Valgre ? kas raidkuju või kokkupandav pilt?

HEILI VAUS-TAMM

CD ?Veel viivuks jää?. Tiit Peterson (kitarr). Raimond Valgre muusika. © 2004, Tiit Peterson.

Kitarrist Tiit Peterson on teinud Valgre muusikaga eksperimendi, esitanud seda nii, justkui sõda poleks olnud. Kuidas oleks kõlanud helilooja murtud laulude meloodiad siis, kui olekski jäänud briljantiinisoengute, tantsuorkestrite ja endise Eesti Vabariigi aeg?

Valgre on oma väikeste lihtsate laulukestega nagu hiidsuur raidkuju, mille juurde eesti muusikud ikka ja jälle avastustretki teevad ja mida alistada püüavad. Tagasi alla tulles aga selgub, et on ikka ainult ühe küljega tutvuda suutnud. Ja nii on meil terve plejaad erinevaid Valgre-interpretatsioone, aga igaüks neist õige mingi oma kitsa kandi pealt ? suutmata hõlmata kogu Valgre loomingu karakterite skaalat.

Või on Valgre hoopis kokkupandav puzzle, millesse eesti interpreedid oma tükikesi lisavad, kuni lõpuks pilt valmis. Kitarrist Tiit Peterson tõi nüüd oma, kitarripõhise tüki ja sobitas Sulev Luige, Mart Sanderi, Riho Sibula ning teiste väiksemate tükikeste kõrvale. Kas saab Valgre kokku? Ilmselgelt ei sobi puzzle?isse Francis Goya ja Ukraina meesansambli külalis-Valgre interpretatsioon ? jäävad liiga magusaks ja intensiivseks.

Esmapilgul tundub Petersoni plaat ühes meeleolus väljapeetud biidipõhjalise rütmikaga meeleolumuusikana. Selliseid tundeid, nagu lauludes endis, eriti edasi ei kandu. Nad on läbinud Petersoni prisma ja muutunud. Ja ongi hea, sest milleks hale jäljendamispüüd ? niikuinii tervet Valgret ei hõlma.

Plaadiümbriselt naeratav noor, ennesõja-aegne Valgre ja plaadibukletis esinevad tantsupaaride ja Pobedade pildid näitavad Petersoni rakurssi. ?Veel viivuks jää?, see kodanliku aja lõpu, läheneva äikesepilve eel eriti eredalt päikeselisena tunduv glamuurne salongielu. Peterson mängib Valgre rusutud pealesõja-aegseid lugusid nii, nagu polekski sõda vahepeal olnud. Nagu poleski Valgre murdunud ja alla vajuma hakanud. Kitarrist on võtnud meloodia (?Ei suutnud oodata sa mind?, ?Ma olen liig halb?) ja pannud selle joviaalselt muretusse konteksti. Esmapilgul võõras, aga väga värske ja huvitav eksperiment.

Plaadi avalugu ?Ei suutnud oodata sa mind? on kerge biidirütmis lugu, milles paneb kuulama Petersoni improviseeritud eelmäng. Etteruttavalt ütlen, et just need eel-, järel- ja vahemängud ning arenduslikud lisaosad või huvitavad faktuuritäited panevadki Petersoni versioonis kõige rohkem kuulama. Samas peab hindama seda, et plaadil kõlab ikka äratuntavalt Valgre muusika; see pole mitte nii ära peidetud, et pettunud Valgre-otsija (-ostja) plaadi nurka viskaks. Mitte intensiivselt kuulatavaks ja iga hetk midagi pakkuvaks, vaid pigem meeleolumuusikaks teeb plaadi aga see, et suur osa muusikat kulgeb sundimatus ja iseennast kordavas võtmes. Näiteks kestab ?Ei suutnud oodata sa mind? lauluversiooni 2.39 asemel 4.00. Kõik salmid korratud, mängib Peterson loo veel kord algusest lõpuni läbi.

Meeldivad ?Veel viivuks jää? virtuoossed lisandid ja figuratsioonidega täidetud faktuur, ?Meloodia? värskelt kõlav foksirütm, ?Sinilinnu? huvitav algus ja kogu karakter. Esile tõuseb laul ?Läbi saju? oma sarmi, loomingulisuse, erinevate faktuurileidude ja meeleolukäänakutega ning alguse armsate ?vihmapiiskadega?. Siin on just seda plaadibukleti veidi resigneerunud pidumeeleolu, mis Valgre ühte külge tabavalt iseloomustab. Algul ehmatab laulu ?Ma olen liig halb? kerglane tantsukarakter, aga hiljem paneb kuulama kitarristi vaba ja pikk vormiarendus. Huvitavad on tangoliku kuue saanud vähem tuntud lõpulood ?Kas mäletad veel? ja ?Suudlus kuulvalgel?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming