Väike taskulambike meie teedel

Mart Jaanson

Kohe alguses tuleb öelda, et akadeemik Arvo Pärdi raamat, mida selle aasta 23. jaanuaril Eesti teaduste akadeemia saalis esitleti, on väga ilus. Seda nii kujunduse kui ka idee mõttes koondada ühtede kaante vahele kõik meie armastatud maestro muusikaga vahetult seotud tekstid (nimetan neid edaspidi teosetekstideks). Ühest küljest pole viimane idee muidugi midagi uut. Mu endagi riiulis asub kogumik J. S. Bachi vokaalteoste BWV 1–249 tekstidega (Leip­zig 1989). Teisest küljest on aga Pärdi teosetekstide kogumik eriline, võib-olla mõneti koguni pretsedenditu. Nimelt selgub toimetajate eessõnast, et kogumiku 81 teoseteksti (need pärinevad kogumiku koostamise ajal Arvo Pärdi keskuses heaks kiidetud teosenimistust) jagunevad nelja kategooriasse. Esiteks vokaalteosed, mille tekstikasutus on tavapärane. Teiseks algselt vokaalile loodud teoste instrumentaalversioonid, millega algne tekst jääb ju otseselt seotuks. Kolmandaks Arvo Pärdi kompositsioonitehnika eripärast tulenev teoste rühm: instrumentaalteosed, mille aluseks on konkreetse teksti struktuur. Ja neljandaks teosed, mille seos tekstiga on kaudsem, mille tekstid kujutavad endast motot, pühendust vms. Kolm viimast kategooriat teevadki „In principio“ eriliseks. Pärdi muusika austajate jaoks leidub siin arvatavasti palju uut.

Tekstid on raamatus esitatud vastava teose loomisaastast lähtuvalt kronoloogiliselt. Samuti on loomisaastatele lisatud viide, kellele teos on pühendatud, ja andmed esiettekande kohta. Selle kõige tõttu on helilooja loometee jälgimine nauditav.

Raamat on mõeldud rahvusvahelisele kasutajaskonnale – Arvo Pärdi muusika ülimat tuntust arvestades on see loomulik – ja seetõttu ingliskeelsete abitekstidega. Viimaste hulka kuuluvad kõigi mitte-ingliskeelsete tekstide tõlked eri tõlkijailt, raamatus leiduvate teoste alfabeetiline loend ja kaks põhjalikku eessõna (tõlkija Adam Cullen).

Esimene eessõna pärineb Eesti muusika- ja teatriakadeemia professori Toomas Siitani sulest. Siitan selgitab, miks on kogumikule valitud just selline pealkiri ja miks on sõna Pärdi muusikas nõnda oluline (vt ka Sirp 30. I 2015, nr 4, lk 27). Saame teada, et Arvo Pärdile on üliolulised Johannese evangeeliumi algussõnad „Alguses oli Sõna“, et sõnal „Sõna“ (logos) on palju tähendusi, et see on oluline filosoofias ja teoloogias, et Sõna on Jumalaga olemusühtne ja Looja.

Raamatu sisekaane fragment

Kuid siis läheb jutt sujuvalt edasi liturgilisele laulule ja lugejal, kes pole tuttav teoloogiaga, eriti idakiriku apofaatilise teoloogiaga, võib tekkida küsimus, kas siis iga sõna, mida liturgilises laulus kasutatakse, on Sõna suure tähega, s.t Jumalaga olemusühtne ja Looja. Teisiti öeldes, kas liturgilise laulu iga sõna on Jumal? Ja kui pole, siis milles seisneb sõna ja Jumala vaheline seos? Kui eeldada, et iga liturgilise laulu sõna on seotud piibliga, siis võib seda seost ette kujutada. Kuid siis kerkib küsimus, millises seoses on Jumal sellise sõnaga, mis näib ebapiibellikuna. Sest raamatus esitatud ja seega leidub Arvo Pärdi keskuses heaks kiidetud teosetekstide hulgas ka selliseid, mida on raske seostada piibliga, nt tintinnabuli-eelse perioodi lastemuusika tekstid. Eessõnalt oleks oodanud vastuseid ka neile või teistele seda laadi küsimustele. Või siis vähemalt möönmist, et sellised küsimused on olemas, kuid vastused neile jäävad saladuseks.

Teise eessõna on kirjutanud raamatu kolm toimetajat. Peale koostamispõhimõtete on kirjeldatud eessõnas viisi, kuidas on omavahel seostatud teose partituur, käsikiri ja teosetekst. Heidetakse valgust erikeelsete teosetekstide toimetamispõhimõtteile, eriti ladina ja inglise keele osas, samuti põhimõtteile, mille alusel on tekstid tõlgitud inglise keelde. Lahti räägitakse ka teoste variantide ja topeltpealkirjadega seonduv.

Nagu juba teisisõnu mainitud, annab „In principio“ hea sissevaate Arvo Pärdi loomingusse ja mõttemaailma. Leidsin end küsimast, millise žanriga oleks seda raamatut kõige sobivam ühendada. Osalt on see kindlasti luuleraamat, kuna esitatud piiblitekstid, liturgilised ja palvetekstid kuuluvad poeesia valda, rääkimata ehtsatest luuletustest. Teiselt poolt on sellel ka kiriku (oikumeenilise) lauluraamatu tunnuseid. Pärdi lauluraamatus puuduvad küll noodid, kuid see asjaolu seostub teatavasti hästi eestikeelse lauluraamatu ajalooga: alles XX sajandi lõpul hakati välja andma lauluraamatuid koos nootidega. Kuid Pärdi raamatut võib pidada ka palveraamatuks. Esiteks juba selletõttu, et paljud Pärdi teosetekstid ongi oma liturgiliselt funktsioonilt palved. Aga ka seetõttu, et Pärt suhtub ülima aupaklikkusega igasse teksti, mille ta muusikaga seostab. Manitseb ju Jeesus palvetades mitte lobisema (Mt 6:7) ja seda põhimõtet peab Pärt silmas teksti grammatilise liigenduse hoolika järgimise abil. Iga silp, sõna, fraas ja lause on hindamatu. Kuipalju selle hoolika tekstisuhtumise aga raamatu lehekülgedelt välja loeb, on omaette küsimus.

Viimase asjaoluga seoses heidan raamatu toimetajate poole õrna kriitikanoole. Arvo Pärdi keskuse kodulehel ilmunud „In principio“ toimetajate eessõna eestikeelses versioonis on öeldud: „Ometi ei saa selles raamatus ära trükitud tekste võtta üks-üheste ärakirjutustena Arvo Pärdi käsikirjadest … Heaks näiteks on kirjavahemärgid ladinakeelsetes tekstides. Mitmel puhul (nt „Passio“) on helilooja need oma muusikasse sisse komponeerinud … Raamatus ei ole me aga sellist teksti ja muusika vastavust ilmtingimata järginud ning partituuris ilmnenud erinevuste korral oleme lähtunud ladina keele õigekirja reeglitest.“ Peab ütlema, et eeltoodud selgitus jätab mõne teoseteksti puhul siiski üles küsimusi. Kui on teada, et helilooja on kirjavahemärgid ladinakeelsetes tekstides muusikasse sisse komponeerinud, siis miks ei võiks raamatus sellist teksti ja muusika vastavust ikkagi järgida? Näiteks „Passio“ tekstis (lk 69–75) ongi muusikasse sisse komponeeritud kirjavahemärke üsna lünklikult arvestatud, kuid sellise teguviisi otstarbekus jääb arusaamatuks. Miks pole raamatus esitatud teksti aluseks võetud seda Vulgata versiooni, mis oli tõenäoliselt kasutada heliloojal (Vulgata Sixto–Clementina), vaid hilisem, tõenäoliselt Nova Vulgata? Tulemuseks on olukord, et kuulaja, kes jälgib muusikat kuulates raamatuteksti, ei saa aru, miks tekivad muusikas tsesuurid seal, kus raamatus neid pole.

Samasuguseid küsimusi tekib ka teiste teosetekstide puhul. Raamatus leidub aga ka palju näiteid, kus teosetekst on täpses vastavuses kas algteksti liigenduse, selle muusikalise liigenduse või mõlemaga.

Kui küsida, milleks selline teksti ja muusika vastavus ühes luule-, laulu- või palveraamatus üldse vajalik on, siis võiks vastata, et nii tõuseb – eriti standardsete pühakirja või liturgiliste tekstide puhul – esile helilooja isikupära. Pärt on andnud palju kasutatud tekstide liigendamise kaudu neile tekstidele oma tõlgenduse.

Võib ka muidugi vastu väita, et Pärt ei taotlegi isikupära, vaid laseb tekstil endal kõneleda. Kuid ka sel juhul peaks teksti liigendus lähtuma selgelt mingi autoriteedi, nt kiriku liigendusest. Sellist lähtekohta aga raamat ei esinda.

Kui nüüd see jutt kuidagi kokku võtta, siis tahan kõlama jätta uhkuse, et meie oma kodumaal paiknev, ühe suurepärase eesti helilooja imelist rahvusvahelist mõju põlistav keskus on välja andnud niivõrd kauni raamatu. See raamat on vääriline kingitus maestro Pärdile tema panuse eest helilooja ja misjoniteoloogina. Just viimast funktsiooni hindan ma „In principio“ puhul enim. Ütles ju Arvo Pärt ise raamatu esitlusel: „Olgu see raamatuke väikeseks taskulambikeseks meie teedel.“ Ja mõtles seejuures kindlasti värsile 105 psalmist 119: „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal“.