Vanamuusika pidupäev

ÄLI-ANN KLOOREN

IV vanamuusikafestival „Ceciliana“ 18. III – 21. III, kunstiline juht EMTA varajase muusika keskuse juhataja klavessinist Imbi Tarum.

Tänavuse vanamuusikafestivali „Ceciliana“ lõpp langes kokku Euroopa vanamuusikapäevaga (European Day of Early Music, EDEM), mida tähistatakse Johann Sebastian Bachi sünnipäeval 21. III. UNESCO egiidi all peetava kaheksanda EDEMi puhul anti varajase muusika kontserte 23 Euroopa riigis, aga ka USAs (mitut sai ka otseülekandena kuulata). Eestist oli ürituse kavva võetud „Ceciliana“ lõppkontsert, kus astus üles barokkansambel Floridante.

Vanamuusikafestivali „Ceciliana“ iseloomustab muusikakõrgkoolide koostöö: peale meie muusikute on olnud osavõtjaid Soomest, Hollandist, Lätist, Iisraelist ja Itaaliast. Samuti on alati peetud loenguid ja meistrikursusi. Tänavused väliskülalised olid tšellist Deniss Severin Berni kunstide ülikoolist, traversflöödimängija Ashley Solomon Londoni kuninglikust muusikakolledžist ning haamerklaverispetsialistid Bart van Oort ja Petra Somlai Haagi kuninglikust konservatooriumist, kes kõik andsid peale kontsertide ka meistrikursuse. Bart van Oort pidas loenguid varajase muusika esitamisprobleemidest ning esimest korda korraldati festivalil konkurss noortele klavessiinimängijatele. Kõik üritused, v.a üks kontsert Kadrioru lossis, toimusid tasuta EMTA kahes väikeses saalis ja see oleks pidanud tegema tudengite osalemise väga lihtsaks. Kahjuks oli üliõpilaste osavõtt kontsertidest vähene, sama kehtis Bart van Oorti väga sisuka artikulatsiooniteemalise loengu kohta. Loodetavasti jõudsid noored muusikaõppurid meistrikursustele, sest tegemist on ikkagi oma ala tipptegijatega ja kindlasti on neilt väga palju õppida. Õppejõud võiksid mõelda, kuidas selliseid üritusi oma üliõpilaste seas rohkem reklaamida.

Traversflöödimängija Ashley Solomon Kadrioru lossi saalis.

Rene Jakobson

Festivali kontsertidest jättis sügavaima mulje Ashley Solomoni ja Imbi Tarumi kontsert „Isa, poeg ja ristiisa“ Kadrioru lossis, kus tulid ettekandele Johann Sebastian Bachi, Carl Philipp Emanuel Bachi ja Georg Philipp Telemanni teosed. Telemann oli Johann Sebastian Bachi poja Carl Philipp Emanueli ristiisa, millest ka kontserdi pealkiri. Tarumi-Solomoni ansambel töötas koos hästi ja oli nauditav kuulata: leiti sobiv tasakaal teravakõlalise klavessiini ja pehmekõlalise traaversflöödi vahel. Mõlemal muusikul oli ka üks soolonumber, mida interpreedid lühidalt tutvustasid: Imbi Tarumil C. P. E. Bachi fantaasia klavessiinile C-duur Wq 6, H 284 ning Ashley Solomonil Telemanni „Metoodiline sonaat“ nr 4 D-duur. Imbi Tarum tõi fantaasias kiiresti vahelduvate meeleolude ja karakteritega lõigud väga eredalt esile. Tema mängus oli kõrvuti rõõmu ja nukrust, koomikat ja lüürikat. Ashley Solomoni esitatud Telemanni metoodiline sonaat nr 4 D-duur pärineb kogumikust „12 metoodilist sonaati“, mis ilmus kahes osas aastatel 1728 ja 1732, kummaski kuus sonaati. Telemann, kes oli ise hea flöödimängija ja -õpetaja, kirjutas need sonaadid pedagoogilistel eesmärkidel ning sellistena on need kasutusel tänapäevalgi. Sonaadi mitmekesine muusikaline materjal võimaldas interpreedil tuua välja kõik oma parimad omadused: Solomoni mängu iseloomustas väga puhas ja selge toon, suur dünaamiline nüansirikkus, erakordselt kõrge tehniline tase ja sügav muusikaline tunnetus.

Peaaegu sama muljetavaldav oli ka Bart van Oorti ja Petra Somlai haamerklaverikontsert. Kavas olid kõrvuti ülimalt tuttavad teosed siinmail täiesti tundmatutega. Nii kanti Ludwig van Beethoveni sonaadi c-moll op. 13 („Pateetiline“) kõrval ette Johann Ladislaus Dusseki sonaat E-duur op. 10/3. Peale selle kõlas kaks Mozarti teost neljale käele: ooperi „Haaremirööv“ avamängu seade ja sonaat C-duur K 521. Oli värskendav kuulda Beethoveni sonaati Petra Somlai esituses tänapäeval mitte nii tavapärasel instrumendil, mille pehme heli kustub kiiresti ja seetõttu on dünaamilised kontrastid järsud, kuid jätavad klaveriga võrreldes palju intiimsema mulje. Iga detaili tähtsus justkui mitmekordistub ning Somlai mäng tõi need hästi esile, hoolimata mõningatest viperustest, mis tujukas pill pedaali pealejäämisega põhjustas. Sama juhtus ka Dusseki teose ettekande ajal: van Oort pidi hetkeks isegi esinemise katkestama ja pilli korda seadma. Viimane, Mozarti teos, kanti ette juba pedaali kasutamata.

Deniss Severin esines kontsertloenguga Johann Sebastian Bachi tšellosüitide kohta. Süit soolotšellole nr 5 c-moll BWV 1011 jättis üsna kahvatu mulje ning ei veennud. Tšello toon oli jäik, rütmiliselt oli ettekanne ebatäpne ja laialivalguv. Soolosüidi nr 1 BWV 1007 kandis Severin ette pärast tšello ümberhäälestust ning siis kõlas mäng palju loomulikumalt ja dünaamilisemalt, kuigi päris rahule ei võinud jääda sellegagi. Kõige parema mulje jättis hoopis kahe süidi vahel esitatud Valentin Silvestrovi teos „28. VII 1750 … à la mémoire de J. S. Bach“, kus Severin oli nagu ümbersündinud – mängis vabalt ja naudinguga, mis kandus ka saali.

Festivali viimane päev oli eesti muusikute päralt. Esimesel kontserdil esitas EMTA barokkorkester Meelis Orgse juhendamisel Carl Philipp Emanuel Bachi, Antonio Vivaldi ja Jean-Baptiste Lully teoseid. Noored mängijad olid entusiastlikud, mängisid hoogsalt ja hea muusikatunnetusega ning see kompenseeris intonatsioonilised puudujäägid. Eriti tulid intoneerimisprobleemid kuuldavale aeglastes osades. Samuti on natuke tänamatu mängida Vivaldi „Aastaaegu“, mis on kõigil kõrvus ja kus iga ebatäpsust on nii kerge tabada. Ainult kiidusõnu saab öelda „Aastaaegade“ viiulisolisti Lisanne Altrovi kohta, kelle puhas viiulikõla, hea tehniline ning musikaalne mäng jättis meeldiva mulje. Toreda punkti pani kontserdile Lully süit ballettkomöödiast „Kodanlasest aadlimees“. EMTA varajase muusika keskus teeb uut põlvkonda varajase muusika interpreete kasvatades väga tänuväärset tööd ning barokkorkester on hea kasvulava, kus koosmängu õppida.

Festivali viimasel kontserdil esines 2014. aastal tegevust alustanud barokkansambel Floridante, kes on leidnud juba kindla koha Eesti muusikaelus. Päevale kohaselt esitati Johann Sebastian Bachi loomingut, kuid kavas olid ka Jean-Baptiste Quentini, François Couperini ja Élisabeth Jacquet de La Guerre’i teosed. Alati on meeldiv, kui ettekandele tuuakse n-ö uusi vanu väärtuslikke teoseid ja seekord tegi valiku eriti põnevaks fakt, et tegemist oli barokiajastu naishelilooja loominguga. Élisabeth Jacquet de La Guerre oli ka üks esimesi prantsuse heliloojaid, kes hakkas itaallaste eeskujul sonaate kirjutama. Floridante esituses kõlaski tema kammersonaat nr 3 in D. Nii selle kui ka kõikide teiste ettekandele tulnud teoste esitus oli väga kõrgetasemeline, seega väärikas punkt kogu festivalile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht