Vaimu hõng

Mart Jaanson

Kontsert „Deutsche Motette”: Estonia koor Risto Joosti juhatusel 27. XI Tartu Jaani kirikus.    Hiljuti juhtus eesti muusikute mitmekülgses ja kõrgetasemelises tegevuses midagi  eriti tähelepanuväärset. Rahvusooper Estonia koor astus teatrilavalt alla ja andis kaks a cappella kontserti – Tartu ja Tallinna Jaani kirikus. Veelgi enam, oma tavapärasest ümbrusest väljunud ooperikoori kavas oli saksa romantiline paljuhäälne a cappella motetimuusika, mis seisab vokaaltehnilise nõudlikkuse poolest maailma koorimuusika esirinnas.   

Juhtunu taga on noor, võimekas ja laia haardega eesti dirigent Risto Joost, kes töötab oma muude kohustuste kõrval alates 2009. aastast rahvusooperi dirigendi ja peakoormeistrina. Asjakohases intervjuus saatele „Helikaja” (27. XI Klassikaraadios) rõhutas Joost vajadust kasutada ka ooperikoori instrumendina: „Koorile on oluline tulla orkestri taustal laulmise kontekstist  välja ja näidata rahvale oma tõelist mina kui iseseisev instrument”. Tähtis on, et ooperikoor areneks ja selleks on a cappella kava just õige vahend. Mina käisin seda arenevat „instrumenti” kuulamas Tartus. Üks ooperikoori eeliseid tavalise koori ees on arvatavasti see, et ollakse harjunud laulma kõikvõimalikes, ka äärmuslikes tingimustes: sees ja väljas, kõndides ja tantsides, püsti ja pikali, pimestatuna valgusest  ja kurdistatuna helidest. Rääkimata erineva ajastu ja keerukusastmega muusikast, millega tänapäeval ka rahvusooperis arvestada tuleb.       

Nõnda ütlen siinkohal kohe välja oma kontserdimuljete lõppjärelduse: koor koos dirigent Risto Joostiga ning koormeistrite Heli Jürgensoni ja Peeter Perensiga tuli ettevõtmisest auga välja. Eesti koorilaulutraditsiooni algus langeb umbes samasse ajastusse, kust pärinevad kavas olnud teosed, kuid romantiline  ja hilisromantiline saksa motett on midagi muud kui neljahäälne liedertafellik faktuur, mis eesti lauluarmastajal XIX sajandi koorimuusikaga esmalt seostub. Mendelssohni „Missa breve”, Corneliuse tsükkel „Liebe – Ein Zyklus von 3 Chorliedern” op. 18, Regeri „O Tod, wie bitter bist du” op. 110 nr 3, R. Straussi „Deutsche Motette” op. 62 ja Mahleri „Ich bin der Welt abhanden gekommen” on paljuhäälsed, modulatsioonirikkad  ja vokaalselt nõudlikud teosed, milletaolisi siiani leiab enamasti vaid Eesti Filharmoonia Kammerkoori repertuaarist.       

Ooperikoor ei lasknud end segada ei  suhteliselt jahedast kirikusaalist ega vähesest, mitte üle 30pealisest publikust (tõsi, viimane näis üpris asjatundlikuna, sest palade vahel ei kiputud ilmtingimata plaksutama). Kava esitati üsna kindlalt. Hetkiti lohakas intonatsioon (nt Mendelssohni „Püha” ja Regeri teose algus sopranirühmas) ja harvad ebakindlusmomendid kava suurima pähkli, Straussi „Saksa moteti” kadentsides ei mõjutanud märkimisväärselt  üldmuljet.   

Samas oli eesti koori puhul üsna harjumatu  kuulda ooperlikke, vibreerivaid hääli. Ühest küljest lõi see vokaaltehniliselt enesekindla, kuid teisest küljest paljuhäälse harmoonia ja polüfoonia jälgimist raskendava tulemuse. Kui lisada veel kirikusaali suhteliselt pikk järelkaja, siis on mõistetav, et kõigis, eriti hilisromantikute Regeri ja Straussi küllastatud faktuuriga teostes sai subtiilsete harmooniamuundumiste asemel kuulda kohati vaid „harmoonilist müra”.  See muidugi ei tähenda, et poleks olnud põhjust imetleda hääli. Koor võib olla uhke, et tema liikmeskonda kuuluvad sellised ooperihääled nagu Meeli Lass ja Maris Liloson (sopran), Triin Ella (metsosopran), Hanno Mölderkivi (tenor) ja Pavlo Balakin (bass) jt.   

Kontserdi kõige suuremaks väärtuseks pean siiski kavavalikut. Sellist saksa romantiliste motettide paraadi ei mäletagi. Arvatavasti oli eesti koorikultuur selliseks kavaks küps juba mõnikümmend aastat  tagasi, kuid seda polnud lihtne esitada ideoloogilistel põhjustel. Nimelt on kõik viis kavas olnud teost enam või vähem vaimulikud. Viimane asjaolu ja lisaks fakt, et kõik lauldud tekstid on, nagu Risto Joost ka intervjuus „Helikajale” märkis, poeetiliselt kõrgväärtuslikud, sunnib mind heitma kriitikanoole kavavihiku koostajate aadressil. Ükski esitatud teostest pole meelelahutusmuusika, vaid kuulub saksa vaimuliku  või kirikumuusika traditsiooni, mille puhul tekstid ja nende sõnum on vähemalt sama oluline kui muusika. Oleksin meeleldi lugenud muidu üsna informatiivselt kavalehelt (kõigi teoste tekstid koos tõlkega, teave esinejate kohta) ka midagi teoste tekstide ja nende autorite kohta.         

Näiteks seda, et Felix Mendelssohni teos „Missa breve” on tegelikult postuumne oopus, Preisi kuninga Friedrich Wilhelm IV tellimusel kirjutatud ja lõpetamata jäänud  preisi jumalateenistuse muusika (Deutsche Liturgie für 8stimmigen Doppelchor für die Preussische Agende). Või seda, et kaks Peter Corneliuse kooritsükli tekstidest, mille autor on tuntud XVII sajandi müstik ja luuletaja Johannes (või Johann) Scheffler (1624–1677), on tuntud kirikulaulud, esinedes nii saksa evangeelses lauluraamatus (nr 400 ja 401) kui ka EE LK „Kiriku laulu- ja palveraamatus” (vastavalt nr  289 ja 262). Või siis olnuks huvitav lugeda midagi mõjuka saksa lüüriku Friedrich Rückerti kohta, kelle teksti on oma teoses kasutanud nii Richard Strauss kui ka Gustav Mahler.   

Kokkuvõttes tahan oma kriitikaga ütelda seda, et Estonia koor ja tema dirigendid on, tahes või tahtmata, hakkama saanud palju enama kui keeruliste kooriteoste eduka esitamisega koori kui instrumendi arendamiseks. Nad on tuletanud moodsale eestlasele meelde tema kultuuri juuri – saksa valgustust ja vagadust. Ja siin on sõna tähtsam kui muusika.   

Kuid ehk toimib sellest muusikast hõnguv vaim, kas siis absoluutne või Püha, siiski ka kavaleheta. Nii et igal juhul suur tänu!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming