Veel üks pilk muusikaekspordile

Virge Joamets

Tanel Joamets on üks sagedamini välismaal esinev klassikalise muusika interpreet Eestis. Sirp palus vahendada veidi tema reisimise ja klaverimänguga seotud mõtteid. Jõudsid hiljuti tagasi järjekordselt turneelt Venemaa Kaug-Idast. Kuidas läks? Missugused tingimused ja publik seal üldse on? Läks väga toredasti, enamik esinemispaiku olid juba tuttavad – see oli mu kuues Kaug-Ida turnee. Mul on oma fännid, kes alati kuulama tulevad, kuid muidugi on iga kord ka uusi kuulajaid. Eriti hästi on iga kord läinud Blagoveštšenskis, nii ka seekord. Selles linnas on mingi eriline õhkkond, rahulik, soosib keskendumist. Tean, et seal elab palju represseeritute järeltulijaid, sellest ka mingi teistsugune sügavus, janu tõsiste-ilusate teoste järele. Mäletan, et ühel kontserdil mõni aasta tagasi sain seal väga sooja ja entusiastliku aplausi juba ette, enne mängimist, kui teadustasin lisalooks Brahmsi Intermezzo, justkui oleksin mingi ülipopulaarse šlaagri või midagi selletaolist välja kuulutanud. Seekord juhtus nii, et esimene lisalugu nõuti välja juba kava sees, kui kolm Chopini masurkat olid nii hästi kuulatud ja plaksutatud, et pidin veel neljandagi mängima. Aga väga toredad kontserdid olid ka Habarovskis, Vladivostokis, Petropavlovsk-Kamtšatskis ja Južno-Sahhalinskis. Kui on suur soolokava viie-kuue heliloojaga, nagu mul seekord oli, siis igal kontserdil võib tipphetki pakkuda erineva helilooja muusika. See sõltub akustikast, klaverist, publikust, minust endast, võib-olla ka juhusest. Kord oli see Skrjabin, kord Sibelius, kord Rahmaninov. Tubina „Virmaliste” sonaat on nii vägev lugu, et seda on ülihästi vastu võetud kõikjal, kus ma sel aastal olen käinud (kokku 28 esitust üheksas riigis peale Eesti). Tingimused on Venemaal täiesti normaalsed, hotellid nagu hotellid ikka, lennukid-rongid ka nagu igal pool. Muide, just ühes vanemat sorti (et mitte öelda väsinud moega) hotellis meeldis mulle, et oli villane tekk ja sulepadi, mitte vatiinist, nagu nüüd igal pool kombeks.

Viimasel ajal on ajakirjanduses tihti juttu olnud, et tuleks rohkem tähelepanu pöörata eesti muusikute välismaistele esinemistele, otsida selles osas uusi võimalusi, kasvatada-õpetada mänedžere jne. Kuidas sina oma kontsertide eest ise hoolitsenuna sellele küsimusele vaatad?

Eks ma ikka mõtlen, palju on selles juhust ja palju seaduspära. Kui mõelda mitte meie seisukohalt – et kes meil on ja kes tahaks ennast eksportida –, vaid teiste maade vaatevinklist, et mille järele nad puudust tunnevad, siis ei ole olukord meie klassikalise muusika ja eriti soolopianistide jaoks minu meelest kuigi roosiline. Meil on mitmeid väga häid ansambleid, nii klassikas kui uues muusikas, jazzis, folgis. Aga ansamblite ekspordi korraldamine pole nii kerge, rahastamine nõuab suurt sponsorlust. Üksi reisiva pianisti kulud saab üldiselt piletimüügist üsna hästi tasa. Aga miks peaks keegi kutsuma pianiste kuskilt Eestist, kui nad mängivad laias laastus üsna samamoodi kui kohalikud? Olgu, nad pakuvad ka enda, eesti muusikat, aga kes seda tunneb, kes selle peale kontserdile tuleb?

Probleem pole mitte ainult Eesti oma – kogu maailmas on klassikalises muusikas toimunudtoimumas suur kriis isikupärase esituskunsti osas. On väga palju kontserdiorganisatsioone (eriti nende hulgas, kellel rõhk isemajandamisel), kes ütlevad, et pianiste ei anna tänapäeval müüa. Punkt. Ja kutsuvad kitarri, suupilli, fagoti jne (juhul kui nad päriselt popmuusika või glamuurjazzi ja operetigala õhtute jms peale üle ei lähe).

Noorte klaverimängijate kasvatamine on meil ja paljudel maadel tihti üks suur tõestamine – eksamid ja konkursid. See oli hea süsteem varem, kui klaverimäng oli iseenesest popp, pedagoogide-žüriide töö oli tohutu hulga lavale ihkavate noorte hulgast sõeluda armutult välja üksikud kõige kõrgetasemelisemad ja saata nad artistide järele januneva rahvamassi ette. Aga see ajastu on läbi!! Keegi ei tahagi enam kuskil pianiste lihtsalt sellepärast, et nad on pianistid ja mängivad suurepäraselt oma pilli.

Ma ei oska väga loota, et mänedžeride juurdekasvatamine märkimisväärselt aitaks. Agent või mänedžer saab olla ainult valdkonnas, mis „müüb”, siis on tal huvi seda vahendada ja protsendist elada. Klassikalise muusika kontsertidele peab ju niigi tohutult peale maksma – kust see agendi tasu peaks veel tulema?

Lastesse ja noortesse suhtumist tuleks korrigeerida. Kui palju on omanäolisi väikesi Einsteine kuue-seitsme aastaste hulgas! Aga väga varakult hakkab range võrdlemine, rõhk on korrektsel vormistusel, sest muidu ei löö konkurssidel läbi. Omanäolisuse otsimine, leidmine ja säilitamine on niigi pedagoogidelt väga suurt loomingulisust, pühendumist ja annet nõudev tegevus, eriti aga peaks olema tänapäeval, kui aeg seda ei soosi.

Kuidas siis sinul on õnnestunud läbi lüüa?

Üritan lihtsalt nooti lugeda nii, nagu ma seda näen, ja võimalikult hästi ja sügavalt mängida. Venemaal see millegipärast rahvale meeldib ja nad ütlevad, et see on väga omanäoline. Paljud filharmooniad töötavad minuga meelsasti, sest teavad, et mul on truu publik.

Mul oli väga rahulik lapsepõlv: ma ei andnud mingeid lootusi, ei kandnud kellegi ootusi, ei võistelnud, ei olnud võrreldav, ei vastutanud. Lugesin raamatuid, mängisin jalgpalli, tegelesin matemaatikaga, matkamisega, koorilauluga. Varakult ka jazziga. Minu õpetajad nägid minu musikaalsust ja olid kannatlikud. Ning konservatooriumis oli täiesti geniaalne Anto Pett, arvan, et temalt saadud loomingulise energia pomm kannab minu kontserttegevust siiani.

Kas pianistid surevad siis nüüd varsti välja?

Ei, seda pole küll näha. Väikesi lapsi pannakse ikka klaverit õppima. Aga suur küsimus getostumisest muidugi on. Kas jätkub tendents, et pianistid ajavad mingit oma vanaaegset asja, mis tänapäeva eluga ei haaku? See on keeruline küsimus, sest vanade suurte traditsioonide jätkamine on selles kunstis väga oluline.

Aga ei tohi unustada, et vanade suurte väärtuste hulka kuulus ka julgus teistmoodi näha, oma maailmu ehitada. Mina olen selles mõttes optimist. Arvan, et kui keegi teeb omanäolist ja mõjuvat kunsti, siis küll publik ta ka üles leiab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming