Verdtarretav novell Napoleoni ajastust

Tiiu Levald

Lätlaste ?Tosca? oli vokaalselt perfektne, ent lavastuslikult problemaatiline. Giacomo Puccini ?TOSCA?. Lavastaja D. Bertman (Moskva teatrist Helikon), dirigent A. Nelson. Floria Tosca osas Marina Tropina, Mario Cavaradossina Aleksander Antonenko, Vitellio Scarpia rollis Samson Izjumov jt. Läti Rahvusooperis Riias 13. II.

Kui Verdit on nimetatud ooperimaailma suurdraamade heliloojaks, kus verised võimuvõitlused arenevad kuningapaleedes, siis Puccinit on võrreldud novellistidega kirjanduses. Tema sümpaatia kuulub nn väikesele inimesele ja tema saatusele. Küll aga on Puccini osanud üles leida ülitraagilised lood ning tema meelisteemaks on kirglikult armastav ja ennastsalgav naine: tikkija Mimi, printsi teenijanna Liu, gei?a Chio-Chio-San, nunnaks pühitsetud õde Angelica, lauljanna Tosca jne. Pimestav kirg on omane ka tema meestegelastele: maalikunstnik Marcelle, poeet Rodolfo ?Boheemis?, dokitööline Michele ?Mantlis? ja muidugi Vitellio Scarpia ?Toscas?.

 

?Tosca? taustast

 

Legend Rooma ooperi primadonnast Floria Toscast, kes olevat juunis 1800 tapnud politseiülema ja seejärel hukkunud, hüpates alla Sant?Angelo kindluse müürilt, sai aluseks prantslase Victorien Sardou draamale ?La Tosca? ning selle mängis kuulsaks prantslaste uhkus, tragöödianäitlejanna Sarah Bernhardt. Puccini sai loa teost kasutada ja ooperi esietendus toimus 14. I 1900 Roomas, peaosas lummava hääle ning erakordse lavalise sarmiga rumeenlanna Hariclea Darklée.

Oli sündinud teos, mida on nimetatud verismi pärliks, kuigi Gustav Mahler andis sellele ooperile küllaltki julma hinnangu ?Kunstmachwerk?, väites, et kuulaja lämmatatakse ülikaunite (!) aariate rohkusega ning et tegelaste, näiteks kunstnik Mario Cavaradossi karakteri väljaarendatus selle all kannatab ? kujuneb nn antikangelane, kes ei saa ise arugi, mille eest ta sureb.

Ja nüüd siis Riias Läti Rahvusooperis nähtud ?Toscast?. Dmitri Bertman on meie ooperisõpradele tuttav Dargomõ?ski ?Näkineiu? lavastusega Estonias ning jätnud mällu väga ereda märgi. Kindlasti oli tolle lavastuse väga tugevaks pooluseks ka kunstniku idee: suur veskiratas mängis väga kõnekate alltekstidega ning hea valgusre?ii fokuseeris olulist (mida kahjuks ei näinud kogu aeg Riia etendusel).

?Tosca? kavabukletis (mis koostatud ülima põhjalikkusega) on ära toodud fragmendid Bertmani intervjuust Mikus Če?ele. Refereerin siinkohal mõningaid tema mõtteavaldusi. Bertman soovitab ooperisõbral tulla teatrisse nn valge lehena, vabastada end eelinformatsioonist, väljakujunenud kli?eedest ja tulla kaasa tema pakutud mõttekäikudega.

Nimelt ei huvita teda, mis juhtus, vaid kuidas ja miks juhtus. Provotseerivale mõttele, et paljud ooperisõbrad tulevad teatrisse kui templisse, et siin näha ja kuulda midagi igavikulist, vastab Bertman soovitusega minna sel juhul sümfooniakontserdile. Ta möönab, et peab imetlusväärseiks kuulsaid Zeffirelli lavastusi, kuid samu põhimõtteid nigelamas variandis korrata ta ei soovi. Intervjuu lõpus toob ta näiteks Stanislavski tõdemuse, milleni too elu lõpus olevat jõudnud: teater on ikkagi meelelahutus (!).

Lähemalt aga kõnealusest lavastusest: kõigepealt ei saa varjata vaimustust kogu etenduse muusikalise ja vokaalse taseme üle. Riia teatrisaalis on suurepärane akustika ja kõik oli lauldud ka väikseima rollini perfektselt!

Meil juba mitmes rollis kuuldud Antonenko ja Izjumov tõestasid järjekordselt, et nad on meistrid. Aleksander Antonenko absoluutne üleolek diapasoonist, fraseerimise loogika ning hea maitse, dünaamika allutamine mõttele ja muidugi suure Looduse kingitus ? väga värvikas ning tundeküllane hääl.

Samson Izjumovile ei ole loodus nii rikkalikult häälemahtu ja tämbrirohkust küll kinkinud, kuid see saab ülipeene, hea maitse ning vokaalse tasemega muusiku poolt korvatud. Fantastiline on tema sugestiivsus kõikides nüanssides, mis ei luba tema laval viibimise ajal tähelepanul hetkekski hajuda ? Izjumovi loodud Scarpia roll on lavastuse kõige terviklikum ja lõpuni usutav. Juba kunstniku antud punase ja musta värvi kooslus kostüümis annab selge vihje: tegu on kire ja sünge surma värvidega.

Tekstid, mis kõlavad Scarpialt: ?Jagot aitas kord rätik ja mind üks lehvik? ning väga enesesisenduslik väide, et Tosca südames pesitseb Scarpia, on andnud lavastajale ja osatäitjale võtme lahendada see roll väga inimlike ja hukatusse viivate kirgede ohvrina. Kuna Puccinil on igas ooperis väga detailsed remargid, siis peab nende eiramine olema ülimalt põhjendatud ja teenima selget kontseptsiooni. Sarpia kabinetis on õhtueineks kaetud laud asendatud suure tiibklaveriga, mis ilmselgelt viitab Scarpia muusikalembusele (ta on pandud sellel lausa mängimist imiteerima, saatma näiliselt kerglast vestlust Toscaga vaatuse alguses). Kuid miski ei takista teda sellele klaverile raevus istumast ning kõige tipuks ka Tosca poolt sellel mõrvatud saada.

Maria Tropina Tosca on jõuline, võimukas ja kirglik. Laulja on väga hea koolitusega dramaatiline sopran, kuid ilmselt ei võimaldanud antud rollikontseptsioon kõnealuses etenduses kasutada dünaamilisi võimalusi veelgi ilmekamalt; kuidagi liiga fuurialik oli juba esimese vaatuse armukadeduse purse. Ära on võetud Tosca kui katoliiklase alandlikkus Madonna ja Jumala ees: ta poetab kirikus ükskõikselt maha Madonnale määratud lilled ja teise vaatuse kuulsa aaria ?Vissi d?arte…? pöördumine Jumala poole on muudetud pöördumiseks Scarpia poole, kes vabastab teda juba ülearustest rõivastest. Mis, muide, on samuti punase ja musta koosluses. Seega vihje, et mõrv seob neid kahte inimest, mistõttu rolli arengu võimalused on ka kitsendatud. Publikumenust ärahellitatud olendist äärmuslikku situatsiooni viidud otsusekindla naiseni oleks mahtunud palju rohkem pooltoone.

 

Blaseerunud antikangelane

 

Poleemiline tundub olevat kogu kolmas vaatus. Kui Puccinil on olnud põhimõte vältida igat sorti dekadentlikkust, siis mõjub selline algmaterjaliga ümberkäimine veidi võõrastavalt: teise vaatuse lõpus vajub Tosca mõrva õuduses nagu letargilisse unne ja juba kangastub kolmanda vaatuse helge karjuselaulu taustal päikesetõus talle õnnelikku tulevikku sammumisena käsikäes Cavaradossiga.

Nõustuda saab Cavaradossi esimese vaatuse aaria lahendusega ? ilmne protest Tosca võimuka armastuse vastu, tekstis on see vihje olemas (Tosca pruunide silmade tuld võrreldakse Attavanti malbete ja helesinistega). Pisiasi on ka suvalise ?linnukese? sissetoomine enne Tosca kirikusse ilmumist, ilmselt vihjamaks, et Cavaradossi on nagu mees muiste. Ent kuidagi ei taha vastu võtta ooperi lõpustseeni: Cavaradossi istub rahulolevana, jalg üle põlve, tugitoolis ? pärast seda, kui Tosca on sooritanud enesetapu.

Kas selle antikangelase kontseptsiooni tõttu tasub ikka nii poeetilist kunstnikutüüpi, nagu Puccini seda näha soovis, muuta niivõrd selgrootuks ja blaseerunuks?

Ent igal juhul oli see etendus väga muljetavaldav elamus, pakkus palju mõtteainet ning siinjuures tahakski tänada Wagneri Ühingu Tallinna filiaali ning kõiki, tänu kellele sai seda nautida bussitäis ooperisõpru.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming