Valgust, rõõmu ja armastust hämaratel veebruaripäevadel

Tiina Mattisen

  Sõna saab festivali kunstiline juht Andres Mustonen Täna algab XX barokkmuusika festival, sinu kunstilisel juhtimisel. Oled juba selles eas, et võid oma loomingulisi ettevõtmisi ajastada mitmesuguste ümmarguste tähtpäevade – enese, Hortus Musicuse ja barokifestivali omadega. On see sulle oluline? Tegelikult ei ole. Aga enda juubel, 35 aastat Hortust ja nüüd 20 barokifestivali annavad lihtsalt võimaluse tähelepanu tõmmata. Me ju kasutame ära heliloojate sünni- ja surma-aastapäevi, et sel hetkel lihtsalt kedagi esile tõsta. Ent oma tegevuses – kas see on XIX või XXI festival – ausalt öeldes ei ole seal  mingit vahet. Oleme samas protsessis, tegeleme ikka sellega, mille vastu on huvi, mida nagunii tahaks teha ja mida on ka võimalik teha. Olen täielik idealist, selleks ma ka jään ja üha rohkem lähen, aga maailm tirib mind nagu tagasi asju pragmaatilisemalt võtma. Ideed on suuremad, kui tegelikult välja tuleb, sest reaalne maailm mõjutab väga palju kultuuri. Aga see on loomulik – millal seda poleks olnud! Kui Händelil oli palju raha ja muusikuid, siis laulsid tema oratooriumides sajad, samuti oli Bachiga. Ja kehvematel aegadel sündis soolokantaat kahe pilli saatel. Aga ega teos sellepärast kehvem ole. Siiski pole ka algav  festival täielikult minu nägu, sest tulemus on suuresti huvide ja võimaluste kompromiss.

 

Sul on nii palju nägusid – viiuldaja, ansamblijuht, dirigent, haare vanamuusikast uudisteosteni, india raga’dest džässi-improvisatsioonideni… Kes sa üldse oled, Andres Mustonen?

Kindlasti on raske üht nime panna, aga igal juhul tahan olla see, kes ON ega tammu paigal. Kui kellegi kohta saab öelda, et ta on selline, siis on ta tegelikult surnud. Kogu aeg peab püsima see kättesaamatus, tabamatus … Minu jaoks ei ole fikseeritud  tõdesid, et nii need asjad peavad olema. Nii nagu ma suhtlen kunstnike, kultuuride ja maadega, nii tahan ka ise olla, et protsess, mis minus toimub, kajastuks kohe loomingus ja tegevuses. Ja muidugi põhiline – ma otsin kunstimaailmas vabadust. Mitte alalhoitud traditsioonide ja arusaamade reprodutseerimist, vaid vabastavat arusaamist, mis peaks vabastama enda ja kuulaja.

Mis sind kõik need aastad toidab ja innustab aina edasi minema?

Teelolek – mitte kuskilt tulek ja kuskile jõudmine – ongi kõik,  see idapoolne mõtlemine on mul ikka väga sees ja hoiab mind virgena. Ma ei väida, et ma midagi olen. Ainult loodan ja soovin teatud kulgu, olles sellel teel. Maailm mind ei mõjuta – ma ei lähe kaasa pessimismilainete või kampaaniatega. See iseolemine tagab mulle loomingulise vabaduse. Kui keegi mind sellisena ei soovi, siis nende inimestega mind ka pole. Aga loominguliste pakkumiste ja kaaslaste ring suureneb mul iga aastaga tohutult: mul on vähemalt kolme inimese tempo, kuna tegevus hargneb nii mitmes suunas. Näiteks ei ole ma ju akadeemiline dirigent, ometi juhatan peaaegu iga nädal kuskil mõnd orkestrit. Ja ega mind kutsutagi kui tüüpilist gastrolldirigenti – need kollektiivid tahavad, et hakkaksime koos uuesti looma, uut mõtlemist arendama. Mind köidab piirideta olek ja see, kuidas need tinglikud piirid ühinevad. Protsesside ja tõlgenduste juures peab püsima põnevus: mis see tegelikult on? Siis võib tekkida see kahepoolne tõmme. Aga me ei saa mitte midagi lubada. Ainult loota ja väga ausalt oma asja teha, piiritu andmisega. Kui sa väga mõõdad ja ette planeerid, siis see tegevus on kohitsetud: kogu mant on võetud ära. Raamides ja steriilne olek võib mingil hetkel ka võluda, aga see on ikkagi ainult üks  väike filigraanne algustäht (nii nagu raamatukujunduses vahel on tehtud) – ja jutt, mis järgneb, on ikka midagi muud. Ja see on tähtis, mitte kaunis algustäht.

 Olgu „Orient” või „Jazzkaar”, Mustonen on ikka kohal. Kuid barokkmuusika festival on siiski olnud sinu loomingulise elu üks põhitelgi.

Jah, siitsamast Väravatornist on see alguse saanud, et talvisel hämaral ajal anda valgust ja  sära. Me ei ole otsinud kõige sobivamat festivaliaega – magusamad ajad on ju kas suvel või kirikupühade ümber –, see on teistmoodi mõtlemisest sündinud ja õnneks ka selliseks jäänud ettevõtmine. Ma ei taha ühesuunalist barokifestivali, näiteks et mängitaks ainult ajaloolistel instrumentidel (või nende koopiatel). Või et valdama peaks ainult teatud (nn autentne) interpretatsiooniline lähenemine. Muide, selle 20 aasta jooksul on seegi meeletult muutunud  kuivast inglise-hollandi stiilist hiidatraktiivsete itaalia ja prantsuse ansambliteni, mis samuti ajaloolistel pillidel esinedes jõuavad täiesti crazy show’deni. Muidugi ei saa väita, nagu ei oleks selles pidevas muutumises säilinud ka teatud ikoonilisus. Vaevalt et Gustav Leonhard, kes siingi esines, peab end muutma – ta on iseenesest väärtus. Ka seda poolt soovin meie festivalil hoida, seekord Paul Van Neveli ja tema Huelgas Ensemble’iga. Väga pika traditsiooniga  ansambel, kellel on ka oma kindel arusaamine ajaloolise vokaalmuusika esitamisest. Ma ütleksin, et Van Nevel on pigem teoreetik kui kunstnik. Ta köidab eeskätt oma teadmistega ja seegi külg on väga tähtis.

Tahan toonitada, et barokkmuusika kuulub kõikide muusikute maailma – ükskõik, kas oled klassikalise, romantilise, uue või isegi jazzmuusika interpreet. Samuti on ka festival mõeldud mitte mingile kitsale, n-ö fikseeritud  mõttemaailmaga huviliste ringile, vaid on avatud kõikidele.

Nimetasidki ju vahepeal festivali „OpenBaroque”, eks ikka selle avatuse rõhutamiseks. Aga olete nüüd tagasi vana nime juures …

Jah, aga mina ei tulnud tagasi. See on kokkulepe korraldajaga. Ma otsiksin edasi üha täpsemat pealkirja, aga see ei ole iseenesest vist nii tähtis. Tahtsin sellega anda edasi mõtet, et selle  festivali huviring ei ole piiratud mingite aastatega. Muide, huvitav on valitsev arusaamine, et kui barokifestivalil kõlab varasem muusika, siis on nagu kõik korras, ent uuema muusika esitamine on suur probleem. Alati on ju kavas olnud midagi keskajast, aga selle ja baroki vahele jääb viis-kuus sajandit, barokist tänapäevani on aga paar sajandit! Minu meelest on väga oluline osa just tänapäeva muusikal, mis on mõjutatud barokkmuusikast. See on suurte  stiililiste muutuste telgpunkt suurte heliloojate juures. Näiteks on paljud XX sajandi olulised heliloojad – Hindemith, Stravinski, Bartók, uusviini koolkond – olnud mõjutatud nimelt barokist. Ka varem, mõelgem Mendelssohnile või sellele, kuidas Mozart arranžeeris Bachi teoseid. Miks see peaks lõppema? Peame uuesti, omas ajas n-ö arranžeerima seda muusikat. Miks? Sest seal on kõige suuremad euroopa kultuuri väärtused: vertikaali ja horisontaali  absoluutne harmoonia, mida ei ole üheski teises stiilis! Meloodiline täiuslikkus ja harmooniline täiuslikkus üheaegselt. Muidugi jõuab see tippu Bachi muusikas. Mis ei tähenda, et see on lõpp. Ma tahangi sellel festivalil näidata püsiväärtusi nende pidevas muutumises, nii et need kõneleksid oma uutes väljundites üha uute põlvkondadega.

Tuleks nüüd ikkagi lähemale tänasele teemale, festivalile. Kas selles pidevas muutumises,  mida sa korduvalt rõhutad, on siiski ka mingi püsiv tuum?

Suhteliselt püsiv on olnud festivali ülesehitus: et seal kõlaksid suurvormid, et interpretatsioonis valitseks lai haare autentsusest eksperimentaalsuseni. Üks rõõmustav areng on, et üha rohkem saab kasutada eesti interpreete, kelle tase on kiiresti tõusnud. Selle heaks näiteks kujuneb kindlasti tänavust festivali lõpetav Vivaldi galakontsert, kus kõik viis solisti on meie endi muusikud! Veel kümmekond aastat tagasi olid analoogilisel kontserdil kõik solistid mujalt – lauljad näiteks kas Saksamaalt, Rootsist või Soomest. Viimasel ajal on meilgi esile kerkinud muusikud, kes tõeliselt armastavad oma ala ning on võimelised pakkuma kõrgel professionaalsel ja emotsionaalsel tasemel esitusi.

Aastaid on festivali püsipartneriks olnud meie esinduskollektiivid. Nii teeme kindlasti  ühe kava ER SOga. Vaatan, et ER SO kavas on barokkteoseid, näiteks Händelit päris tihti, kuigi sellel on oma spetsiifika, mis ei vajagi sümfooniaorkestrit. Mõneti on Händeli oratooriumide ettekandmine sümfooniaorkestriga isegi raiskamine. Aga see ei tähenda, et barokimaailm peaks sümfooniaorkestrist mööda minema. Me hakkamegi peale Bachi suure oreliteose – Passacaglia ja fuuga c-moll orkestriseadega. Miks Leopold Stokowski  selle kunagi tegi? Kindlasti mitte lootuses, et see eriti hästi müüb … Pigem soovist tuua see muusika oma (orkestri)maailma ja sellisena kuulubki Bachi oreliteos just sümfoonilisse maailma. Sama printsiibi järgi valisin avakontserdile ka Stravinski ja Weberni Bachi-seaded. Ja nagu alati, on sellegi festivali kavas palju teoseid, mis siin varem ei ole kõlanud.

Seegi valgustuslik aspekt on ju alati olnud üks su eesmärke. 

Et oleks uut! Mäletan, kui tegin siin esimest korda Händeli „Salomoni” – väga kuulus teos, aga siin seni esitamata. Nüüd kostab siit ja sealt mõni selle oratooriumi koor või aaria, nii et selline tõuge leiab muusikaelus oma järje.

Kahju, et ma ei ole siiani saanud käivitada ooperisuunda, kuigi saaksime barokkoopereid juba kohalike jõududega teha. Oli küll Riia Ooperi gastroll „Alcinaga” ja oleme ka ise teinud madrigalkomöödiaid ja teisi väiksemaid  asju. Aga tahaks ikka päris barokkooperit, mis praeguses muusikaelus kuulub kindlalt heade ooperimajade kavva. Eelkõige muidugi Pariisi Ooperisse, kus hooajast hooaega tuuakse välja suurepäraseid barokkooperi lavastusi. Alati on festivalil olnud ka mõni sooloõhtu, et kõlada saaks Bachi sooloteosed, mida muidu kontserdielus vähe mängitakse. Seekord tulevad Hispaania vihuela-mängija José Miguel Moreno, kes esitab lautol Bachi Ciaccona d-moll, ja Šveitsist Patrick Demenga, kavas Bachi süidid soolotšellole. Või ka Bach klaveril. See on omaette küsimus, mis pillil Bachi klavessiiniteosed kõige paremini kõlavad. Julgen praegu välja öelda, et Bach kõlab kõige paremini klaveril. See on täitsa hämmastav – klavessiini ühetaoline kõla tüütab nagu ära, samas kui klaveris kuuleb kõik need liinid, kogu selle geniaalsuse välja. Vaata milline paradoks, Bachil klaverit ju ei olnud! Aga see ei loe, sest oma ajas elab ju ainult helilooja, kuid tema üle aegade ulatuv looming võib ja peabki sündima üha uuesti – ja uue aja uued võimalused toovad tema suuruse veelgi paremini välja. See ongi autentsus, et muusika igas hetkes, igas ajas elaks. Mitte et pühime koltunud muuseumitoolilt tolmu ja hakkame nostalgiliselt minevikus olema … Interpretatsioon on alati uue maailma loomine, mitte vana taganutmine. 

Muide, kui mõelda nn autentsele ettekandele, siis 25–30 aastat tagasi anti sellega täiesti uus impulss. See kõneles meeletult ja kogus enda ümber palju inimesi. Aga just oma suure mõju pärast tehti sellest üsna ruttu konserv, mida üha uuesti reprodutseeritakse. Tõsi, selle taga on juba teised, mitteloomingulised tegijad – nii-öelda tööstus. Popmuusika puhul näeme seda eriti selgelt, aga sama toimib teisteski „hästi müüvates” valdkondades. Need on  terve muusikamaailma probleemid.

Sa jõuad ikka ja jälle „autentsuse” ja loomingulisuse vastandamiseni. On see sinu probleem, kohalik vaidlusküsimus või üleilmne konflikt?

Vastupidi, maailmas on need leerid kadunud või kadumas. Tõsi, iga uus vastandub tekkides millelegi valitsevale. Ja kui vanamuusikaliikumine tärkas, näidati sellelegi hambaid, et mis see niisugune üldse on – kääksutamine  ja kribistamine! Oligi kribistamine, aga need „kribistajad” hakkasid üha paremini mängima ja „vastasleer” hakkas neist ka paremini aru saama. Brahmsi Viiulikontserdi tippesitaja võib hiilgavalt mängida ka Vivaldit ja Tartinit. On möödas aeg, mil tähelepanu äratas ainuüksi see, et pistad krummhorni suhu või mängid soolkeeltel! Teadlikkuse kasv on olnud väga suur ja teadja võib selle muusika ka elektrikitarril hiilgavalt ette kanda nii, et kogu selle sügavus tuleb välja.

Kas sel festivalil kuuleb midagi, milleni/kelleni sa ise alles nüüd oled jõudnud, mida hiljuti avastanud?

Sel festivalil kajastuvad minu leiud avakontserdi Bachi seadetes, millest eespool juttu oli. Olen neid mujal teinud ja toon selle kogemuse nüüd heal meelel festivalile.

Aga kui küsid lihtsalt mingit konkreetset näidet, siis olen praegu tõeliselt rõõmus projekti  „Bach svingib” üle. Milline avastus oli kõigile ja eelkõige mulle endale Bachi selline aspekt – modern–džässkvarteti Bach. Mul oli küll idee ja andsin oma impulsi edasi meie headele džässmuusikutele, aga niisugust tulemust ei osanud ma küll ette kujutada. Me mängisime väga palju aeglast muusikat – Goldbergi variatsioonidest ja inventsioone, mis on väga tuntud muusika, aga sellest sündis midagi täiesti uut. Vabade inimeste taevalik musitseerimine!  Tuleme selle juurde uuesti „Jazzkaarel” .

Aga kõige rohkem huvitab mind ikkagi uudislooming, mis väljendab tänast mõtet. Ma olen kaugel väitest, et midagi uut ei ole enam võimalik luua. On, alati on! Kui vaatame olnud aegu, siis ega me ei korja sealt üles sadu ega tuhandeid heliloojaid. Kuigi vahel ju üritataksegi, mis on minu arvates mõttetu tegevus. Oleks nonsenss nõuda, et peaksime teadma kõike kunagi tehtut. Nagu mingi muuseumiühiskond:  leitakse mingi potikild ja tekib tohutu elevus. Aga mõtle, kui palju jääb meist maha taldrikuid ja lugusid – mida XXII sajand peaks nendega peale hakkama! Või näiteks, kui palju praegu pildistatakse – kes ja kus saaks neid kõiki säilitada …

Oluline on ikka see, mis kõneleb meiega meie meeles ja keeles. Loomingulised inimesed oskavad õigel ajal õigele nupule vajutada. Iga järgmine põlvkond vajab uut nuppu. Kui sa  seda kogu aeg tajud, oledki õigel teel. Samas, huvitaval kombel ei tõuse minu jaoks esile väga palju uusi nimesid. Just vanad, väga noorest peast tekkinud kontaktid on siiani viljakad, näiteks Pendereckiga, kes on oma loomingus tohutult muutunud, aga kes on püsivalt ääretult emotsionaalne ja aus. Samuti on mul väga hea meel, et olen viimasel ajal saanud korduvalt esitada Gija Kancheli uudisteoseid, nii dirigeerida kui ka mängida. Mitte et need oleksid mulle loodud, aga võtan tema uudisteosed kohe repertuaari ja Kancheli on ka alati valmis neid arranžeerima sellisele koosseisule nagu mul vaja. Erilise entusiasmiga olen alati juhatanud Sofia Gubaidulina teoste ja viimasel ajal eriti Dmitri Šostakovitši sümfooniate esitusi.

No nii, oled ringi ära teinud. Mäletan sind muusikakeskkooli ajast kirgliku uue muusika tegijana ja nüüd toonitad seda jälle.

Jah, aga ma ei ole jõudnud tagasi sama  muusika juurde, ma ei tegele Boulezi või Stockhauseniga, mille sees olin muusikakeskkoolis. Lähenen nüüd hoopis teise kandi pealt.

Ja mis on üldse uus muusika! Julgen välja öelda, et tegelikult on tõeliselt uus muusika ainult popmuusika, kirjutame välja: populaarne muusika. See on muusika, mis kõneleb paljude inimestega otse. Teine asi, et see ei pruugi kõiki rahuldada … Nii on alati olnud, hästi tuntud näide on Verdi ooperimuusika  omas ajas, aga tegelikult nii renessanss, barokk ja suur osa klassitsismistki. Kõik see nn elitaarsus on XX sajandi probleem ja olen kindel, et tulevikus see vahe kaob.

Kas sind võib ka kunagi näha nn popkontserdi laval?

Kas just poplaval, aga muusikast võiks kaduda üksteisele vastandumine. Need protsessid – kas helilooja kasutab popmuusika rütme või taasloob bachlikku maailma – on väga põnevad.  Probleem on pigem see, et tegija tahab kogu maailmale nähtav olla. Paraku on inimestel oma eluga liialt palju tegemist, nii et kuulajaid ja kaasatulijaid ei jätku. Ühiskond sunnib meid mõtlema valedest asjadest, me ei ole vabad. Aga see on hoopis teise arutelu teema.

Ometi juhatas see meid tagasi jutuajamise alguse juurde, et tähtpäevi on vaja nähtaval olemiseks …

Tähelepanu on kindlasti oluline. Kui mõni loovisik  ütlebki, et tähelepanu pole talle oluline, siis on see pigem poos. Ja tähelepanu võitmiseks ollakse paljuks valmis. Vaata näiteks, mida kõike tuleb elus püsimiseks välja mõelda praegustel püsikollektiividel nagu ooperitrupid või orkestrid! Ja ikkagi ei saa nad igavesti kesta. Kes meist julgeb öelda, et ta näeb ette järgmist või ülejärgmist sajandit, aga kindlasti ei ole võimalik väita, et kõik on nii ja jääbki nii.

Kaua siis Hortus püsib? 

Hortus kestab niikaua, kui minus ja meis on praanat ehk elujõudu sees ja siin aastad ei loe.

Üles kirjutanud Tiina Mattisen

 

XX barokkmuusika festival 30. jaanuar – 7. veebruar

30. I kell 19 Estonia kontserdisaalis avakontsert „Alguses oli Bach”, kavas A. Pärt, Bach  Stravinski, Bach-Stokowski ja Bach-Webern, RAM , Ellerhein ja ERS O, dirigent Andres Mustonen

30. I kell 19 Pärnu kontserdimajas ja 31. I kell 17 Mustpeade majas, kavas D. Scarlatti „Stabat Mater” ja H. Schützi „Symphoniae Sacrae II ”, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Helsingi Barokkansambel, dirigent Frieder Bernius (Saksamaa)

31. I kell 17 Jõhvi kontserdimajas ja 1. II  kell 16 Mederi saalis José Miguel Moreno (vihuela ja lauto, Hispaania), kavas Bach ja hispaania muusika.

1. II kell 18 Mederi saalis Patrick Demenga (tšello, Šveits), kavas Bach.

3. II kell 19 Nigulistes „Le Chant de Virgile”, vokaalansambel Huelgas Ensemble (Belgia), dirigent Paul Van Nevel

4. II kell 19 Mederi saalis „Bach ja Mozart”, Claudi Arimany (flööt, Hispaania), Andreas  Frölich (klaver, Saksamaa), Andres Mustonen, viiul), Benjamin Marquise Gilmore (vioola, Holland) ja Ramon Jaffe (tšello, IisraelSaksamaa)

5. II kell 19 Estonia kontserdisaalis „Magnum Hortus Musicus”, muusikaline pidusöök, kaastegev tantsuteater Tee Kuubis

6. II kell 19 Mederi saalis Jukka Rautasalo (tšello), Jussi Seppänen (tšello) ja Marjukka Päivärinne (haamerklaver),  kavas Beethoven ja Boccherini

6. II kell 19 Vanemuise kontserdimajas ja 7. II kell 19 Estonia kontserdisaalis lõppkontsert „Vivaldi gala”, Aile Asszonyi (sopran), Risto Joost (kontratenor), Oksana Sinkova (flööt), Kalev Kuljus (oboe) ja Indrek Vau (trompet), Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Andres Mustonen

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming