Veel!

Uudisteostele pühendatud kontsert annab aimu, kuidas süvamuusika tervisega lood on.

JAANUS KANN

Eesti uue koorimuusika kontsert „Veel“ 29. XI Tallinna metodisti kirikus. Korraldaja Eesti Kooriühing, kunstilised juhid Ingrid Kõrvits ja Kaspar Mänd. Kavas 23 teost 17 heliloojalt, sealhulgas 10 esiettekannet (Kadri Hunt, Liisa Hõbe, Robert Jürjendal, Tõnis Kaumann, Riine Pajusaar, Sander Pehk, Rein Rannap, Timo Steiner, Karl Tipp, Kadri Voorand).

Laulupeod on lakmuspaber otsustamaks, milline on rahva suhe koorimuusika ja kultuuriga üldiselt, konkurssidel mõõdetakse eelkõige kooride tehnilist võimekust. Uudisteostele pühendatud kontsert annab aga aimu, millises seisus on koorimuusika tegelikult ning kas, kuidas ja kellele on vaja süvatasemel koorilaulu. Seetõttu pean uue loomingu kirjutamise ja selle ettekandmise eestvedamist kooriühingu põhiliseks missiooniks.

Kontsert „Veel“ oli juba viies omalaadne ja sama suurejooneline nagu eelmised: kaheksa koori esitas 23 klassikasse (veel) mitte kuuluvat teost, kusjuures kümme neist kõlas avalikult esimest korda. Sellise kontserdi puhul on palju ohte, kuid hea planeerimine ja kontserdi mitmetähenduslik pealkiri aitasid nii mõndagi vältida. Näiteks kahe esinemisala kasutamise (altari ees ja paremal küljel, metodisti kirikus sobivad õnneks mõlemad kõlaliselt hästi) ja läbimõeldud liikumisplaani tõttu oli vähem esinejate vahetumisel paratamatult tekkivat kabjaplaginat ning seda vähestki mahendati merekohina häälega. Asjaolu, et osale publikule istekohti ei jätkunud, võivad korraldajad oma analüüsitabelis mitte miinuste, vaid töövõitude reale kirjutada.

Teine suurem oht on seotud esiettekannetega. Üks teos jõuab küpsuseni enamasti siis, kui kollektiiv on seda juba palju kordi ette kandnud: silmad on noodist üles tõusnud, ettekujutus loost kui tervikust on publiku peal ära katsetatud ja esinemisärevuski on asendunud veendumusega. Esiettekanne on aga esiettekanne, esitaja seisukohalt justkui eraldi muusikažanr ning vajab kõrgendatud valmisolekut ja ettenägelikkust, et esitus oleks töötlus, mitte vaid ekspositsioon.

On eraldi aruteluteema, kas esiettekande puhul tuleks alati vaikimisi leppida, et teose mõned tahud avanevadki kunagi hiljem, või peaks nõudlikum kuulaja ootama publikuga peaproovi asemel siiski midagi enamat. Eraldi teema on ka see, kuivõrd peab autor arvestama instrumendi võimekusega: kas amatöörkoorile kirjutava helilooja professiooni hulka kuulub oskus prognoosida oma ideede sobivust ja teostatavust või võib lasta fantaasial vabalt lennata ning jätta koorijuhi mureks, kuidas on võimalik kõik need uutmoodsused kõlama saada ja kas üldse? Seetõttu ei hakka ma otsima süüdlast, kelle või mille tõttu ei osutunud Timo Steineri „Maailma ürgvaikus“ RO Estonia noormeestekoori esiettekandes selliseks, nagu asjaosalised ilmselt oleksid soovinud.

Samade noormeeste esituses kõlas veel üks esiettekanne, Liisa Hõbe „Tuul on täna sinu pealt“, mis võimaldas Hirvo Surval välja tuua kõik oma koori tugevused, nii süütu piano kui ka elukogenud forte. See ei olnud aga ainuke näide, kus helilooja taotluste ja koori võimekuse vahel kompromissi otsimise asemel jõuti dirigendi nõudlikkuse abil konsensusliku tulemuseni – neid oli peaaegu terve kontserdi jagu. Vaid Tallinna muusikakeskkooli mudilaskoori etteaste algas veidi kohmetult (Riine Pajusaare „Laul tühjast koolimajast“), aga pärast lühikest kohanemisaega jätkasid nemadki tõusvas joones.

Tõnis Kaumanni uudisteosega „Veni Sancte Spiritus“ kontserti alustanud Püha Miikaeli Poistekoor jäi meelde intonatsioonilise ja rütmilise täpsusega. Eriti imekspandav oli Riho Esko Maimetsa „Angele Dei“, kus saali teises otsas asunud orel Ene Salumäe meisterlikul käsitsemisel suutis oma helid teele saata nii, et need jõudsid keskpõrandale täpselt samal ajal kui poiste altarialused kadrihundilikult õrnad, kuid kindlad hääled, et siis üheskoos tantsiskledes taevastesse kõrgustesse tõusta. Kuigi ükski lastekollektiiv ei kasutanud noodimappe, tagades nii vahetu kontakti publikuga, tahan just püha Miikaeli poiste puhul kasutada väljendi „laulsid peast“ asemel anglitsismi „laulsid südamest“.

Tartu ülikooli kammerkoor, mis on Triin Kochi nõudliku käe all olnud aastaid Eesti koorimuusika tippude hulgas, pakkus ajutise dirigendi Lodewijk van der Ree juhatusel senisega võrdväärse tulemuse nii esiettekandele tulnud Sander Pehki „Kui kauge tundub“ kui ka teiste teoste puhul. Keerukad meloodiad esitati puhta intonatsiooni ja musikaalse fraasiga, tuues faktuurist oskuslikult välja palju põnevaid kujundeid. Samuti on põhjust kiita lauljate head inglise keele hääldust, kuigi tööd selle kallal võib veel jätkata. Vähemalt sama nauditavalt viimistletud oli segakoori HUIK! etteaste.

Mitmes uudisteoses oli kaasatud ka instrumentaalsaade või -solist, mistõttu sai kõla küll vürtsikam (Rein Rannapi „Hele-heia“ joviaalne klaverisaade sütitas ilutulestikuna särama kogu ETV lastekoori etteaste), aga aeg-ajalt oli tunne, nagu oleks näpuotsatäis soola seetõttu lisamata jäetud.

Kadri Hundi „Mere kutse“ peamine, pisut keskaegne rütmikarakter põhines valdavalt noortest pillimeestest koosnenud ansamblil, mis paraku kohati poistekoori varjutas. Robert Jürjendali kitarrihelid omaenda teoses „Veel“ olid tämbrina põnevad, kuid tundusid ellerheinlaste suurepäraste fraaside kõrval liialt katkendlikud. Karl Tipp esitas oma „Unenägude aia“ ette meeldiva saksofonisoolo. Paraku oligi see vaid prelüüd ning võimalus tekitada sümbioos saksofoni maheda tämbri ja segakoori HUIK! ühtlase, paindliku kõla vahel jäeti kasutamata.

Kui emake loodus oskaks laulda, kõlaks ta ilmselt Kadri Voorandina – niivõrd jõuline, kõikvõimas ja ebainimlikult mitmekesine on tema hääl. Ometi võinuks Voorand oma värskes teoses „Paigalseis ja liblikad“ soleerides kasutada mikrofoni, sest nii mõnedki nüansid läksid kaduma, kuigi tema lavapartnerite, Tallinna muusikakeskkooli noortekoori neidude hääled on alles küpsemas ja pole oma tõelist kõlajõudu veel saavutanud.

Kavaraamat on informatiivne ja selles on ka esiettekandele tulnud teoste tutvustused heliloojatelt. Kuigi kõik koorid olid hea diktsiooniga ning enamasti ei pidanud kuulaja kõrvu teritama, oleks laulutekstide ja eriti tõlgete äratrükkimine toonud teosed sisuliselt veelgi lähemale. Kahe tunni jagu sügavamõtteliste ja eri teemadel miniatuuride kuulamine paneb proovile ka kõige erksama tähelepanija. Sellest hoolimata tekkis pärast kontserti soov öelda nii korraldajatele, heliloojatele kui ka esitajatele peamiselt ühte: „palun veel!“.