Vajame avarapilgulisemat ja põhjalikumat muusikakriitikat

Nordtradi jm põhjal otsustades on etnovallas sisu ja agendat küll ning pigem ei suuda eesti muusikakriitika tulla järele etno väljakutsetele, mitte vastupidi.

VALLE-STEN MAISTE

Lisaks kontsertidele ja ansamblitundidele sai Nordtradil osaleda erinevates õpitubades. Pildil on Sibeliuse akadeemia õppejõu Kristiina Ilmoneni juhendatud hääle ja kehaimprovisatsiooni õpituba. Keskel Pär Moberg, kellele muusika on eeskätt relv sallimatuse vastu

Lisaks kontsertidele ja ansamblitundidele sai Nordtradil osaleda erinevates õpitubades. Pildil on Sibeliuse akadeemia õppejõu Kristiina Ilmoneni juhendatud hääle ja kehaimprovisatsiooni õpituba. Keskel Pär Moberg, kellele muusika on eeskätt relv sallimatuse vastu

.Pille Kannimäe

Paari aastakümne eest kogesin ühel muusikalisel kevadüritusel Tartus, kuidas Maie Parriku ülesastumine kutsus omaaegsetes levipäevade veteranides esile nördimuse. Kui praegu mõni nüüdishelilooja nimetatud heli- ja sõnakunstniku loomeilma kallal nokitsema asuks, reageeriks vaimne koorekiht ehk pigem mõõduka huviga. Oleme edasi jõudnud ajast, kus Philip Glass võttis David Bowie’ plaatide järgi teha sümfooniad „Heroes“ ja „Low“ või Erkki-Sven Tüür seadistas elitaarrokkar Riho Sibula levipalu. Eesrindlikud heliloojad ulatavad Eestiski käe juba ka cool’imatele punkaritele.

Samasugust piire hülgavat lahkust ei kiirgu aga meie just pungitaustaga muusikakriitikute südameist. Popitoimetajate maitset iseloomustab klassikalisele modernismile omane helivärskuse- ja avangardismikultus. Taiesed, mis neile kriteeriumeile ei vasta, jäävad tähelepanuta või võetakse armutult järada. Mart Niineste kirjutas hiljaaegu Eesti popmuusika sisutusest ja agendavaesusest, selle suutmatusest ühiskonda kõnetada ja temaga sõneleda. Kirjutas hästi, aga see peab siiski üsna vähe paika. Esiteks Niineste muidugi utreerib teadlikult. Meie popmuusikamaailm on tegelikult mitmekesisem, laiema haardega ja parema tasemega, kui eales varem.

Samuti kirjutab Niineste muusikute kraesse kriitikute patud. Meie muusikaajakirjanduses domineerivad läbimõtlemise vaevast üsna puutumata lühiarvustused, mille tüveks on kuulamisel pähe karanud (trendikate) mõjutuste loetelu. Muusikaga kaasnevate identiteetide ja kultuuritausta lahtikirjutamine ei huvita arvustajaid kuigivõrd. Niisugust tunnetust ei saa kiirete plaadiarvustuste uputuses õigupoolest tekkidagi. Kui piirideta maailma lõputule plaatidevoole reageeritakse vaid juhuassotsiatsioonidega, on ehk ülekohtune näha meie muusikas „moesuundade ja stiililainetuste hilinenud, jälgi jätmata hajuvat kaja“. Pole ime, et ajastu vaim soosib tehnilist ja vormilist katsetamist enam, kui sisuliselt kinnistada jõutakse.

Kui helindid muusikaliselt värskeks ja uudseks ei kvalifitseeru, siis ei loe sisu, agenda jm midagi. Lauri Saatpalu näiteks on kõnetus- ja sõnelusvõime ning sisulise ajastupeegeldusjõu poolest ere täht, ent helikeelelt matkib pahatihti iganenud suundumusi. Kui su kõlapilt ei vihja aga Aphex Twinile või vähemasti My Bloody Valentine’ile, oled sa Iirimaal valesid asju vaadanud ja pole oluline, mis sul on öelda. Vormilist värskust muusikaelu teiste tahkudega võrreldes ebaproportsionaalselt tähtsustades on väidetavalt klassikalise muusika rõhumise all kannatav popikriitika kohati ise muutunud meie kultuurimeedia üheks kõrgimaks ja elitaarsemaks suundumuseks.

Muidugi peab muusikast kirjutaja olema eelkõige melomaan. Ent muusika kuulamise huvist üksi ei piisa. Ühe mulle enim imponeeriva muusika­raamatuni, milleks on Alejandro L. Madridi „Nortec Rifa! Tijuana elektrooniline tantsumuusika (EDM) maailma vallutamas“, jõudsin hoopis nn poolitatud ja rahvusülese identiteedi teema vastu huvi tundes. Madrid jutustab Mehhiko multikultuurse piirilinna Tijuana lamedaks ja madalaks peetud norteño-stiili ja brass-banda’de muusika tuhkatriinuloo. Rohmakast tümakast, mille pärapool meenutab Luunja kantri ja masina-traktorijaamade kapellide halvimaid päevi, saab EDMiga ristamisel kunstifestivalide ja kõrgelaubalistele orienteeritud tantsupidude rahvusvahelise läbilöögiga lipulaev.

Raamatu põhitelje ümber on veel arvukalt kõrval- ja pealislugusid. Kõige laiemas mõttes seisab autor nn jürgenhabermasliku, kultuurilist ja sotsiaalset Teist empaatiliselt kuulda võtva kommunikatsiooni eest. Madrid toetab laialdaselt nn postmodernistlikele teooriatele. Prantsuse identiteedilammutajatest ihateoreetikute Deleuze’i ja Guattari „de- ja reterritorialisatsioon“ on üks tema põhilisi mõistetööriistu muusikapärandiga ümberkäimisel. Ometi deklareerib autor, et on kriitiline identiteedilahtisuse suhtes ning näeb postmodernsuses pelka modernistliku lagunemise ekstensiooni.

Identiteedi tugevus seisneb Madridi arvates traditsioonilistele elementidele selge uue tähenduse andmises, mitte algupäras järelejätmatult kinniolemises. Mingit vankumatut segamata algupära ju eriti polegi. Nii on vastatud meiegi pärimusmuusikuid jätkuvalt painavale küsimusele, kui vabalt võib traditsiooniga ringi käia. Pärimust ei tule väärtustada mingitest ähmastest autentsusekriteeriumidest kinni hoides, vaid sedakaudu, kuidas traditsiooni elemendid võimaldavad meil endid olemasolevate kultuuriliste ja sotsiaalsete probleemide rägastikus positsioneerida.

Kuidas see muusikas välja näeb, võib huviline kogeda esmalt taluvuse piirini mõnd norteño-kooslust (Los Tigres Del Norte, Los Alegres de Terán) kuulates ning siis elektroartisti Nortec Collective’iga jätkates. Kes mehhiko norteño’t ja banda’sid absoluutselt ei kannata, võib alustada Kronos Quarteti albumiga „Nuevo“, hiljem kogedes, kuidas sel interpreteeritud kuulus pala „El Sinaloense“ elektroonilistes nortec-versioonides vastu kajab. Viimastes jäljendatakse traditsioonilisi norteño-elemente sageli lihtsalt simulaakrumi printsiibil, hüperreaalselt. Algupäraseid helindeid, tämbreid jm ei võeta üle, vaid põimitakse loomingusse vaid neid meenutavaid fragmente.

Selles mõttes erineb nortec ehk mehhiko rahvamuusikaelementidega EDM nt Joi Bangla bhangra-house’ist, Gotan Projecti tehnotangost või Khaledist, kes interpreteerivad oma inspiratsiooniallikaid otsesemalt ja terviklikumalt. Ometi kajavad nortec’i simulatsioonides Madridi arvates vastu Mehhiko ääremaalaste traditsioonilised ja värsked pettumused ning ihad. Madrid kirjeldab massi- ja rahvakultuuri madalaid vorme analüüsides äärealade ühiskonda ja inimesi, nende unistusi, harjumusi, elustiili ja kultuuri, muutes seeläbi omamoodi elusaks ka traktorijaamade kapellide laadsed nähtused, mille puhul meie muusikakriitikud unistavad, et nende lapsed neist kunagi ei kuuleks.

Madridi raamat võimaldab aduda, kui avarad on muusika mõtestamise ja sellega suhestumise võimalused. Samalaadse kogemuse osaliseks sain ka läinud nädalal Viljandis Põhja- ja Baltimaade pärimusmuusika kõrgkoolide võrgustiku Nordtrad kahekümnendal aastakohtumisel. Folgilgi mitu korda üles astunud rootsi-taani päritolu, kuid Ida-Euroopa juutide klezmer’it ning Balkani muusikat viljeleva bändi Tummel saksofonist Pär Moberg sedastas loengus, et muusika on talle eeskätt ideoloogiline relv.

Moberg näeb oma missiooni muusikuna selles, et ta kodupaik Malmö ei muutuks vihkavaks natsipiirkonnaks ja sellist meelsust kandvad inimesed ei võidaks. Folkmuusika on Mobergi nägemuses alati ideoloogilisi alatoone kandnud: natsionalistlikke, 1960. aastatel vasakpoolseid, seejärel erinevusi ja väljarändajaid toetavaid. Poliitikud määrivad inimestele olulised teemad ära ja Mobergi arvates on poliitilised sihid sageli paremini saavutatavad just muusika kaudu. Moberg püüabki seda teha, mängides igasuguste kultuuride ja rahvaste muusikat koos eri kultuurist ja rahvusest muusikutega.

Mart Niineste kirjeldab eesti etnot kui puist etteantud raamides vormistatud grupi- ja õpitööd. Nordtradi kohtumiste teljeks on tõepoolest õpitoad ja ansamblitunnid. Teatud mõttes on loo alul kirjeldatud probleemid tõepoolest iseäranis meie pärimusmuusikale omased. Meie etnotipud killustavad end kohati lausa äärmuslikult kõikvõimalike stiilide ja kooslustega katsetades. Seejuures on meie folk aga väljunud aastakümneid kestnud Folkmill­Zorbas­Eldoradost Vägilasteni ulatuvast matkimis­faasist.

Just kokkupuutumine Põhjamaade folgieluga, 1990. aastate algul Faluni festivalile ning eriti Nordtradi võrgustikku sattumine, sealsed jämmid ja õpitoad ning sealt hargnema hakanud globaalsed sidemed on praeguste õnnestumiste taga. Nii usuvad vaid vähestelt Nordtradi üritustelt eemale jäänud Juhan Suits Svjata Vatrast ja Viljandi pärimusmuusika programmipealik Tarmo Noormaa. Kumbki ei karda, et avatus õpitubades kohatud erinevate stiilide, traditsioonide ja tehnikate suhtes võiks meie artistide identiteeti liialt killustada. „Ehk ei tasu kontserdikorraldajatele vastu tulles ülesastumisi liiga sageli uute peibutuselementidega ehtida,“ mõtleb Suits. Ent nii Suitsu kui ka Noormaa arvates külmalt üle võetud välismõjud lihtsalt ei tööta. „Meil ei saa teha puhast moslemi­festivali, tuleb ikkagi harmooniliselt meie kultuuriruumi orgaanikat mõista,“ arvab Noormaa, lisades, et välistele mõjudele ja katsetustele avatud noored pärimusmuusikudki keskenduvad peatselt oma kitsamale reale.

Selleks et kava saaks interaktsioonis publiku, arvustajatega jne settida, on vaja pühendumist. Oma imidžit ei tohi liigselt killustada. Suurepärane näide on Maarja Nuut, kel on olnud armsaid kavu koos Karoliina Kreintaaliga ja atraktiivseid Andres Mustoneniga. Need pole siiski hägustanud Nuudi identiteeti sooloartistina, vaid see on kindla keskme ümber järjekindlalt täiustunud. Klassikalise, nüüdis- ja rahvamuusika elemente põimides viiuli ning luuperi võimalustega katsetamist saadab Nuudil mõnus, üle pingutamata must huumor, visuaalse poole paeluvus ja leidlik minimalistlik lava-show. Etnovallas jagub agendat küll ja pigem ei suuda eesti muusikakriitika tulla järele etno väljakutsetele, mitte vastupidi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht