Vaimuaristokraadi mälestuse jäädvustamisest

Heimar Ilves 100

ALO PÕLDMÄE

Heimar Ilvese näol on tegemist Eesti ühe andekaima ja omanäolisima helilooja ja muusikapedagoogiga.

Heimar Ilvese näol on tegemist Eesti ühe andekaima ja omanäolisima helilooja ja muusikapedagoogiga.

EMIK

„Näib, et eestlased on suurrahvas ja neid on ka kole palju. Eriti palju on nende hulgas suuri andeid – heliloojaid, interpreete, kirjamehi. Nii et vabalt võib kümneks, kahekümneks või viiekümneks aastaks maha kriipsutada Eduard Tubina, Karl Ristikivi, Arvo Pärdi, Neeme Järvi … Heimar Ilvese töö ja loomingu, ilma et sellest mingit kahju sünniks. [—] Üht-teist me taas jälle avastame ja kui muutume uuesti väikerahvaks, siis ehk jõuab järg ka Ilvese sümfooniateni.” Nii on muusikateadlane Märt Kraav kirjutanud 1989. aastal kultuurilehes Reede. See sarkasmiga pikitud spontaanne südamevalu väljendus ajal, mil Eesti oli vabanemiseelses eufoorias ja teravaid muremõtteid võis juba ka ajakirjanduses avaldada.

Kes oli see helilooja Heimar Ilves, kelle sümfooniate pärast Kraav nii muret tundis ja kelle ta pani ühte ritta meie vaimuhiiglastega? Mis erilisust kandis see mees, kelle sõpradeks olid tema juures õpetust saanud muusikud, teiste seas Andres Mustonen, Jaan Rääts, Arvo Pärt, Olev Oja, Ene Üleoja, Arvo Purga, Leho Muldre ja paljud teised; aga ka filosoof Haljand Udam, tähetark Igor Mang, muusikateadlane Johannes Jürisson või geoloog Rein Einasto, kellega arendati vestlusi aristokraatia klubi ja kõiksuse teemadeni välja? Ja keda mõnedki nimetasid juba Ilvese eluajal suurvaimuks, vaimuaristokraadiks või muusikafilosoofiks. See küsimus kerkis üpris teravalt Heimar Ilvese 100. sünniaastapäevale pühendatud mälestusõhtul 16. septembril Eesti teatri- ja muusika­muuseumis.

Viimase paari aastakümne kõikvõimalike avalikustamiste taustal on ka Ilvese loomingu ja tema erakordse isiksuse väärtustamisel tehtud esimesed sammud. Algul selleks, et vähemalt kitsam ring, eelkõige muusikud, teaksid, kellega on tegemist olnud, ja et kontsertidel hakkaksid kõlama tema sümfooniad. Niisiis on asutatud Heimar Ilvese Fond (esimees Arvo Purga) ning koostöös Eesti Muusikafondiga (heliloojate Raimo Kangro ja hiljem Ülo Kriguli osalusel) Ilvese partituure korrastanud ja digitaliseerinud.

Ilvese sümfooniate ainus dirigent on siiani olnud Roman Matsov, kellele oma sõbra teoste ettekandmine kujunes justkui hobiks. Avalikkuse ette pääses tema juhatamisel küll vaid II sümfoonia: Eestis kahel korral, esiettekandes Ilvese 50. sünnipäeva kontserdil 1964. ja veel 80. sünnipäeva kontserdil 1994. aastal. Sagedamini kui kodus kõlas II sümfoonia Matsovi käe all Leningradis ja Saksamaal, Berliinis koguni kolmel järjestikusel kontserdil. Kõiki ettekandeid olevat saatnud suur edu.

Mitmest sümfooniast tegi Matsov stuudiosalvestuse. Neid kuulati heliloojate liidus ja nii võimaldati kas või mõnegi teose honoreerimisega leevendada vabakutselise seisuses helilooja ainelist olukorda.

Pärast Matsovi surma 2001. aastal pole ükski dirigent Ilvese teoseid juhatanud. 1989. aastast pärineb tolleaegse Göteborgi sümfooniaorkestri peadirigendi Neeme Järvi veenvas toonis väljendatud huvi Ilvese sümfooniate vastu. Siis kerkis üles aga takistus – polnud korralikult redigeeritud partituure. Õnneks on nüüd seis palju õnnelikum: dirigentidele-orkestritele on kättesaadavad Ilvese korralikult redigeeritud I, II, IV ja V sümfoonia partituur ning Aare Tammesalu kaasabil väga heal tasemel salvestatud I ja II keelpillikvartett. Loodetavasti kõlavad Ilvese sümfooniad tulevikus ka Neeme Järvi ja/või mõne tema dünastia liikme käe all.

Tänuväärselt huvitub Ilvese loomingust dirigent Toomas Vavilov, kes on selle huvi küllap saanud oma õpetajalt maestro Matsovilt ja tõuseb nüüd, juhatades 6. novembril Eesti muusika- ja teatriakadeemia orkestriga Largo’t Ilvese II sümfooniast sümboolselt Ilvese sümfonismi järjepidevuse hoidjaks.

Miks siis on Ilvese loomingu esitamine takerdunud? Põhjusi on mitmeid. Esiteks: Stalini ajal kandis Ilvese looming formalismi, seejärel idealismi silti. Idealismi sildistus tuli sümfooniatele omase traagilise alatooniga muusikalis-filosoofiliste mõttearenduste pärast. Sama süüdistus riputati ju ka Dmitri Šostakovitši sümfoonilise loomingu külge.

Eino Tamberg on nimetanud Ilvese loodut lõpmatult ausaks, Johannes Jürisson aga siiraks, ilustamata ja idealiseerimata muusikaks. Matsovi sõpruskonda kuulunud Šostakovitši hinnangul olnud Ilvese sümfonismi näol tegemist XX sajandi väljapaistva nähtusega. Nimelt külastas Šostakovitš korduvalt Matsovit tema kodus, kus koos kuulati Šostakovitši uute sümfooniate salvestusi, mis Matsov oli teinud tollase Eesti Raadio Sümfooniaorkestriga. Koos ja autori juuresolekul tutvuti ka Ilvese sümfooniatega.

Teine põhjus on hoopis realistlikum. Mitte kõik Ilvese mahukad teosed – sümfooniad või kontserdid – ei jõudnud paberile. Valmis kujul teoste noodid talletusid helilooja erakordsesse mällu ja kirja said need konkreetse ettekande eel. Kuna Ilvese silmad olid haiged, valmisid mõnedki partituurid diktaadina ja mitmel korral olid siis abiks tema üliõpilased konservatooriumist. Mäletan sellist aktsiooni II sümfoonia kirjapanemisest 1964. aasta sügisel. Kui aga esitust ei tellitud, polnud vajadust ka partituuri järele. Nii on läinud arvatavasti koos autoriga kõiksuse teele tema VI ja VII sümfoonia ja mitu instrumentaalkontserti. Selline oli Ilvese loomingumeetod ja sinna polnud midagi parata. Kui aga uskuda Vikipeediat, siis seal on Matsovit käsitlevas artiklis mainitud, et „Tema arhiivis leidub samuti eesti helilooja Heimar Ilvese sümfooniaid, mida pole kunagi avalikult esitatud”.

Mis kõigepealt Ilvese puhul meelde tuleb, on tema absoluutne mälu. Muusika, mida ta kord tähelepanuga kuulis, jäi talle meelde kauaks ja ta võis seda vajadusel esitada klaveril. Olles 1950. aastail Tallinna konservatooriumis mitme muusikateoreetilise aine ja 1960. aastail põhiliselt muusikaajaloo õppejõud, kasutas Ilves heliplaadinäidete asemel enda klaverimängu ja oma mälu. Kõik klassikalise muusika näited Palestrinast Bachi ja Vivaldini ning Mozartist Beet­hoveni ja Schubertini esitas ta peast.

Ilvesele kui pedagoogile oli ülimalt oluline, et üliõpilaste maailmapilt oleks avar, et see oleks avatud seostele kõikvõimalike maailma nähtustega. Ja just muusikaprisma kaudu. See oligi Ilvese kui pedagoogi fenomen: võime viia need seosed üliõpilasteni, ärgitades küsima ja vastust otsima. Millist elegantsi pakkusid loengud, kus absoluutselt kõik muusikanäited mängis Ilves klaveril ette peast! Olenemata sellest, kas need olid sümfooniad, sonaadid, kantaadid või klaveripalad. Ilvese absoluutne mälu salvestas ajju kogu muusika, mida ta oli kunagi kuulnud.

Vabameelset, filosoofilist mõttemaailma väljendav õpetamismeetod saigi Ilvesele saatuslikuks ja 1965. aasta sügisel ta vallandati konservatooriumi õppejõu kohalt süüdistatuna mittevastavuses nõukogude ideoloogiale, nõukogude pedagoogika nõudmistele. See oli Ilvesele suur löök, ränk karistus, sest Õpetaja isoleeriti talle kõige vajalikumast – auditooriumist. Meile, üliõpilastele, oli see samuti šokk ja me korraldasime allkirjade kogumise armastatud õpetaja kaitseks. Petitsioonile üksmeelselt antud allkirjad ei muutnud paraku midagi. Mäletan häbiväärset üldkoosolekut, kus protestiallkirja andnud üliõpilased tituleeriti lasteaialasteks, kes ei tea, mida teevad! Nii jäigi Ilves tööta ja seda elu lõpuni.

Kibestumisest aitasid Ilvesel üle olla arvukate jüngrite ja fännide külastused, mis olid saanud tavaliseks juba 1950. aastate lõpust. Nendel, Ilvese kodus (majas Niguliste 4) toimuvatel „vabaülikooli” või „ööülikooli” spontaansetel loengutel käis rida üliõpilasi ja ka professionaalseid muusikuid. Süvitsi minevate analüüside abil said tuule tiibadesse oma pürgimustes ka Arvo Pärt, Andres Mustonen, Jaan Rääts … Erilise tähelepanu all oli siis vanamuusika, sh gregooriuse koraal, mida Ilves pidas muusika tipuks.

Kuna Heimar Ilvese näol on tegemist Eesti kõigi aegade ühe andekaima ja omanäolisima helilooja ja muusikapedagoogiga, fenomenaalse mäluga muusikuga, oleks suur kahju, kui meie noor muusikapõlvkond jääks teadmiseta, et meie keskel on elanud nii erakordne inimene ja seda XXI sajandi alguseni välja. Sellepärast jäigi mälestusõhtul tugevalt kõlama mõte tutvustada geniaalse eesti muusiku elutööd, muu hulgas räägiti võimalikust mälestusteraamatu koostamisest ja väljaandmisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming