Vene aristokraatia ilu ja valu

Toomas Kuter

   

Makvala Kasrašvili. Moskva Suur teater

 

Tšaikovski ooper “JEVGENI ONEGIN”, dirigentAleksandr Vedernikov, lavastaja Dmitri Tšernjakov, osades Tatjana Monogarova, Mariusz Kwiecień, Andrei Dunajev, Aleksandr Naumenko, Makvala Kasrašvili, Emma Sarkisjan, Margarita Mamsirova jt. Esietendus Moskva Suures teatris 3. IX. 

 

Sel sügisel avas Moskva Suur teater 231. hooaja Tšaikovski ooperi “Jevgeni Onegin” suurejoonelise etendusega ning suurejooneline oli too neljal järjestikusel õhtul esietendunud ooperilavastus tõepoolest, kuigi tekitas Venemaa pealinna muusikaringkondades vastakaid arvamusi.

 

Ehe reaalsus

 

Tegu on Suure teatri viimaste aastate ühe suurema õnnestumisega. Lisaks maitsekale muusikalisele lahendusele on Dmitri Tšernjakovi lavastus huvitav ning mõjuv muusikaline draama.

Nagu viimasel ajal tavaks, oli ka selles lavastuses tegevus toodud tänapäeva, mis aga ei häirinud, tekitades hoopis ajatuse tunde ning andes Onegini(te) probleemidele uudse dimensiooni. Lavastuses ei esinenud maitsevääratusi, puudusid rüütud kehad, poolilmadaamid, kesksoost olevused ja muu nilbe, millega keskpärased lavastajad sageli publikut püüdvad. Lavastustervik oli vaoshoitud, väärikas ja aristokraatlik. Publiku ees arenes kurb lugu vene aristokraatia hiilgepäevilt.

“Jevgeni Onegini” lavastus on harukordselt ehe ning reaalne, see ongi selle erilisuse peapõhjus. Tähtis pole niivõrd ajastutruudus või kaasaegsus, kuivõrd toimuva inimlik mõõde. Laval elavad ja tegutsevad realistlikud inimesed, kelle tunded on inimlikult arusaadavad ning mõistetavad.

Suure teatri laval aitavad realismi ning ehedust veelgi edukamalt esile tuua kostüümid, mis on võrdlemisi nüüdisaegsed, samas maitsekad ning aadellikud. Ei midagi ülepakutut, ei liigseid detaile kostüümides, valguses, liikumises. Võrratu!

Tegevus toimub suure mõisa söögitoas. Enamik osalistest istub suure laua ümber ning suur laud on sümbolina igas vaatuses üks põhidetaile. Oskuslikult on lavastaja pannud tegelased laua ümber toimetama ning kogu ooperi tegevus on sellega seotud.

Larinite mõisas laulavad peretütred Olga ja Tatjana, Larina ise aga meenutab oma kadunud noorust. Saabub Olga peigmees Vladimir Lenski, kes on kaasa võtnud sõbra, igavleva Jevgeni Onegini. Oneginit nähes hakkab Tatjana süda kõvemini peksma, ta on armunud esimesest hetkest, mil näeb sensuaalset Oneginit.

 

Kujundlik kirjastseen ja aeglased tempod

 

Tatjana Monogarova (Tatjana) ja Margarita Mamsirova (Olga) näol on tegu heade lauljatega. Nooruslik Monogarova üllatab kauni ning sisuka fraasiga ning dünaamilise mitmekülgsusega, mis iseloomustab tema rikast sopranit. Ta on suurepärane Tatjana ka psühholoogiliselt, tuues oskuslikult esile Tatjana neitsilikkuse I vaatuses ning väärika suursugususe ooperi III vaatuses.

Tatjana ei leia rahu. Õhtu saabudes istub ta nukrana ning teda haarab meeleheide. Suutmata kirele vastu panna, kirjutab Tatjana Oneginile kirja, milles avaldab mehele noorusliku siirusega armastust.

Tatjana kirjastseen leiab aset sama suure laua ümber, kirjastseeni lavastuslik lahendus on ülimalt kujundlik. Kujutlege hetkeks, kuivõrd mõjuv on, kui kirepuhangus habras ning neitsilik naine aaria kulminatsiooni ajal laua ümber lükkab. Lisage sellele veelgi värvi ning kujutlege, et tegu on kümmekond meetrit pika ning viis-kuus meetrit laia lauaga. Niisugune kirepuhang vapustab hingepõhjani, eriti, kui sellele lisandub ooperi puhul primaarne, dramaatiliselt veenev ning muusikaliselt fili-graanne laulmine ning valgusefektid.

Tatjana kirjastseen oli “Jevgeni Onegini” võrratumaid hetki. Müstilised jahedad toonid vaheldusid kummaliselt soojadega, jättes igavikulisusest kaasaega sõnumi edastamise mulje. Kõik oli kirglikkusele vaatamata väärikas.

I vaatuse kolmandas pildis ootab Tatjana Oneginit, ikka sama suure laua ääres. Ka Tatjana kostüüm on sama, muutunud on ainult valgus, kuid sellega on saavutatud kirjeldamatult suur efekt. Saabub Onegin (Mariusz Kwiecień), kes on Tatjana ülestunnistusest küll liigutatud, kuid naisele armastusega vastata ei suuda. Mariusz Kwiecień on võluv, sensuaalne ning meelas Onegin. Tema sügavalt õrn bariton mõjus Onegini esimese vaatuse aarias kui päikese sillerdus ning saal nautis seda haudvaikuses. Dirigent Aleksandr Vedernikov oli Onegini aaria jaoks valinud ebaharilikult aeglase tempo, mis aga Kwiecieńi hääle tämbri eriliselt esile tõi ning näitas solisti hingamise stabiilsust.

Üldse mängis Suure teatri peadirigent ooperi tempodega oskuslikult, luues mitmeid uudseid ning huvitavaid lahendusi, näiteks ebatraditsiooniliselt pikad, kuid mõjuvad pausid. Samas jättis ta solistidele vabad käed fermaatideks, fileerimiseks ning fraasidega mängimiseks.

 

Koloriitne Makvala Kasrašvili

 

I ja II vaatus mängiti selles lavastuses vaheajata kokku. See on ka dramaturgiliselt põhjendatud, jääb ju II ja III vaatuse vahele aastaid. II vaatuse esimeses pildis on Larinite juures ball. Suurima aplausi pälvis selles ballistseenis legendaarne Suure teatri primadonna, üks omaaegse N Liidu tippsopranitest Makvala Kasrašvili, kes astus üles Larina rollis. Ta oli koloriitne ning usutav ning tema ümber käis pidevalt hoogne tegevus. Ning veel üks leid lavastajalt: ei mingeid balletinumbreid ega stseene. Mõisaproua Larina tantsitab läbi kõik ballil viibivad mehed, vajudes seejärel lihtsalt kokku. Ka viskab ta parajal määral topkaga viina. Muidugi “salaja”! Kõik see kokku mõjub külmavärinaid tekitavalt ehedana.

Onegin tantsib kaame Tatjanaga. Meest on haaranud igavus: provintsi klatš, keelepeks ja mannetus ei köida teda. Et ennast lõbustada, hakkab Onegin flirtima Lenski väljavalitu Olgaga. Rõõmsameelne Olga naudib Onegini kuramaaži ning nõnda tekib seltskonda pinge, mis lõpeb tüli ning, kahe sõbra Lenski ja Onegini duelliga.

Hommikul pidu vaibub: kes magab nurgas, kes otsib järelejäänud märjukest, kes lihtsalt vedeleb. Teenijad koristavad härrastepeo jääke. Vaid Lenski on üksinda, unistades ja lauldes armastusest. Tegu on täiuseni viidud naturaalsusega, sest just niisugune peojärgne pohmelus reeglina ongi.

Laud on lükatud tagaplaanile, laua ümber tegutseb kümmekond teenijat, kuid kellelgi pole aega Lenski jaoks. Vaid armastusest ilma jäänud vanatüdruk on see, kes kuulab tema aariat. Aaria esitab Lenski osatäitja Andrei Dunajev hingeminevalt. Tema ilusat, täisverelist tenorit võis nautida ka esimese vaatuse Lenski arioosos, ent täiskõla saavutas see II vaatuse aarias, mille Dunajev kannab ette nüansseeritult ning mängleva kurbusega. Ise on ta kasukas, peas läki-läki. Kõik on ehtvenelik, kusjuures pole tarvis mingeid äraleierdatud langevate lehtedega kaskesid…

Toimub duell ning Lenski sureb. Onegini jätab sõbra surm suhteliselt külmaks. Nüüd tuleb etenduse vaheaeg, just õiges kohas ning õigel ajal.

 

 

Tõeliselt väärikas

 

III vaatuses on muutunud lava värvid, hiiglaslik laud on aga toodud esiplaanile ning selle ümber on kogunenud Peterburi kõrgaristo-kraatia. Eliit on riietatud musta-valgesse: härrad frakkidesse ning daamid erineva valge tonaalsusega õhtukleitidesse. Saabub Onegin, kes välismaalt tulnuna loodab tekitada furoori. Keset väärikust on ta kui kergats.

Onegin otsib tähelepanu, kuid paraku ei pane keegi teda tähele, sest kõik on ametis vaid iseendaga. Saabub vürst Gremin kauni ning võluva abikaasa saatel. Onegin tunneb naises ära Larinite Tatjana. Mees on hämmastunud, segaduses, heitunud. Alles nüüd saab ta aru, millest loobus. Tema hinges lööb lõkkele kirg ning Onegin on lõpuks armunud.

Bass Aleksandr Naumenko sai Gremini kuulsa aariaga kenasti hakkama, järgides oma esituses vene bassidele iseloomulikku sügavust, laiust, mahlakust.

Ooperi lõpus Tatjana ja Onegin kohtuvad, kuid juba on hilja. Kuigi mõlemad teineteist armastavad, ei saa nad koos kunagi õnnelikuks. Siis lahkub Tatjana Gremini saatel, Onegin minestab. Värvid laval muutuvad ning valgus tekitab ootamatult ebamäärase pinge. Lõpukulminatsioon on sedavõrd mõjuv, et jääb kauaks hinge kriipima.

Moskva Suure teatri “Jevgeni Onegin” on igas mõttes vaatamist-kuulamist väärt suursaavutus. Lisaks suurepärasele orkestrile, dirigendile, väga headele lauljatele, kelle esitus muusikalise elamuse pakub, ja ehedalt naturaalsele lavastusele on paigas kõik, mis sellele ooperile iseloomulik. Loomise ajastust küll välja toodud, on see ometi ajastutruu, mõjudes vene aristokraatia ilu ja valuna, mille tõelisuses pole kunagi olnud võimalik kahelda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming