Vaimustavalt valgustav dokumentaalooper

Anne Prommik

Dominy Clementsi muusikaline draama „Valgustatud pimedusejünger” („An Enlightened Disciple of Darkness”) esiettekanne: lavastaja Giuseppe Frigeni, muusikajuht Tõnu Kaljuste, NargenOpera koor, koormeister Sander Tamm, flöödioktett BlowUp!, osades Endrik Üksvärav, Maria Valdmaa, Kädy Plaas jt. 1. VIII Noblessneri valukojas „See, mida Vene talupojast noormees meile esitles, tekitas minus määratut imestust. Pilk läbi selle lattidest karkassi veenis mind, et seisan optikakunsti väikese imetöö ees, mis ületas võimekuse poolest minu suurt hinnalist teleskoopi suuresti.” Göttingeni ja Potsdami observatooriumi direktor Karl Schwarzschild (1873–1916), Bernhard Schmidti teleskoobisüsteemi kohta.

Noblessneri valukoda on kiviga visata Volta tehasest, kus püssirohuga katsetades käe kaotanud, kuid oma vasaku käe imetabaselt osavaks treeninud optik Bernhardt Schmidt (1879–1935) joonestajana tööd sai. Mere lõhn, tuul ja pimedus. Alguse suur generaalpaus uhub õhu puhtaks, et lasta sündida uuel aegruumil. Vaikusest saab alguse tasane voolamine, et eepilisel viisil rullida lahti Schmidti ühtlasi traagiline ja viljakas elulugu. Lauljad on loomulikud ja vabad, kammitsemata näitlemisest. Mäng laval käib eelkõige hääle, liikumise, atmosfääri kaudu, tundlikuks saatjaks flöötide puhas kõla. Aimduks justkui midagi Louis Andriesseni kõlamaailmast – ja kavalehelt selgub, et suur minimalismi traditsiooni edasikandja ongi üks helilooja õpetajaist. Dominy Clementsi muusikasse on põimitud tsitaate nii Bachilt kui ka Schmidti ajastu levimuusikast ning rahvalikku leelotamist.

Laiapõhjalise humanitaarharidusega lavastaja Giuseppe Frigeni on hõrgu muusika valanud minimalistlikku, meditatiivsesse lavastusse. Unenäolised, aeglaselt pinget kruvivad stseenid haaravad vaataja jäägitult endasse, provotseerides kujutlusvõimet kujunduse (samuti Frigeni) davidlynchilikult transformeeruvate detailide ja arhetüüpsete sümbolitega: Ema kiiktool, ümmargune bassein lava keskel, põlev tsirkuserõngas. Nostalgiahõng kolmekümnendate kabareeõhustikust

Schmidti nn Sturm und Trank’i perioodidel, lõigud filmist „Lennukiga Kuule” („Im Flugzeug zum Mond”). Kujunduselemendina hakkavad tööle isegi subtiitrid („Mul oli vaja vabaneda sfäärilisest aberratsioonist / ja see õnnestus, kui lisasin asfäärilise läätse / keskelt kumera ja äärtest nõgusa, / mis tegi peegli distorsiooni olematuks”).

„Kas te arvate, et tal võib olla … bipolaar­ne sündroom?” hõikab hääl orkestrist. „Me ei tea, seda pole veel avastatud. Maga edasi!” kommenteerib koor. Schmidti elu rasketel aastatel piinasid teda sügavad masendushood, aga tema kui inimese määrasid eelkõige tema andekus ja järjekindlus. Imetlusväärne oli

Schmidti loomistung, mis ei lasknud tal iialgi lootust kaotada ega ebaõnnele alistuda.

„Schmidt oli nagu pianist, kes ehitab kontserdi­paigas, avastanud, et klaverit polegi, klaveri ja seejuures standardmudelist täiuslikuma,” märgib libretist-helilooja Clements.

Kellele ka helilooja poleks rääkinud, et kirjutab ooperit Bernhardt Schmidtist, kuulis ta sama küsimust – kes see on? Suure vaatevälja ja valgusjõuga peegelteleskoobi valmistaja, Naissaarelt pärit leiutaja nimi laiemale avalikkusele palju ei ütle. Eestlasele veel, kui on pihku juhtunud Jaan Krossi „Vastutuulelaev”, mu põnev varateismeea suvelugemine kaluriküla rannakivide otsas kükitades, aeg-ajalt horisondilt ähmasevõitu Naissaare siluetti otsides – oli see ju toona suletud tsoon.

Enne esietendust tungles rannarahva muuseumi näitusel „Bernhardt Schmidt – lootsimändide alt tähtede poole” (kuraator Maivi Kärginen) eksponeeritud optiku eluloo, fotode ja Saksamaalt kohale toodud esemete ees rohkelt huvilisi. Nargeni festival on andeka, rahva hulgas Läätse-Schmidtina tuntud erakliku teadlase loo juba välja toonud viis aastat tagasi Omari küünis, kus Krossi romaani dramatiseeringu lavastas Aleksander Eelmaa. Seekord jõudis leiutaja Schmidt meieni ringiga Hollandist, Haagi kuningliku konservatooriumi kaudu – juhuse tahtel on ka mõlemad peaosa kehastanud eestlastest lauljad õppinud samas koolis, kus tegutseb helilooja ja flötist Dominy Clements, Haag on ka flöödiorkestri BlowUp! kodulinn. Orkestrist kuuldes haaras teist Eesti kuulsaimat naissaarlast Tõnu Kaljustet idee, et erakliku optikageeniuse elust rääkivat muusikateost võiksid saata just flöödid – kui taeva tähed.

Ja just Naissaare tähtede all Schmidti talukoha jäänuste ees seistes sai alguse teose sünnilugu. Clements ei mallanud lihtsalt ära oodata, kuni keegi teine libreto kirjutab. Ka muusikaajakirjanikuna tegutseval ning lühijutte avaldanud heliloojal aitasid ajaloolist tõde müütidest eraldada Schmidti biograafia koostajad Walter Stephani ja Robert Ceragiloi ning tekst valmis mõne kuuga. Jaan Krossi raamatu tõlge („Sailing Against the Wind”, tlk Eric Dickens, Northwestern University Press) valmis ooperist hiljem. Clementsi tööd see kindlasti kergemaks ei teinud, aga jättis talle kindlasti vabaduse esitada puhtakujuline omaenda nägemus. Kui „Vastutuulelaev” on ikkagi eelkõige ilukirjanduslik teos, siis „Valgustatud pimedusejüngrit” võib tinglikult nimetada dokumentaalooperiks; pärinevad ju seinale projitseeritud fotodki Hamburgi-Bergedorfi observatooriumist. Nagu helilooja kavalehel ennustas, üllatas Krossi romaani austajat tõesti romantiliste huvide täielik puudumine ooperis. Muusikateater toitub enamasti armukolmnurkadest ning kiremõrvadest, kuid Clementsil on alust arvata, et Schmidti tööeetika ei jätnud ruumi millekski muuks ning eraklik leiutaja tundis end vastassoo seltsis pigem ebamugavalt.

Õhtu avastuseks oli noore soprani Maria Valdmaa (Ema, Minna Bretschneider) loomulik ning erakordselt kauni tämbriga hääl ning paindlik füüsiline lavaolek. Kõrva jäi ka Valdmaa meeldiv puhas briti hääldus (teos esitati inglise keeles, subtiitritega). Clementsi muusika tõi esile soprani laitmatu tehnika ja peene maitsega musikaalsuse. Eestis on Valdmaa seni üles astunud vähem kui Madalmaadel; on ju õpinguid Otsa koolis Marika Eensalu juures alustanud lauljanna viimased kuus aastat end täiendanud Haagis. Mullu võitis sopran teise koha rahvusvahelisel barokklaulu konkursil „Concorso Internazionale di Canto Barocco – Premio Fatima Terzo” Itaalias.

Peaosas esinenud tenor Endrik Üksvärav on seni kogunud ehk rohkem tuntust kammerkoori Collegium Musicale dirigendina, kuid läbinud viimasel aastal Haagi konservatooriumis vanamuusika laulu õppides tohutu arengutee. Meeldivale häälele lisaks on ta üllatavalt kiiresti omandanud korraliku tehnika. Üksikuid nõrgemaid hetki esines ehk kõrgregistris, ent nii mahuka partii puhul saab siiski öelda üksnes tunnustavaid sõnu. Üksvärava särav tenor on kui loodud Bachi ja suurmeistri kaasaegsete teoste esitamiseks ning viimase aasta jooksul on ta regulaarselt üles astunud nii Eestis kui Madalmaadel. Mullu tunnustas kultuurikapitali rahvakunsti sihtkapital andekat muusikut aastaauhinnaga.

Orkestri, 2006. asutatud Hollandi flöödi­okteti BlowUp! keelpilliorkestri omaga võrdne ulatus pikoloflöödist subkontrabassinstrumendini teeb sellest ideaalse koosseisu kammerlikuma vokaalteose tarvis.

Nargen Opera väike tubli koor (koormeister Sander Tamm), õigemini ansambel, mille liikmed esinesid kõik ka solistidena, oli kokku pandud EMTA tudengitest, lisaks varasematest Nargeni projektidest tuttav sopran Kädy Plaas. Lauljate puhas kõla ja hea artikulatsioon võimaldasid sisu jälgida subtiitreid lugemata, vaid kõnetekstide tempo oleks võinud aeglasem olla.

Haruldane intonatsioonipuhtus, lihtsus ja selgus iseloomustas tegelikult kogu esitajate ansamblit. Mitte midagi polnud ette heita heli kvaliteedile (helimeister Tanel Klesment). Kõiki ei jõua eraldi välja tuua, aga ilmselgelt oli endast maksimumi andnud terve lavastuse meeskond, kes üksmeelselt publiku ovatsioone ning meetripikkusi päevalilli vastu võttis. Kõigil oli suu kõrvuni, heliloojast saagide-puuridega vehklevate lavameistriteni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming