Veel kord mälust ja väärtushinnanguist

Tiiu Levald

 

Mare Jõgeva aastal 1979.  ELMAR KÖSTER

 

Novembri lõpus esitleti Estonia talveaias Mare Jõgeva (sopran) neljast CDst koosnevat albumit. See äärmiselt sisukas üllitis toob meieni lähiminevikus tegutsenud erakordselt huvitava lauljanna elutöö. Väljaanne on saanud teoks tänu Jüri Kruusile, inimesele, kes on olnud aastakümneid RO Estonia inspitsient. Viimaste aastakümnete jooksul on saanud tänu tema fanaatilisele kiindumusele inimhäälde teoks mitukümmend helisalvestiste restaureerimist. Nimelt on valminud ka mammutväljaanne “Estonia 100”, mis koosneb 11 CDst, mis on valminud koostöös helirežissöör Priit Kuulbergiga.

Ja nüüd siis Mare Jõgevast. Kuulanud albumit tervikuna, mõnda teost lausa mitmeid kordi, ei saa jätta väljendamata muljet, et vapustav ja vaimustav! Olen näinud küllaltki lähedalt tema mitte just valutut debüüti Verdi “Aida” nimirollis, mis lõpptulemusena kujunes triumfaalseks ning asetus rolli raskusastme ja teostuse täiuslikkusega hooajal 1962/63 sündinud Urve  Tautsi ja Hendrik Krummi diplomietenduse, Bizet’ “Carmeni” kõrvale.

Kuulates nüüd CD-lt Aida aaria salvestust ERSOga (1974), taastub mälus peale muusikalise emotsiooni, ka terviklik mulje tollest suurepärasest Paul Mäe hooajal 1964/65 (dirigent Neeme Järvi) lavastusest, kus lavatehnika primitiivsusest hoolimata oli loodud pompoosne, meeliköitev ja aastaid laval püsinud etendus. See oli aeg, kui meie lavale hakkasid ilmuma kuulsad lauljad, ja mitte ainult Venemaalt, vaid ka mujalt maailmast ning koorilauljana sai kõiki ahnelt kuulatud ja ikka võrreldud nendega, kes kõrval õhtust õhtusse. Ja peab tunnistama: kui sageli oleme olnud ükskõiksed ja leiged hindama seda, mis oma koduõuel!

Lisame silme eest läbi Mare Jõgeva tipprollide jada, mis on aukartustäratav: Verdi “Trubaduuri” Leonora, “Don Carlose” Elisabeth, Wagneri “Lendava hollandlase” Senta, Puccini “La Boheme’i” Mimi, “Mantli” Georgette, “Õde Angelica” nimiosa, Mozarti “Don Giovanni” donna Anna, Šostakovitši “Katerina Izmailova” nimiosa, lisaks pikk nimistu suurvormide soprani partiisid ja tohutu hulk kammermuusikat, millest õnneks väärtuslik valik Schumanni, R. Straussi ja E. Oja loomingust salvestatud ka neile CD-dele. Selge on kunstniku tegemiste mastaapsus.

Mare Jõgevale on loodus andnud oivalise, ülemhelidest pakatava hääle – see kõlab nagu Amati või Guarnieri tšello hea mängija käes. Kuulates CD-lt kronoloogilises järjestuses esitatut, võib terane kuulaja tabada muutusi, mis ilmunud häälde seoses isiksuse küpsemise, interpretatsiooni täiustumise ja koostööga suurepäraste dirigentide ning partneritega.

Kui kuulata Puccini “Õde Angelicat” Estonia orkestriga Neeme Järvi erakordselt fantaasiarikkal dirigeerimisel (1972), jääb vaid järjekordselt tõdeda, kuivõrd määrav on aeg ja koht, kuhu inimlaps oma sünniga satub. Selle laulja koht oleks pidanud olema suurtel maailmalavadel!

Kuulates koostöös ka teisest Puccini lühiooperist “Mantel” duetti, kus partneriks Kalju Karask oma imeliselt kordumatu ja mehise ning energiast tulvil tenorihäälega, tõded kahjutundega, et ilmselt enim Jõgeva loojanatuuriga suguluses Puccinilt jäid tal teatrilaval laulmata “Tosca” ja “Manon Lescaut”. Õnneks on CD-l mõlemast üks aaria. Ja veel muljeid mõne teose ettekande kohta, millised tunduvad ühe laulja loometeel märkimisväärsed ja näitavad võimekust.

Kõigepealt Händeli “Messiase” salvestis ERSO ja Järviga (1977). Kui tänaseks on selle teose ettekanded teinud läbi mitmeid kontseptsioone, siis oli seda interpretatsiooni kuulates tunne, nagu oleksid sattunud kõrgele mereäärsele kaljule, kus näkku puhub värske ja tervendav tuuleõhk. Jõgeva terve, lopsakas ja samas üllatavalt kerge liikuvusega hääl ning Järvile nii omane vitaalsus lausa pakatavad elujaatusest!

Vokaalset täiuslikkust ja süvitsi minevat dramaturgiatunnetust on kuulda kahes maailma ooperiliteratuuri tippteoses: R. Straussi “Salome” stseenis Jochanaani peaga (1974, Neeme Järvi ja RO Estonia) ja Šostakovitši “Katerina Izmailova” (1982, Peeter Lilje ja ERSO) aarias “Sügaval metsas on järv”. Kui maailmalavadel imetletakse hetkel Reneé Flemingi Straussi laulude esituse täiuslikkust, siis julgen väita, et sama helilooja nelja laulu 1975. aasta jäädvustus koostöös Järvi ja ERSOga pole vähem täiuslikud ning lummavad.

Eduard Oja lauludest oleme enim kuulnud “Põhjamaa lapsi” ja “Me olime nagu lapsed”, mõlemad Anna Haava sõnadele. Kuid milline vapustavalt kirglik, hingematvalt valus harmooniate ja meloodiate ilu peitub Juhan Liivi luulele loodud lauludes “Mets” ja “Puude all” ning Marie Underi poolt Ants Laikmaa mälestuseks loodud “Valge värava” viisistuses. Mare Jõgeva ja Vardo Rumesseni kooslus on olnud absoluudilähedane ning kuna salvestis pärineb avalikult kontserdilt (1985), siis lummab ettekande ehedus, kordumatus. Ja muidugi järjekordne tõdemus, et ka need laulud oleks väärt kõlama maailmalavadel ning julgelt asetuma Brahmsi, Mahleri ja R. Straussi vokaalloomingu kõrvale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming