Veebruar – Ruumiline ja akadeemiline distants

Aktiivne kuulamine saab võimalikuks tänu distantsile kuulatava ja kuulaja vahel. Ruumiline distants sõltub kontserdipaigast, positsiooniline aga akadeemilise kombetalituse järgimise määrast.

SAALE KONSAP

Veebruarikuu möödus vabariigi juubelit tähistades, ka kontserdisaalides. Ometi ei saa väita, et tavapärane kontserdielu – kui palju seda üldse on, sest eks ole ju suur osa kontserdikavadest kantud mingist tähtpäevast – oleks seetõttu seiskunud. Pidukuu eesti muusikale pühendatud kavade kõrval leidsid aset festivalid („MustonenFest“, Tallinna talvefestival), tegevust jätkasid ERSO kammeransamblid, jätkusid silmapaistvaid interpreete tutvustav sari „Eliitkontserdid“ ja improvisatsioonilisele muusikale keskendunud sari „Improtest“. Peale selle oli veel palju kammer- ja (pop)džässkontserte. Juba lohisema kippuvast ja ometi ebatäielikust loetelust nähtub, kontserdielu on endiselt kirev (eks ta oli kirev ka jaanuaris ja detsembris ja …) ning žanriliselt mittekoherentne. Olgugi et muusikaüritused lähtuvad eri reegleist, võiks ehk kõneainet pakkuda kontsertide kontsertlikkus, teisisõnu, aktiivse kuulamise nõue.

Distantsist ja selle mõjust

Aktiivne kuulamine saab võimalikuks tänu distantsile kuulatava ja kuulaja vahel. Üldjoontes võib eristada kahte liiki: ruumilist ja positsioonilist. Ruumiline distants sõltub kontserdipaigast, positsiooniline aga akadeemilise kombetalituse järgimise määrast. Akadeemilise kombetalituse all mõtlen väljakujunenud kontserditava – seda, kuidas interpreet lavale tuleb, lavalt lahkub, nõudeid publiku käitumisele jne. Positsioonilise distantsi loomisel tundub mulle siiski olulisim verbaalse kontakti vältimine interpreedi ja publiku vahel, igasuguse verbaalsuhtlusega vahe esitaja ja kuulaja vahel kahaneb.

Enamasti sõltub positsiooniline distants ruumilisest distantsist. Eelkõige sunnib positsioonilist distantsi vähendama pisike ruum, mis sunnib interpreeti publikut kõnetama. Juhul kui vestlus publikuga osutub võrdlemisi tagasihoidlikuks ja piirdub kava teadustamisega, säilib siiski esitatava muusika ümber kuulamiseks vajalik ruum. Head näited sellest olid veebruaris Hortus Musicuse kontsert „Oo, julm daam!“ Väravatornis ning pianist Kristi Kapteni soolokontsert Kadrioru lossis, mil vahetekstid olid võrdlemisi neutraalsed (lühike, faktiline kavatutvustus, tekstide tõlked). Kui aga vahetekstid muutuvad ambitsioonikamaks – kui nende kaudu tahetakse kuulajale esitada midagi sügavat, naljakat, kui need hakkavad otstarbetult kommenteerima tegevust laval, hakkab see lämmatama esitatavat muusikat. Mulle tundub, et nii juhtus Jakob Peäske (fagott), Mikk Langeprooni (akordion) ja Henri Zibo (akordion) kontserdil Kadrioru lossis, ja sellest on natuke kahju, kuivõrd valitud kava esitus oli nii tehniliselt kui ka sisuliselt veenev. Eriti ahas oli positsiooniline distants bändikontsertidel – nii Ivo Lille (saksofon) kontserdil kui ka TAFF klubi (pop)džässiõhtutel.

Kristi Kapten esitas soolokontserdil „100 aastat Eesti Vabariiki“ valiku just hiljuti klaverifestivalil „Virmalised“ kõlanud teostest. Estonias mõjusid ka lühipalad suurelt, Kadriorus aga koduselt. Fotol Kristi Kapten festivalil „Virmalised“.

Rene Jakobson

Mulle tundub, et (kuulatud) kontserdid eristusidki üksteisest selle distantsimäära poolest. Esmapilgul tundub (kogu)distants olevat otseses seoses repertuaariga: mida suurem distants, seda süvem (eluvõõram?), mida väiksem distants, seda pinnalisem (elulisem?) muusika. (Palun mitte võtta seda hinnangulisena.) Eks see ka suures osas nii ole, kuid kripeldab siiski üks erand. Nimelt esitas Kristi Kapten 25. veebruaril Kadrioru lossis soolokontserdil „100 aastat Eesti Vabariiki“ valiku just hiljuti klaverifestivalil „Virmalised“ kõlanud teostest, mis nii abstraktselt kui ka üldarusaama kohaselt kuuluvad ju ometi süvamuusika, akadeemilise repertuaari hulka. Tulemus oli Estonias kõlanust täiesti teistsugune – mitte ainult akustiliselt või seetõttu, et festivalil esitasid teoseid eri interpreedid (Kapten kordas Kadriorus ka oma kava). Estonias mõjusid ka lühipalad suurelt, Kadriorus aga koduselt. Huvitav, kas pinnalise muusika esitamine suurelt positsiooniliselt distantsilt nihutaks muusikat „süvema“ suunas? Või on nii, et pinnaline muusika ei kannata üldse distantsi ja vajub selle tekkimisel kokku?

Maskeeritud kõrvutus

Nii mõnegi külastatud kontserdi (enamasti väiksema distantsiga) puhul oli märgata tendentsi ühendada eri kunstiliike. Enamasti on muusika kõrval see teine just visuaalkunst. Eks kunstimuuseumid täidavad ka kontserdisaali funktsiooni, mistõttu sedalaadi ühendus on ju mõistetav. (Publikunappus valitseb vist ka kunstisaalides.) Eesti Kontsert korraldab Kadrioru kunstimuuseumis sarja „Helisevad šedöövrid“ ning Kumus „Kumu galeriides“. Sarja „Kumu galeriides“ reklaamitakse järgnevalt: „Iga kord, kui muusika ja kunst kokku kõlavad, toimub kuulaja hinges midagi erakordset.“ Aga ei toimu ju. Või õigemini – ei kõla kokku (enamasti). Mingi kõrvalkunstiliigi lisamine kontserdile (või vastupidi) ei õigusta ennast enamasti, kuna nende kahe liigi vahel ei teki kunstiväärtuslikku suhet. Näiteks Ivo Lille kontserdil „Science of Silence“ (miks küll ingliskeelne?) kujutas liivakunstnik Madli Luuk üheselt seda, millest muusika „rääkis“. Niisiis, kui mulle öeldakse, et lugu räägib ürgsuseihalusest, siis näidatakse metsikut loodust ja indiaanlast (muusika oli stiililt midagi ambient-popi ja uussiira vahepealset ning lasi ennast täita sellega, mida teose kohta öeldi või mis mõtteid sellele projitseeriti). Oluliselt paremini mõjusid Taavi Varmi abstraktsemat laadi originaalvisuaalid Villu Veski kontserdil „Nordic Passion“. Sellegipoolest ei läbistanud kunstiliigid teineteist, vaid kulgesid paralleelselt.

On võimalik, et kõrvalkunstiliik ongi otseselt kõrval. Sarja „Helisevad šedöövrid“ tehakse vist natuke hariva alatooniga. Algne mõte, nii nagu mina seda mõistan, oli võtta muuseumi kogust üks kujutava kunsti teos ning luua selle intellektuaalseks mõtestamiseks vastav heliruum (teose loomise ajale omane muusika). Minu külastatud kontserdil oli keskne teos Aleksander Grinevi „Paljukäeline tantsijanna“ (1927). Kuigi teose autori ja kompositsiooni kohta sai nii mõndagi huvitavat teada kunstiteadlase Kerttu Männiste tutvustusest, ei olnud järgneval kaval (Bach, Tšaikovski, Langeproon, Sumera, Rääts jt) selle kunstiteosega suuremat pistmist. Tõenäoliselt korraldavad Kadrioru kunstimuuseum ja Eesti Kontsert seda sarja teineteisest lahus.

Niisamuti ei mõjunud terviklikult TAFF klubi korraldatud kontsert sarjast „Helilooja ja jazz“, kus seekord astusid üles Mihkel Raud ja Paul Danieli trio. Mihkel Raua esitatud anekdootlikud tekstid tema viimasest teosest „Eestlase käsiraamat“ vaheldusid Raua (nooruspõlves) kirjutatud palade seadetega. Hoolimata sellest, kas mulle loetud tekstid või ka muusika meeldis, ei olnud needki sisuliselt seotud.

Veebruaris üles astunud esinduskollektiivide kohta ei öelnudki ma midagi: nendega on kõik hästi, kontserdid on suhteliselt stabiilselt heal tehnilisel tasemel, esitatakse korralikke, nõudlikke kavu. Seega, olukord on suhteliselt turvaline ja etteaimatav. Väiksemate kontsertide tase on aga igas mõttes küllalt kõikuv – seega ka huvitav. Kas pole tore aeg-ajalt minna kontserdile teadmatuses, nii et ebameeldivus on reaalne võimalus – nii taustsüsteemi mõttes?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming