Vaim ja elegants

Allan Vurma

„Androgüünsed laulud”: Tui Hirv ja Farištamo Leis 26. II teatris NO99s.  Tui Hirv on pitsiline ja hõrk, iseendaga võibolla isegi et androgüünses tasakaalus kunstnik (kui parafraseerida kontserdi pealkirja), kes mõjub meie klassikalises laulukultuuris intrigeerivana – teda ei näi huvitavat otseselt hea vokaal, vaid vaim ja elegants. Hirve hääl kõlab sellest hoolimata sulnilt ja nõtkelt, värskelt ja veetlevalt ning kandvalt ja dramaatiliseltki. Vanaaja hermeneutikas kehastab androgüün ehk meesnaine paljude ihaldatud ideaali, kus  vastandlikud pooled on täiuslikuks sulandunud ühes kehas.  

Kontserdil kõlas muusikat, mida Eestis esitatakse harva: prantsuse heliloojate Debussy, Fauré ja Poulenci laulud kõrvuti Prokofjevi, Britteni, Sallineni ja Tubina looduga mõjusid huvitava põiminguna. Heliloojaid inspireerinud poeesiasse süvenemisel (laulja enda vabavormiliste tõlgete abil kavalehel) ei suutnud ma lavalt  kostuvaga sammu pidada, seetõttu põhineb kontserdimulje eeskätt muusika kuulamismuljel. Hirvele kõige omasemana kõlas kava lõpuks esitatud Francis Poulenci „Toréador” Jean Cocteau’ sõnadele. Härjavõitleja ja Veneetsia daami intriigi kujutav ulatuslik lugu on 1918. aastal kirjutatud music hall’i etendusele ning selles võib leida nii kabareelikkust kui tõsidust. Publik sai nautida elegantse vabadusega esitatud vastandlikke karaktereid ning täpset ja orgaaniliselt  voolavat prantsuskeelset teksti. Ülikammerlikult välja peetud stiilis algas kontsert Claude Debussy „Kolme Bilitise lauluga”, mille tekst selle autori Pierre Louÿs’ väitel pärinevat Lesbose saare koopaseinalt. Parajal määral pakutuna on seesugune laulmine vägagi võluv. Seda oleks vist vaid paariks kammerkontserdiks raske saavutada lauljail, kelle häält tambib igapäevane kohustus end ooperilavadel kandvalt maksma panna.  Sergei Prokofjevi tsükli „Viis Anna Ahmatova luuletust” puhul võinuks eelnenu taustal erinevad värvid ja meeleolud olla veelgi kontrastsemad ja meelekindlamalt välja peetud. Vene õilsad hinged avavad end häbenemata otsekohese veenvusega, prantslaslikult looritatud kena kombekuse kood on teine. Kui pianist Farištamo Leisil oli Debussy lugude saatmise puhul tegemist, et kõla tasakaalus lauljat mitte ületada, siis Prokofjevist peale oli  vokalistiga koostöö ja saaliakustika tunnetus juba hästi käes.   

Hirve esituses mõjus ootamatult hästi ka hoopis nurgelisema ja raskelt sammuvama helikeelega Aulis Sallise „Neli laulu unest”. Sellest tsüklist kasvas heliloojal hiljem välja kuulus ooper „Ratsamees”, mis lavastati 1990ndatel Estoniaski. Sallise lugude puhul oleks kohati füüsilisem või isegi puht tehniliselt veidi agressiivsem  lähenemine aidanud lauljal kujundada suunatumaid ja kindlamini läbi viidud fraasiliine, mille vajadus avaldus paradoksaalselt just vaiksema faktuuri puhul. Gabriel Fauré loo „Clair de lune” puhul võlus hea stiilitunde ja ladusa foneetikaga esitatud sidusus ja voolavus. Tui Hirve andekus, loomupärane stiilitaju ja siiras artistlikkus osutavad, et talle võib varsti kuuluda endastmõistetav koht eesti kammermuusikas – ja see koht ei pruugi piirduda ainult  Eestiga. Tema esituslaadi aimatav hingesugulus meie tuntud soprani Kaia Urbi muusikatunnetusega loob ka kultuurilise järjepidevuse. Kontserdi korraldas oma esimese projektina Tui Hirve ja Eestis elava islandi helilooja Páll Ragnar Pálssoni loominguline kooperatiiv Konveier. Jääb oodata järgmisi kordi lavadel.