Veel rahvusooperi kaadri järelkasvust ehk

Arvamusfestivalil vaetu järellainetus

TUI HIRV

Vaevalt oskas Estonia rahvusooperi meeskond oletada, et nende väike turunduslik žest (nii see mõjub), osavõtt tänavusest arvamusfestivalist Paides, leiab nii suurt vastukaja: kirjutatakse artikleid, peetakse vestlusringe raadios – järelikult läheb küsimus „Muusikateatrite järelkasv – kelle mure?“ korda üsna laiale ringkonnale. Sahinad algasid juba siis, kui see ooperijuhi ja koolijuhtide vestlustringi teema välja kuulutati. Nii mõnelgi asjaosalisel ja kõrvaltvaatajal oli selleks ajaks, kui rahvusballeti solistid klobistasid väikelinna asfaldil lindimuusika saatel õnnetult pas de deux’d, juba seisukoht välja kujunenud. Avalik arutelu Paides ei andnud siiski püstitatud küsimusele vastuseid ning seega arutatakse edasi. Jagan minagi mõningaid oma tähelepanekuid.

Rahvusooperi Estonia direktor Aivar Mäe tegi otsa lahti bravuurse väitega, et nad ei nõuagi kandidaatidelt regilaulu ja Eesti rahvarõivaid. Samuti nentis ta, et välisriikide interpreedid on harjunud konkursiolukorraga ning seega on neil kardina taga ette mängides teatav eelis. Sellega oli Mäe küsimusele „miks lähevad Eesti artistid välismaale tööle?“ sisuliselt vastanud. Koduteater oli andnud mõista, et ei ole neist tegelikult huvitatud, ja sinna oleks vestlus lõppema pidanudki. Aga aega oli ja arutati edasi.

Rahvusooperi huvipuudus

Vestluse edenedes rahvusooperi huvipuudus kohalike talentide vastu üksnes süvenes. Minugi esimene kõrg­haridus pärineb EMTA lauluosakonnast, kus meile esitati ooperižanri kui laulja ainust õiget väljakutset. Ometi on minu ja ooperi teed ristunud ainult riivamisi. Eks mul oli juba õppima asudes oma taust, stiil ja väljaõpe, mis ei haakunud valitseva esteetikaga, aga see on ainult asja üks külg. Kui järele mõelda, siis ei olnud kogu EMTAs õpitud aja jooksul tunda, et rahvusooper oleks lauluosakonna tegevuse vastu huvi üles näidanud. Sealt ei käinud keegi lauluosakonna etendusi vaatamas ega eksameid kuulamas, ei andnud tagasisidet, ei kutsunud lisajõuks oma etendustele, isegi mitte ette laulma. Kuigi just nende võtetega annaks nii EMTA, Tallinna kui ka Tartu muusikakoolide paremad jõud enda juurde tööle meelitada, enne kui seda teeb keegi teine.

Riigiteatrid võtavad igast lavakunstikooli lennust tööle näitlejaid, rahvusballett värbab balletikoolist noori tantsijaid, aga lauljaid ja orkestrante pole EMTAst millegipärast kunagi süstemaatiliselt jahitud. Võrreldes muude koolidega, mille direktorid olid ka Paidesse aru pidama kutsutud, tundub rahvusooper või -ballett kõige selgemalt balletikooli jätk. Tõsi, Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool ei olegi otseselt mõeldud koolitama personali just rahvusooperi tarvis, sest see on keskastme õppeasutus. EMTA instrumentalistidel on aga peale lavaaugu kümneid muid väljundeid. Kõige lähemalt peaks ooperiteatriga seotud olema EMTA lauluosakond, kuid millegipärast ei ole koostööd näha.

Just seepärast tekitas vähemalt minu õpiajal EMTAs laulu õppimine paljudes tudengites suurt ebakindlust. Suunitlus oli justkui ooper, aga Estonia oli kõrge, kauge ja kättesaamatu ning ükski teine karjääriväljavaade, isegi mitte maailmatasemel Eesti Filharmoonia Kammerkoor, ei olnud kateedri meelest nende vilistlase vääriline. Sellises õhustikus oli väga raske toime tulla just neil, kelle andekus peitus mujal, mitte romantilise ooperi jaoks parajalt suure hääle tekitamises. Koorid otsisid ja otsivad lauljaid, kellega teha täpsust ja ühtlust eeldavat, vokaalselt nõudlikku muusikat kõigist ajastutest, kõikvõimalike instrumentaalkoosseisudega, kõikvõimalikes akustilistes tingimustes. EMTA lauluosakonnast leitakse üksikud vastuvoolu ujujad, kel on asjaolude kokkulangemise tõttu vastavad oskused. Enamik Eesti vokaalansamblite koosseisust on õppinud või õpib aga hoopis teistel erialadel, enamasti koorijuhtimist. Neil on väga hea muusikaline väljaõpe, aga hääle väljaarendamine jääb sageli pooleli. Arvamusfestivalil jutuks tulnud koorilaulu eriala oleks Eesti oludes suurepärane alternatiiv just neile tudengitele, kelle suunitlus jääb laulu- ja koorijuhtimise kateedri vahepeale. Selline eriala võimaldaks ka solistidel vastavalt hääletüübile ja maitsele valida varajase ja nüüdisooperi, suurvormide ning kammermuusika suuna.

Nõukogude ajal kehtis tõesti printsiip, et õppeasutus sõna otseses mõttes tootis etendusasutusele järelkasvu. Kuna alternatiivseid töökohti raudse eesriide taga niikuinii polnud ja ooperiteatris töötamine oli prestiižne, siis ei pidanud teater ka enda töökohana turundamisel vaeva nägema. Nüüd on olukord kardinaalselt muutunud, kuid Eesti etendusasutused, mitte ainult Estonia, märkavad üsna hilja, et inimesed on vabad liikuma ja nende panus tuleb ära teenida.

Täiskohaga kaasnev risk

Muusikaelu on vabaturumajanduse tingimustes valdavalt projektipõhine: proovi tehakse siis, kui on ees kontsert; raha makstakse siis, kui kontsert on möödas; ja üldjuhul ei tee mitmes projektis kunagi kaasa seesama koosseis. Seetõttu on noorel, kel on juba oma nišš välja kujunenud, kurb ja omamoodi riskantne end täiskohaga mõnda etendusasutusse tööle lubada. Tiheda graafiku tõttu tuleb enamasti loobuda teistest töödest ja kui koostöö põhitööandjaga peaks lõppema, ootab ees tühi maa: kunagi sisse töötatud projektidesse on leitud uued inimesed. Seepärast töötavadki paljudes kollektiivides noored projektikaupa. Kui seda meetodit rakendada näiteks ooperikoori puhul, tekiks kohe parem kontakt järelkasvuga.

Aivar Mäe ütles vestluses välja vana tõe, peaaegu klišee, et tippsolistiks ei sünnita, vaid kasvatakse. Selles on tal tuline õigus. See ütlus eeldab, et keegi peaks neid soliste toormaterjalist kasvatama – ja soovitavalt just töises, professionaalses õhkkonnas, mitte akadeemilises tehiskeskkonnas. Nii öeldes oleks ta ooperiteatri juhina võtnud endale justkui vastutuse selle küsimusega tegeleda. Paraku on ta käitunud värbamisel oma sõnadele risti vastupidi ja oodanud lavale täiesti valmis artisti.

Ooperikooril on väga suur potentsiaal olla just see kasvulava, kus noor saab ametit õppida. Koori tuumik ja solistide trupp võiksid teatud määral kattuda ja ilmselt nii ongi. Paraku on ooperikooril – vähemalt minu õpiajal oli – lauljate seas maine, et see ongi lõpp, tupik: inimesel, kes on oma hääle reaetendustel ära karjunud, ei oleks nagu pärast enam mingit muud väljundit. Sellist olukorda tuleks iga hinna eest vältida. Esiteks on töö ooperikooris väga nõudlik ja mitmekesine ning seda tuleb ka sellisena näidata. On väga oluline, et inimesed tunnevad, et pääsevad pärast tööd ooperikooris ka kuhugi edasi, et nende seal omandatud oskustel on kaalu ka kusagil mujal. Kollektiivis igapäevast tööd tehes ei saa ennast alati vokaalselt ja füüsiliselt edasi arendada ning sageli jäädakse pidama tasemele, millega tööle mindi – või kaotatakse seegi. Seepärast on oluline pakkuda ka kooriartistidele võimalus kõrgel tasemel häälekooliks (ja soovitavalt ka tantsutunde). Tüki lavastamine on väga tihe ja mahukas töö, kus ei jõua kõiki üksikasju lihvida, ning artistil on toetava treeninguta oht jääda tehniliselt pinnapealseks.

„Kumma jalaga?“

On suur küsimärk, kas lavastuste mitu hooaega kavas hoidmine neid küpsetab või hoopis kulutab. Taastusproovides saab ehk teravust juurde anda, aga sadu misanstseene korraga meeles pidada on kollektiivile suur väljakutse. Mäletan vestlust kooliõega, kes läks pärast vanemapuhkust tagasi koori tööle. „Igal õhtul on etendus. Kõiksugu tantsuseaded. Lähed aga lavale ja esimene mõte on …“ „Kumma jalaga?“ torkasin mina vahele. „Ei!“ kostis vastus. „Kas ma olen seda tükki teinud? Jah, olen!“ Sellises olukorras kerkib tõesti küsimus, kas poleks projektipõhisem lähenemine ehk kunstiliselt rohkem õigustatud. Täiskoormus on tore asi, aga ka kohutavalt koormav: hommikul proov, õhtul etendus ja nii aasta ringi. Kui lavastusi mängitaks tsüklite kaupa, haakuks ooperitöö paremini teiste kollektiivide tööga ning artist saaks ennast lubada projektidesse siia ja sinna. Siis näeb noor, kas talle see töörütm ja -keskkond istuvad, ja teater, kas talle selle inimese tööstiil ja -eetika sobivad. Muidugi on teatava liikumisruumi jätmine töötajale tööandja seisukohalt suurem pingutus, aga kui tahta, et parimad kandideeriksid, siis peabki veidi pingutama.

Ei tohi ka unustada, et ooperiteater ei vaja mitte ainult hääle, pilli ja jalgadega inimesi. Me oleme kogu keskustelus vaadanud mööda ooperist kui Gesamtkunstwerk’i templist. Artistil ei ole mitte ainult töövahend, vaid ka kunstiline nägemus. Mida on rahvus­ooperil tõelisele artistile pakkuda? Juba aastaid ei ole Estonial olnud kunstilist juhti. On direktor ja dirigent ehk muusikaline juht. See on levinud praktika, aga paraku on rahvusooperi töös väga raske näha pikaajalist kunstilist visiooni. Ma ei ütle, et kunstiline juht peaks ainuisikuliselt lavastama kõik 31 tükki, aga ilma kohalike lavastajate ja kunstnike kildkonna tiheda koostööta ei teki selget visiooni, turvalist, katsetama inspireerivat tööõhkkonda ega loomingulist sünergiat. Kui puudub kontakt kohapealse kunstieluga, siis kus on rahvus­ooperi juures see rahvuse element ja see identiteet, millega noor inimene võiks tahta liituda, mille ülesehitamisel kaasa lüüa? Ärge ajage segamini, ma ei pea silmas patriotismi, küll aga kogukondlikku enesemääratlemist, üldist kultuurilist relevantsust. Eesti lavakunstil on oma käekiri ja idee. Kuidas panna see ooperis kajastuma?

Loe ka „Pealelendu“ Aivar Mäega lk 25.