimeste sõjajärgsete vokaalsümfooniliste suurvormide tsenseeritud avalike esituste hulgas oli „Messias” Händeli 200. surma-aastapäeva tähistamiseks 14. aprillil 1959 Roman Matsovi juhatusel suursündmus. Solistide neliku moodustasid Lehte Mark, Alice Roolaid, Endel Ani ja Tiit Kuusik. „Messia” esitus sel suvel Haapsalus oli omanäoline, sügavalt eetiline, teosesse kätketud lunastuse ja lõpliku ülestõusmise sõnumit  võimendav. Vanamuusikafestivali kontserdid Haapsalu toomkirikus on rahulik pelgupaik neile, kes ei igatse taga ega hakka ehk kunagi igatsema kaasaegse massikultuuri rabedust, kuid suudavad viimase üle rahulikult mõtiskleda just „Messia” inspireeriva üldinimliku sõnumi kaudu. 

 William Hogarth ilust   

Paratamatu on küsida, missuguselt üldiselt või üksikasjalikult positsioonilt peaks nõnda mitmekihilist varase muusika pidustust sõnastama? Kas juurdlema esituste üle, analüüsima isiklikke muusikaelamusi või oskama lähtuda muusikateosest mitmeti: ajaloolis-religioossest  (rituaalsest) aluspinnast, millest muusika on võrsunud, loomingustiilide teoreetilistest vastuoludest, sümbolivõrgustikest, komponistide staatusest või veel millestki? Või tohiks arvustaja olla samuti ilmsüütu kuulaja rollis nagu kõik teised? Mõnikord kinnitavad muusika kuulajad, näiteks ajakirjanduses, et neid huvitavad eeskätt tugevad emotsioonid. Keskajast kuni barokiajastu lõpuni loodud muusikat viljeldes võivad ka esitajad ise aeg-ajalt olla fanaatilised  (nagu teraselt on märkinud Adorno), kui mitte dogmaatilised ja kaotada silmist kultuurilised seosed, mis aegade kestel on muutunud. Seetõttu on lähenemine muusika loomisajastule filosoofilis-esteetilisest vaatenurgast eriti värskendav. Bachi kaasaegse, Inglise valgustusaja ühe satiirilisema kunstniku William Hogarthi (1697–1764) teosest „Ilu analüüs” (1753) on juba avalehekülgedel lugeda, et barokiaja ilumõiste kohaselt „kuulmine väsib vahetpidamatust 

ühe ja sama noodi kordamisest nagu silm ühte punkti või tühjale seinale vaatamisest”. Nii püüavadki renessansi- ja eriti barokkmuusika sümbolivõrgustikud täita kõlas tekkivaid tühikuid, võttes aluseks ühetoonilisuse ja mitmekesisuse vahelduvuse ilumõiste esteetikas. Kõik tunded naudivad mitmekesisust looduses sama palju, kui tunnevad vastumeelsust ühekülgsuse ees. Hogarth kinnitab, et nii ilu kui praktilisus avalduvad proportsioonides:  valgustusaja kunstile oli iseloomulik nii lihtsus (elulähedus) kui keerulisus (looduslikelt vormidelt matkitud monumentaalsus/suursugusus). Haapsalu vanamuusikafestivalide kavad on aastate kestel olnud selles mõttes unikaalsed, nagu oli ka tänavuse festivali oma. Kui kahe aasta eest hämmastunud, Händeli „Jeftast” lummatud publik jäi pimenevasse lossihoovi õitsevate pärnapuude alla epiloogina vestlema, siis sellel aastal olid pärnad Händeli  „Messia” ajaks juba õitsemise lõpetanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming