Veel üks ilus möldrineiu

Anne Prommik

Kai Rüütel (metsosopran) ja Roger Vignoles (klaver) sarjas „Ilus möldrineiu“ 17. III Estonia kontserdisaalis.

Kai Rüütel

Kai Rüütel

Eesti Kontsert

Kammerlaulu kohta on teada, et sellega leiba lauale ei saa – seda viljeldakse kas missioonitundest või puhtast laulmisrõõmust. Aga mis te arvate, kui palju võtab aega, et kõigepealt ära tõlkida ja siis sõna-sõnalt pähe õppida kaks tundi saksa- või prantsuskeelseid laulusõnu, lihvida hääldus perfektseks, töötada välja kõik fraasid ja nüansid, teha seda kõike veel stiilipuhtalt, kauni vokaaliga, jättes mulje, et selles kõiges pole kübetki pingutust? See ei ole mõne nädala töö, sugugi mitte. Kui muusik mõtleks vaid rahas, viskaks ta kammerlaulu kus see ja teine. Aga seda võib muidugi käsitleda kui investeeringut tulevikku, sest eks ole ju kõik tipplauljad kinnitanud, et mitte ükski ooperiroll ei arenda lauljat nii palju nagu Lied või melodie või vene romanss.

Seal väiksel laval pianisti kõrval seistes on laulja otsekui alasti, näidates end publikule palju haavatavamast küljest kui isegi kõige uuemas ooperis, kus moodne lavastaja on laulja sõna otseses mõttes paljaks kiskunud. Rollis kaitseb lauljat kostüüm, grimm ja parukas, kammersaalis saab ta ainult olla jäägitult tema ise ja loota, et see glamuurikihtide ja klantsnaeratuse alt vabastatud isik pakub piisavalt huvi.

Eestisse on neid põnevaid isiksusi jätkunud, kuigi mitmed neist on oma põhilise kooli saanud väljaspool: Itaalias, Austrias, Hollandis. Mõnda aega tagasi esinesid Eestis võimekad noored sopranid Karin Targo ja Arete Teemets, üks õppinud Viinis, teine Roomas. Amsterdamist ja Haagist on tuule tiibadesse saanud mitu metsosopranit, novembris esines „Ilusa möldrineiu“ sarjas Helen Lepalaan ja nüüd siis Kai Rüütel. Nende lauljate põhjal võiks üldistada, et jalad on alla saanud uus põlvkond, kellel on kõik eeldused tippu jõuda – ja lisaks ka paras annus töökust ja visadust.

Eesti Kontsert turundas Kai Rüütli kontserti kui lauljatari debüüti Eestis, mis pole just tõsi, aga tähelepanu vääris kontsert ka ainuüksi lauljatari partneri pärast. Inglise pianist Roger Vignoles on tõeline maailmaklassi tegija, kes andis samal päeval muusikaakadeemias ka meistrikursuse. Ei tea, kas tema nimi või siis kaua kodumaalt eemal olnud lauljatar olid põhjuseks, kuid Estonia kontserdisaali täituvus oli kammerkontserdi kohta päris suur. Vignoles pole Eesti publikule päris võõras, juba seetõttu, et ta on plaadistanud Rahmaninovi ja Šostakovitšit koos ühe Eesti väljapaistvama kammer- ja nüüdismuusikalaulja Iris Ojaga. Temaga on esinenud Kiri Te Kanawa, Anne Sofie von Otter, Thomas Hampson, Kathleen Battle ja seda loetelu võiks pikendada. Meie lauljatari on enda tiiva alla võtnud sama muusika­agentuur mis Vignolesegi.

Kai Rüütli hääl on väga ilusa kooli ja tämbriga, puhas ja intonatsioonitäpne, registrid veatult ühtlustatud – end väljendamast ei sega ükski tehniline puudujääk. Mõned madalamad noodid kõlasid küll sopranlikult, erandiks Wolfi laulud. Solisti valik oli jääda saksapäraselt väljapeetuks ja stiilseks, lubamata endale liiga suuri dünaamilisi purskeid või järske värvivahetusi. Tema tämber ja hääleulatus võiksid kuuluda nii sopranile kui metsole, aga liiginimetusest olulisem on teha tark repertuaarivalik. Rüütli ja Vignolese kava oli ilmselgelt väga hoolikalt kokku pandud, seostatud ja ka väga põhjalikult ning mõtestatult läbi töötatud.

Kontserdi esimene pool algas Arnold Schönbergi ning tema mentori ja tulevase õemehe Alexander Zemlinsky lauludega. Duo sai publiku oma kuuldehaardesse juba Schönbergi esimese lauluga „Erwartung“ ehk „Ootus“ (Richard Dehmeli sõnadele), milles Kai Rüütli ühteaegu nii särav kui pastelne tämber maalis koos läbipaistva ja õrna klaverisaatega nostalgilise ja tundelise vaikelu. Zemlinsky põneva meloodiajoonisega laulude jälgimisel olid kavalehe tõlked suureks abiks, aga kiitmata ei saa jätta ka laulja briljantselt välja töötatud saksa keele hääldust.

Kontserdi teine pool oli pühendatud Schumannile: kõigepealt „Lastestseenid“ Vignolese esituses ja seejärel märgiline tsükkel „Naise elu ja armastus“. Ma ei tea, kas ainult mulle tundub, et noored lauljad nagu samastaksid end paremini tsükli esimeste osadega: küllap on ka armumise ja abiellumisega seotud emotsioone kujutada hõlpsam kui abikaasa matuseid. Rüütel jutustas selle naise loo väga sümpaatselt, aga ehk veidi jäi puudu isiklikkusest, julgusest teha midagi päris iseenda moodi – aga nii ikoonilise looga ei saagi ehk üllatada iga päev.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming