Vana muusika uus hingus ehk Ühe kohvikuvestluse vaikimisi üles tähendatud märkmed

Jaan-Eik Tulve

Vestlus toimus 13. veebruari hilisõhtul pärast Rolf Lislevandi ansambli kontserti Tallinna Mustpeade majas. Kavas oli XVI -XVI sajandi muusika küllaltki improvisatsioonilises võtmes. Jean-Paul: Ütlen ausalt, et olen pärast tänaõhtust kontserti suures segaduses. Kuulan vanamuusikat tihti ja suure vaimustusega, kuid seda, mis siin toimus, ei oska ma kuidagi seletada. Pillimehed olid suurepärased, muusika väga tuttav,  aga aeg-ajalt pöörati kõik justkui pea peale ning siis ei tundnud ma enam ära ei autoreid, sajandeid ega ka mulle nii tuttavat kõla.

 

Eleazar: Kas peabki kõike alati seletama? Eks harjumus olegi see, milles me kõige rohkem kinni oleme. Oleme midagi harjunud teatud moodi kuulama ning kui siis seda meile teistmoodi esitatakse, tõukab see meid eemale.

 J.-P.: Ei saaks öelda, et tänane kontsert mind eemale tõukas, kuid mingist autentsest tõlgendusest  ei saa nüüd küll rääkida.

E.: Olen selle üle palju mõelnud, et mis on üldse see autentne tõlgendamine. Nelikümmend aastat tagasi hakkasid tänased vanamuusikakorüfeed otsima ühenduslüli aastasadu tagasi loodud muusika mõistmiseks. Oli selge, et kogu seda täiust, mida on viimastel sajanditel otsitud helis, kõlas, faktuuris, värvides jne, seda renessanss- ja barokkmuusika ei tundnud ning heaks esituseks tuli leida just sellele muusikale omane kvaliteet,  mitte mässida teda uude kasukasse.

J.-P.: Nonii, ka mina olen just nautinud, kui interpreet suudab end täielikult samastada tolleaegse heliloojaga ning musitseerib just sellise kõla, tehnika ja fraseerimisega nagu Frescobaldi või Monteverdi seda mõtlesid.

E.: Jah, aga siin puutume just kokku probleemidega, mis tekivad, kui helilooja meie kõrval enam ei seisa. Me võime vanadest traktaatidest hääletekitamise ja pillimängu võtete kohta  midagi välja uurida, kuid kui arvestada, et isegi paljud tänapäevased heliloojad-interpreedid mängivad oma teoseid viiekümneselt teistmoodi kui kolmekümneselt, siis seda vähem saame me kindlad olla mingis absoluutses autentsuses viis sajandit tagasi loodud muusika puhul.

J.-P.: See on muidugi õige, kuid paljud seda siiski üritavad. Esiteks saab muusika enese kaudu nii mõndagi öelda ka fraseerimise või heli kohta. Vanadelt maalidelt näeme ansamblite koosseisu, nii et mingid piirjooned meil ikkagi ju on. Mulle meeldib, kui püütakse muusikat ette kanda võimalikult ajastutruult igas mõttes. Ka tänasel kontserdil olid ju kõik vanad pillid, aga miks oli neil vaja kontrabassi?

E.: Arvan, et ühiskonna suure individualiseerumise ning eraomanduse pühitsemise tõttu suhtume me kramplikult ka igasugusesse loomingusse. Selline kramp pole aga absoluutselt iseloomulik vanamuusikale, kus helilooja, kes oli  tavaliselt ise ka interpreet, oli vägagi improvisatsiooniline ning lasi seda teha ka teistel. Paljud lood on tänapäevani jõudnud vaid kirjapandud meloodia kujul ning seal pole sõnagi pillidest, millega seda mängida tuleks. Seetõttu leian, et Rolf Lislevand suhtus orkestratsiooni just nii, nagu oleks see meeldinud ka heliloojatele, keda ta mängis. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult astus ta ka ise nendega ühte ritta. Enamik inimesi vist ei teagi, et tolles programmis on  mitu Rolfi enda kirjutatud lugu. See tähendab, et mõne loo puhul on helilooja üles tähendanud vaid harmoonia ning kogu meloodia oli uus looming. Mõnes olid olemas aga ainult esimesed kaks rida ning edasi andis helilooja jällegi vaba voli. Nii et see ülejäänu on siis kas Rolfi või teiste ansambliliikmete tänapäevane täiendus ja täielikult autori loal.

J.-P.: Jääb siiski küsimus, kas helilooja, kes oli nõus oma teoste improviseerimisega tolleaegses  õhustikus, vaataks hästi nende toomisele tänapäeva kõlavahenditesse. Läks ju rütm vahetevahel küllalt džässilikuks. See tähendab, et kui palju on meil õigus üldse loomingusse puutuda? ‘

E.: Jah, muidugi. Näen siin kahte suunda. Viimasel ajal on üle maailma küllaltki populaarne näiteks vanade ooperite või teatritükkide olustiku toomine tänapäevasesse keskkonda. Mis minusse puutub, siis vahel on see mulle küllaltki meeldinud, tihti jäänud aga poolde vinna, väljendudes  selgemalt ainult väliste atribuutide või seksuaalse orientatsiooni muutmise tasemel. Mida on aga interpretatsiooniks tegelikult vaja? Püüet mõista sügavuti looja sõnumit, mõtteid, tundeid, taju jm. Ning kui oleme tema südamest tulnud ideest aru saanud, siis oleme seda suutelised ka edasi andma, hüüdes siis kas üksi või kooris. Rolf Lislevandi ansambli puhul lummaski mind just see intiimne tundlikkus ning siiski ka täielik respekt muusika vastu. Minu arust oli väga nauditav,  et imeliste oskustega muusikud ei tulnud lavale mitte oma virtuooslikkust näitama, vaid andusid täielikult muusikale. Mitte midagi üleliigset, mitte ühtegi värviplärakat.

J.-P.: Saan sinu jutust hästi aru, aga luba, et jään siiski eriarvamusele. Vanamuusika kuulamine on olnud mulle ka teatud mõttes vastandumine suurtele massidele ja kaasaegsele ühiskonnale. Meil Prantsusmaal on isegi ringkondi, kes üldse muusikat ei kuula, kuna ei taha oma tundlikkust  ja taju tänapäevaste kõladega rikkuda. See on muidugi äärmus, kuid mingil juhul ei saa ma hukka mõista neid, kes meie haiget ühiskonda vältida püüavad.

E.: No nüüd hakkab jutt juba kontserdist kaugemale liikuma. Eks inimesi ole igasuguseid. Mina jälle kohtasin kunagi üht meest, kes teatas kõigile, et paastub, endal aga oli lihtsalt kõhugripp.

Edasi kandus jutt tõesti teistele radadele ning möödunud kontserti puudutati vaid mõnel  harval juhul. Järgmisel päeval olid mõlemad sõbrad endiselt hea tervise juures ning koos otsustati kuulama minna isegi festivali järgmist kontserti.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming