Vanamuusika ei ole mitte „mis”, vaid „kuidas”

Aleksandra Dolgopolova

Kesksuvel, 11. – 15. VII toimus juba XIX Haapsalu vanamuusikafestival. Pika traditsiooniga festivali minevikust, olevikust ja tulevikust räägib selle kunstiline juht Toomas Siitan. Haapsalu vanamuusikafestival toimus sel suvel juba üheksateistkümnendat korda. Kas saaksid palun võtta kokku, kuidas festival on arenenud. Toomas Siitan: Meil on välja kujunenud väga selge mudel: festival kestab viis päeva, mille jooksul antakse kuus-seitse kontserti. Suuremad projektid, millega on tavaliselt seotud Tallinna Barokkorkester, on alguses ja lõpus. Teisisõnu on vaja ava- ja lõppkontsert panna kavasse niiviisi, et sinna vahele jääks paras prooviperiood. Mingid asjad on siis kujunenud objektiivselt välja. Teiseks oleme me püüdnud kutsuda külalisi, kes teevad oma kontserdi, aga osalevad ka ava- või lõppkontserdil. Selliseid koostööprojekte oleme viimasel kümnel aastal järjest rohkem suutnud kokku panna. Need on üpris kallid ning neid saab teha ainult festivali raames. Koostööprojektid on sagedasti seotud ka õpetusliku aspektiga: kutsutud solistid teevad ka meistrikursuse. Tallinna Barokkorkestri mängijatel ei ole tegelikult võimalik Eestis saada kõrgtasemel koolitust ning see tuleb sisse tuua. Selline koostöö on alati väga põnev, seal on hoopis teiselaadset energiat ja ma usun, et sellest on meie muusikutele väga suur kasu. Ma ei räägi, et kuulajatel on huvitav, seda niikuinii.

Seekord esinesid meie muusikud koos külalistega avakontserdil (11. VII). Sel aastal oli esimest korda võimalik panna meie lauljad kokku inglise solistidega (Anna Dennis ja Simon Wall). Tavaliselt olen küll kutsunud vokaalsoliste, aga niisugust situatsiooni, kus kaks väga kõrge tasemega inglise lauljat osaleb nii soolodega kui ka väikese koori koosseisus, pole varem olnud. See oli hästi põnev, häältevalik õnnestus väga hästi ja kindlasti oli meie lauljatele selline koostöö huvitav ja õpetlik.

Niisugused koostööprojektid on algusest peale olnud festivali eesmärk. Kahe suurprojekti vahele jääb üksikute solistide ja tavaliselt just ansamblite külaliskontserte. Seal on varsti kahekümne aasta jooksul läbi käinud väga põnevaid külalisi ja kogu meie muusikute paremik, kes seda laadi muusikat esitab.

Kuidas sul õnnestub kutsuda siia nii kuulsaid esinejaid ja kollektiive? Haapsalus on käinud tõesti maailmakuulsad interpreedid, võib mainida kas või selliseid nimesid nagu Marcel Ponseele, Andrew Lawrence-King, Emma Kirkby jpt.

See on tõsiseltvõetav ja kvaliteetne festival, kuhu ei kardeta tulla. Kui me 1994. aastal alustasime, siis mõnda aega tuldi Haapsallu puhtast põnevusest ja võib-olla ka reisihuvist, aga olukord on muidugi muutunud. Mul on väga hea meel, et esimesed Haapsalus käinud muusikud levitasid sõnumit, et see on üks erakordne paik. Nii toomkirikust kui ka lossivaremetest oldi siiralt vaimustatud ning taheti tagasi tulla.

Kui päris alguses oli võimalik saada väga väljapaistvaid muusikuid üsna tühise hinna eest, siis see aeg on nüüd muidugi möödas. Praegu tuleb meil lahendada väga palju praktilisi küsimusi ja sealjuures otsustab rahakott väga palju, keda saab kutsuda. Alati peab olema kolm korda rohkem ideid, kui lõpuks realiseerub. Aga kuna see festival on ennast tõestanud kvaliteetse kavaga, siis on alati võimalik küsida toetust ka välisesindustelt. See on praeguste kultuurivahetuse mudelite pinnal jälle uutmoodi võimalik.

Festival on end sisse seadnud ka uude kontserdipaika – Haapsalu Jaani kirikusse.

Me tegime juba eelmisel aastal ühe kontserdi Jaani kirikus. See on tore koht, mis täitis ära just kammermuusika kontserdipaiga tühimiku. Väikesed kammerkoosseisud kipuvad toomkiriku suures akustikas hajuma. Jaani kirik on väga hea akustikaga, värskelt remonditud väga ilus kirik, mis on just paraja suurusega, umbes sajale inimesele. See lubab tuua selliseid kavu, mida varem akustika pärast ei saanud.

Kas festivali kava ettevalmistamisel on ka mingisugused muusikalised või muud piirid? Vanamuusika mõiste on teatavasti väga lai.

See on tohutult lai ja ma piiran ennast järjest vähem mõne ajastuga, pigem ideoloogiaga. Vanamuusika ei ole mitte „mis”, vaid „kuidas”. Mulle on lähedane ajalooline esituspraktika, mis tähendab ajalooliste pillide kasutamist, aga ka süvenemist selle ajastu spetsiifikasse. Ja niiviisi võib esitada nii XIII kui ka XIX sajandi muusikat. Tegelikult on see suhtumine laienenud juba ka XX sajandi muusikasse, kuigi seda repertuaari pole minu festivalil siiamaani kuigi palju olnud. Mulle on palju olulisem muusiku suhe muusikasse ning vaimne aspekt, mis esitusega kaasneb, kui see, millisest ajastust see muusika pärineb. Ma ei taha ajastu pilti täpselt restaureerida. Me ei ole näiteks kunagi korraldanud kontserte, kus esinetakse paruka ja teatrikostüümidega, vaid mulle on see väga selgelt tänapäevaste inimeste suhtlemine tänapäevase kuulajaga, aga möödunud sajandite muusika abil.

Kuidas tänavune Haapsalu vanamuusikafestival sinu kui kunstilise juhi meelest läks?

Sellel minemisel on alati kaks poolt: üks on sisuline tulemus ja teine on see, kuidas laabus kogu korraldus. Mõlemaga läks seekord hästi ja minu meelest oli festival huvitav. Meil õnnestus saada väga vaheldusrikkad kavad, nii et oli väga erinevat muusikat nii hästi ette valmistatud kui ka n-ö tavakuulajale. Publikut oli meeldivalt palju, isegi rohkem kui tavaliselt. Korraldajale on ju see alati väike riskikoht, kuna kuulajate hulk oleneb väga paljudest asjadest. Ütlen ka, et kõik külalismuusikud on päris üksmeelselt vaimustatud meie publikust. See on väga meeldivalt teistsugune, kui võrrelda kuulsate ja kallite Lääne-Euroopa festivalidega. Kõik imestavad, kui noor ja tähelepanelik on meie publik, kui suurt huvi tuntakse vanamuusika vastu.

Oled maininud festivali formaati. Siiski erines tänavune lõppkontsert eelmiste festivalide omast – suurteose asemel tulid esitusele Händeli väikevormid. Palun kommenteeri seda muudatust.

Kava kujuneb ju väga paljude aspektide koostoimes. Kõigepealt peab kava mind ennast huvitama – valin esitamiseks selle, mis mulle endale on parasjagu põnev. Teine aspekt on muidugi praktiline. Selle alla lähevad kalender, rahalised võimalused, kava sisuline terviklikkus jne. Nii et see on hästi keeruline keemiline protsess, mis selle kava lõpuks kokku annab. Olen tõesti umbes viis aastat lõpetanud festivali Händeli oratooriumiga, kuid sellel suvel tahtsin asetada raskuspunkti Bachile (avakontserdil kõlasid Bachi kantaadid BW V 110, 39, 95 ja 63). See oli justkui festivali algaegade juurde tagasipöördumine, sest esimese kümne aasta jooksul tegime väga palju Bachi kantaate ja suurteoseid (sh Missa h-moll, „Johannese passioon”) ja ma tahtsin selle teema juurde uue kvaliteeditaotlusega tagasi tulla. Meil õnnestus panna kokku suurepärane koossseis: kaheksa lauljat (ma ei mäletagi, et Eestis oleks tehtud Bachi kantaate nii väikese kooriga), nende hulgas nii kutsutud solistid (Anna Dennis ja Simon Wall) kui ka meie omad ning Tallinna Barokkorkester paari väljapaistva solistiga (Susanne Regel – oboe, Saksamaa, Alise Juška – viiul, Läti).

Sellise kava kokkupanek on keeruline ja raskuspunkt asetus seekord sinna. Selle arvel oli võib-olla lõppkontsert hoopis teiselaadne. Kuna festivali peakülaline oli Eric Ericsoni Kammerkoor ning kooriteema oli juba nii jõuliselt esindatud, siis oli lõppkontsert ilma koorita. Samuti oli mul endal ka omamoodi põnev panna kokku populaarsete väikevormide kava, seda ma ei olegi varem teinud. Lõppkontsert koosnes omavahel üsna erinevatest Händeli aariatest ja orelikontsertidest, kuid kava moodustas ilusa terviku ja see võeti väga soojalt vastu. Kui avakontserdil olid rohkem eksponeeritud külalisesinejad, siis siin oli võimalik anda täies mahus ruumi meie parimatele solistidele. Suurepärase etteaste tegid Kädy Plaas ja Teele Jõks ning samuti Ene Salumäe, kes seni on saanud orkestrisolistina ülivähe esineda. Ma olin juba pikemat aega veendunud, et tema on just õige inimene, kellega sobiks koos Händeli orelikontserte teha, ja ma ei eksinud.

Millised olid eredamad hetked möödunud festivalil?

Mitu väga erinevat kontserti, mida ma isegi ei oska võrrelda. Esiteks Eric Ericsoni Kammerkoori kontsert 13. juulil. Selle koori laulmiskultuur on omamoodi rabav. Nende vokaalne stiil on teistsugune kui see, millega me siin oleme harjunud. See stiil on äärmiselt lihvitud ja väljatöötatud, seda on lihtsalt nauding kuulata.

Teine väga ilus kogemus oli ansambli Pentagonale kontsert (14. VII). Neil oli pikk kava erakordselt keerulise hiliskeskaja polüfoonilise repertuaariga. Tegelikult on see üks niisugune ajastu muusikaajaloos, kus kompositsioonitehnika oli kaldunud mingisse ratsionaalsesse, matemaatilisse äärmusse. Kõige vaimustavam oli selle kontserdi juures see, kui loomuliku iluelamuse need muusikud suutsid sellest vormida. Seda muusikat esitataksegi üsna vähe, Ars Subtilior’i ja hilise Trecento heliloojate (nt Johannes Ciconia, Matteo da Perugia jt) pööraselt keerulist loomingut on plaatide peal tõesti vähe. Aga Pentagonale muusikud esitasid neid jaburuseni keerulisi rütme niiviisi, et sellega kaasnes lihtne iluelamus ja emotsionaalne liigutus. See oli väga haruldane kogemus.

Mul oli väga hea meel ka Eesti ansambli Cantores Vagantes kontserdi üle Põhja-Euroopa rokokoomuusikaga Jaani kirikus (13. VII). Nad olid selle kavaga just teinud läbi salvestusperioodi, nii et see oli peensusteni välja töötatud ja sellisel tasemel kava, mida sobib ilma liialdamata näidata mistahes maailma tippfestivalil. Reet Sukk (barokkflööt) on meie kavades esinenud alates esimesest festivalist. Praegu on ta tasemel, mis võimaldab tal kaasa mängida maailma mistahes kollektiivis. Samuti olid talle täiesti võrdväärsed partnerid Egmont Välja (tšello) ja Reinut Tepp (klavessiin). Nii et see kontsert oli tõesti üks selle festivali pärle.

Milliseid eesmärke sead seoses festivaliga edasiseks?

Festivali juba välja kujunenud mudel on mugav ja sobib täpselt. Ma ei näe praegu väga palju võimalusi seda kuigipalju laiendada näiteks kontsertide arvu või festivali kestuse suunas. Üks asi, millest olen palju unistanud, on õpetusliku poole süvendamine. Praegu on meie meistrikursused olnud seotud peamiselt vaid Tallinna Barokkorkestriga, kuid kindlasti on võimalik seda laiendada. Siin on tarvis leida rahastamisvõimalus, mis ei toetuks ainult Eesti fondidele. Aga ma arvan, et festivali renomee on juba nii tugev, et ka Euroopa raha sissetoomine haridusliku eesmärgiga on täiesti võimalik.

Kui veel plaanidest rääkida, siis ma loodan, et järjest rohkem on sellel kvaliteeditasandil võimalik angažeerida kodumaiseid muusikuid. Ma ei taha latti alla lasta, aga teistpidi, kuidas need muusikud muidu sellele tasemele tõusevad, kui nad kontserti anda ei saa. Ma loodan, et Haapsalu vanamuusikafestival on hästi oluline lava, kus nad saavad kasvada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming