Valguse kirkamad nüansid avanesid uudisteoses

Elis Vesik

26. IX Sirbis tunnistas EFK uus peadirigent Kaspars Putniņš, et mõtleb seoses filosoofilise kavaga „Lux” eriti suure ootusärevusega Helena Tulve uuele teosele. See saigi nüüd menuka esiettekande.

26. IX Sirbis tunnistas EFK uus peadirigent Kaspars Putniņš, et mõtleb seoses filosoofilise kavaga „Lux” eriti suure ootusärevusega Helena Tulve uuele teosele. See saigi nüüd menuka esiettekande.

Peeter Langovits/EFK

Valgus muusikas”:
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Kaspars Putniņš, valguskunstnik Kaisa Paluoja 22. XI Nigulistes.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor andis Kaspars Putniņši juhatusel 21. novembril Tartu Jaani kirikus ja 22. novembril Tallinna Niguliste kirikus kontserdi „Lux”, mille läbiv idee oli valgus ja sellega seonduv. Kava pani kokku EFK uus kunstiline juht ja peadirigent Kaspars Putniņš, keda on intrigeerinud valguse mitmetähenduslikkus. Ta on selgitanud oma valikut nii: „Kontserti ühendav idee on filosoofiline, sest valgusega seostub palju teemasid, erinevaid nüansse, varjundeid ja kontraste, mida leidub tohutult palju muusikas.”

Kava oli väga eriline, seda tõestas tänulikku publikut tulvil saal. Ettekandele tulid mitme ajastu meistriteosed XVI sajandist kuni tänapäevani. Kontserti raamisid Carlo Gesualdo „Tenebrae responsooriumid” ning Johann Sebastian Bachi motett „Tule, Jeesus, tule” („Komm, Jesu, komm”, BWV 229). Gesualdo responsooriumid olid kontserdi kõlaruumi avamiseks suurepärane valik. Kuigi teose registriline balanss jättis kõrgemad häälerühmad natuke varju, oli kogu kava kontekstis iga järgmine teos enamasti ühtlasi uus valguskiir ka registrite avamise ja esiletoomise mõttes. Salvatore Sciarrino „Pimeduse responsoorium”, mille autor kirjutas vastuseks Gesualdo responsooriumidele, oli ka paigutatud nende vahele. Sciarrino teos mõjus huvitava kontrastina Gesualdole ka selles mõttes, et kulges tekstuuriliste vastanduste peal ning Niguliste akustikas oli väga nauditav just soolosid kuulata.

Värskeima teosena tuli esiette­kan- dele I ja III osa Helena Tulve teosest „Lost” ehk „Eksinud”. Tulve on võtnud teose lähtepunktiks kolme Ameerika luuletaja tekstid. Ta põhjendab: „Need tekstid on pärit eri ajahetkedest, aga väljendavad kõik omal moel ühendatust keskkonna, looduse, inimeste ja iseenda sisemise saladusega ning väega, mis seda valgustab. Kogu tervikule algimpulsi ja ka pealkirja andnud David Wagoneri „Lost” põhineb indiaani vanemate juhistel noortele puhuks, kui ollakse metsa eksinud.” Kui veel enne Tulve teost maadlesin mõttega, et ehk ma lihtsalt ei kuula korralikult soprani- ja aldirühma, siis see teos andis mulle selge vastuse: koor avanes helitöö vältel kenasti kogu võimalikus ulatuses. Teose esimese osa jumalikult kaunis meloodiline tekstuur ning seda toetav väga hea esitus tekitas lausa ekstaatilise tunde. Usun, et tegemist on ühe erakordsema oopusega Eesti kooriliteratuuris. „Eksinud” on täis kauneid ja fantaasiarikkaid ning müstilisi kujundeid (õrn ülemhelilaul), aga seejuures väga terviklik, nii et ei lase üksnes kutsuvalt kaunite meloodialiinidega ühelgi hetkel täielikult ära meelitada, vaid hoiab oma tiheda, ent orgaaniliselt hingava võrgustikuga tähelepanu tervikul.

György Ligeti „Lux aeterna” ehk „Igavene valgus” (1966) haakus küll mõtteliselt väga Tulve teosega, kuid kõlas veidi tuhmilt ja jäi uudisteose varju, mis oli selle kõrval säravalt kristalne. Järgnenud Bachi motett kõlas suurejooneliselt, kuigi murendas veidi kogu kontserdi müstilist ja väga harmooniliselt haakuvat tekstuuri, kuid lõpetas kontserdi jõuliselt ja suurejooneliselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming