Vaimustuseks polnud põhjust

Igor Garšnek

Robert Schumanni oratoorium „Paradiis ja Peri”: ERSO, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ning solistid Liisi Kasenõmm (sopran, Peri), Marianne Beate Kielland (metsosopran, Ingel), Thomas Walker  (tenor), Mattjis van de Woerd (bariton, Mees) ja koorisolistid Daniel Reussi juhatusel 28. XI Estonia kontserdisaalis.        Robert Schumanni oratooriumi „Paradiis ja Peri” ettekanne esimesel advendil Daniel Reussi dirigeerimisel, mil selle mahuka oopuse esituseks olid peale ERS O ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) kaasatud ka mitu välissolisti, viis järjekordselt tõdemuseni, et iga vokaalsümfoonilise suurteose meeldejäävaks ettekandeks on vaja vähemalt nelja õnnestunud teguri koostoimet. Kõigepealt artistlik ja  suurte kogemustega dirigent, kellel on oratooriumist oma selge visioon. Siis ansambliliselt täpselt musitseeriv orkester ning musikaalne koor ja eredad solistid. Piisab, kui ainult üks neist ei vasta eeltoodule, ja ettekanne kaldub keskpärasusse. Kui aga küsitavad on juba mitu parameetrit, võib kaheldavaks osutuda keskpäranegi tulemus.   

Igatahes küündis Schumanni oratooriumi ettekanne vaid teises kontserdipooles pisut  üle keskpärase taseme. See ei tähenda, et helgemaid muusikalisi hetki poleks olnud. Aga võib-olla on (Schumanni kohta) keskpärane hoopis „Paradiis ja Peri” ise? Raske on nõustuda kavalehelt loetud helilooja abikaasa Clara Schumanni väitega, et „see on parim teos, mis ta on kunagi kirjutanud”. Loomulikult ei hakka me siinkohal Schumanni loomingut kriitiliselt arvustama, kuid mõni tutvustav tähelepanek sellegipoolest.         

Schumanni oratooriumi (op. 50, 1843) värsstekst (iiri luuletaja Thomas Moore’i „Lalla Rookh’i” põhjal) räägib üsna laialivalguva loo sellest, kuidas pärsia mütoloogiast tuntud haldjas Peri ei pääse pikka aega Paradiisi: teda kui langenud ingli ja inimsoost naise järeltulijat peetakse rüvetatuks. Ent püsivus viib sihile ja kolmandal katsel, toonud Taevale ülima kingi (patuse Mehe kahetsuspisara), pääseb Peri  lõpuks ihaldatud Eedeni aeda.       

Ülesehituselt koosneb oratoorium kolmest osast, mis jagunevad 26 attacca stseeni, kus vastavalt tegevustikule vahelduvad solistide etteasted ja koorinumbrid. Niisugune kompositsiooniplaan võib mõjuda mosaiikse või killustatuna, kuna iga episood on enamjaolt võrdlemisi lühike. Dirigendil on ettekandelist tervikut kokku panna seda keerulisem, et suuri kulminatsioone, kuhu suunata muusikalist dramaturgiat, esimeses kahes osas tegelikult nagu  polegi. Muusikaline areng käib siin läbi tegevustiku nagu ooperis (Schumann olevatki kavatsenud Perist algul ooperi kirjutada). Võib-olla on see ka üks põhjusi, miks oratoorium kippus XX sajandil unustusehõlma vajuma. Kõnealuses esituses olid teose I ja II osa paigutatud esimesse ning III osa teise kontserdipoolde. Mis oli juba selles mõttes õige samm, et teine kontserdipool kõlas märksa kontsentreeritumalt kui esimene. Otsesõnu  kõlasid oratooriumi esimesed kaks osa lihtsalt igavalt, põhjuseks seegi, et Daniel Reussi tempovalikud tundusid sama ühetaolised kui „Harju keskmiseks” redutseeritud dünaamika. See võis omakorda põhjustada orkestri inertse musitseerimise ja pillirühmade ebatäpsed sisseastumised (eriti kriipis kõrva vaskpillide kobamisi sissetulek 16. stseenis). See-eest kõlas koor igas numbris hea karakteritunnetusega.     

Eraldi tahan siin välja tuua reljeefse kooripolüfoonia 8. episoodis, samuti I osa lõpufugaato 9. stseenis. Koori ja orkestri  kõlatasakaal on omaette küsimus, näiteks 6. lõigus võinuks EFK dramaatiline monoodia saada ER SO-lt pisut enam dünaamika-toetust. Mis puutub solistidesse, siis kõige artistlikumalt ja väljendusrikkamalt mõjus kahtlemata sopran Liisi Kasenõmm. Tema etteasted päästsid nii mõnegi muidu ilmetuks jääva stseeni. Paraku jäid tenor Thomas Walkeri retsitatiivid pahatihti liiga uimaseks, sellele solistile tuli „elu sisse” alles III osas (nr 19). Samas  tegi ereda soorituse koorisolist Maria Valdmaa Neiuna (nr 16).     

Kokkuvõtteks tuleb toonitada, et kuna teine kontserdipool kõlas märksa selgemalt  välja toodud karakterite ja tempodega, oli „Paradiisi ja Peri” ettekanne päris „söödav”. Kuid ei enamat.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming