Vastuseks Mart Niinestele

Evi Arujärv

Vastulausete kirjutamine võtab juba võhmale, aga kuna mul on au olla Mart Niineste tundelises artiklis ainus tsiteeritud kohalik „muusikaekspert”, siis püüan olla kannatlik, selgitan ja väljendan ka ise tundeid.

Esmalt tunded: on hämmastav, et omal ajal mõisatallis kombeks olnud toimingud töötavad ikka veel ka noorema põlvkonna alateadvuses. Kust muidu see justkui kedagi ohustav ja kurjuse sõnumit kandev aadlimuusika kujund.

Vastandamisest. Niineste räägib vastandamisest ja vastandab väsimatult. Ärgem vastandagem. Rääkigem erinevustest – õppeprotsessi pikkuse, kulukuse, levivõimaluste, funktsioonide jne erinevustest. Need on olemas. Õnneks mõistame kõik ühtmoodi, et kõikide žanrite muusikal on ka ühisosa: inimlik tundespekter rõõmust ja kurbusest kollektiivse ekstaasi ja metafüüsilise elutunnetuseni.

Valedest nimetustest (Jälle! Tule taevas appi!). Nüüd siis on ka „interpreet”, „helilooja” ja „professionaalsus” kultuurilise rassismi ilmingud. Ehk peaks uus muusikanõunik koostama poliitiliselt korrektse mõistete nimekirja ja tegema selle üldkohustuslikuks? Mina arvan siiski, et inimene, kes õpib paarkümmend aastat viiulimängu ja keda saab nimetada professionaalseks interpreediks, ei kujuta ühiskonnale ohtu, kuigi tema koolitamine on kallis. Need inimesed kindlasti ei alaväärista ühtki külapillimeest, pärimusmuusikut või garaažibändi.

Tänasest kultuuripoliitikast. Juhin tähelepanu, et Evi Arujärve kui muusikakriitiku ja väljaspool võimukoridore leiba teeniva inimese arvamused kindlasti ei ole kujundanud Eesti Vabariigi kultuuripoliitikat. Seda on teinud teised inimesed. Ka praegu sünnivad otsused paljude inimeste mõttetegevuse tulemusena. Nii see peabki olema. Milline on minu kui inimese ja Eesti Muusika Infokeskuse direktori suhe EV kultuuripoliitikasse? Ikka on ka midagi kriitilist arvata olnud, aga katastroofi ei näe. Nagu teisteski valdkondades, on siingi raha vähem kui tarvis ja alati arvab keegi, et see antakse valedele inimestele. Ka EMIKile, kelle tööpõld on praegu 500 muusikut või kollektiivi, ning kõikide muusikastiilide hõlmamise korral –
nagu õigustatult nõuab Mart Niineste oma EPLi repliigis – ehk 1000 või rohkem, oleks vaja eelarvet, mis võimaldaks lisaks kahele inimesele tööle võtta veel viis. Mida teeb ja mida teeks EMIK piisavate võimaluste korral, sellest võib lugeda EPLi 27. VIII
netiväljaandest. Omaette teema on, et kõrg­haridusega professionaal võiks EMIKis saada vähemalt Eesti keskmist palka.

Kultuuripoliitika tulevikust. Strateegilise dokumendi „Kultuur 2020” valmimisse kaasas ministeerium kõik valdkonnad. Kultuurikojalt telliti kaastöö, mille aluseks oli etteantud ankeet ja mille muusikaosa kirjutasin mina. Üksikankeetide alusel valmis koonddokument, mille autoriteks on Ott Karulin, Külliki Tafel-Viia ja Indrek Ibrus. Põhjaliku arengukavaga tuli välja ka Eesti Muusikanõukogu kui muusikavaldkonna suurim katusorganisatsioon. Nii see viimane kui ka Kultuurikoja lõppdokument peaksid kajastuma ministeeriumi ametlikus lõppdokumendis. Mil määral ja kuidas? Praegu ei tea, pole olnud aega võrrelda. Tean, et muusikanõukogu ettepanekuid arvestati valikuliselt. Iga selline lõppdokument on poliitiliste valikute (meil on parlamentaar­ne demokraatia) ja kompromissi koht ning suur üldistusaste võimaldab hiljem ka erinevaid rakenduslikke tõlgendusi …
Kuna käimasoleva arutelu teljeks kipubki olema kultuuripoliitika, siis väärinuks ja väärikski ajakirjanduse tähelepanu eelkõige toosama tulevikku kujundav dokument pealkirjaga „Kultuur 2020”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming