Vestard Šimkus ja Chick Corea

Igor Garšnek

Chick Corea Klaverikontsert nr 2 ühendab endas kontsertlikke ja süitlikke jooni, jazzilikku rütmimuusikat ja (neo)romantilist orkestratsiooni. Kontserdisarjas „Klaveripalavik” VESTARD ŠIMKUS (klaver, Läti) ja TALLINNA KAMMERORKESTER ERI KLASI dirigeerimisel Mustpeade majas 15. V. pressifoto

Läinud nädalal toimus pea üheaegselt kolm hooaja lõppkontserti: oma sessioonile panid punkti Eesti Kontsert (15. V) ja ERSO (16. V) ning ka muusikaõhtu sarjast „Klaveripalavik” Mustpeade majas (15. V) oli välja kuulutatud Tallinna Kammerorkestri hooaja lõppkontserdina. Eks kohusta juba sõna „lõppkontsert” ise esinejaid millekski enamaks kui n-ö tavaline muusikaõhtu – mingi trump peab tagataskus varuks olema. Ning TKO käis seekord välja koguni kolm trumpi, milleks olid Eri Klasi särav dirigendi-isiksus, pimestava mängutehnikaga läti pianist Vestard Šimkus ja tema esitatud Chick Corea Klaverikontsert nr 2 „Maailmajaod”.

„Klaveripalaviku” nimega seostus seegi, et õhtu esimeses pooles kõlas Debussy ja Raveli klaverimuusika, ainult et orkestriseades. Claude Debussy (1862–1918) Sarabande’i (klaveritsüklist „Pour le piano”) orkestratsiooni tegi omal ajal Ravel. Ei tea, kas asi oli seade iseärasustes või hoopis selles, et orkester polnud esimese loo ajaks saali akustikaga jõudnud veel päriselt kohaneda – Debussy klaverimuusikas on rohkelt impressionistlikke, pastelseid värve, kuuldud orkestriredaktsioonis said need aga märksa intensiivsema koloriidi. Siinkirjutaja oleks forte’de asemel oodanud ehk piano-nüansse, vähem liigselget meetrumit ja rohkem „unelevat” agoogikat.

Samas Maurice Raveli (1875–1937) süit „Couperini haud” (autori orkestriseade) kõlas tervikuna detailiderikkalt ning veenva stiilitunnetusega. Eks Raveli impressionistlik käekiri ole Debussyga võrreldes klassikaliselt vormiselgem ja see vormiselgus kajastus ka orkestri reljeefses kõlapildis juba süidi avaosas Prelude. Esile tuleb siin tõsta puhkpillide täpset artikulatsiooni ja erksalt väljajoonistuvat, energilist karakterit. Järgnev Forlane sai küll mõneti lüürilisema, aga sama ajal ka iseloomulikult tantsulise karakteri. Ning jällegi äratasid esituses tähelepanu puhkpillide täpsed, artistliku fraseerimisega ansamblid.

Kolmas osa Menuet ei peagi selles süidis mõjuma tantsuna, pigem võib seda võrrelda sulnistes värvides pastoraalse looduspildiga. Siin võis välja kuulda kõlanüansside kõik peensused ning nautida keelpillide lüürilist meloodiakujundust. Kaunis nagu „unistuste muusika”! See-eest tsüklit lõpetav Rigaudon sai kohe kontrastselt energilise, lausa lennuka karakteri. Samas võis läbipaistvat peenfaktuurilisust tajuda ka selle osa piano’des. Nii et Raveli süidi esituslikku üldmuljet võib iseloomustada sõnadega „värske” ja/või „värskendav”.

Kõnealuse muusikaõhtu peateoseks oli muidugi Chick Corea Klaverikontsert nr 2 „The Continents” („Maailmajaod”, 2006) noore, ülienergilise läti pianisti Vestard Šimkuse (1984) esituses. Elav jazzilegend ja klahvpillikorüfee Chick Corea (1941) ilmselt tutvustamist ei vaja – piisab, kui mõelda vaid tema fusion-bändile Return To Forever, 12 Grammy auhinnale ning jazzi suurkujudele nagu Al Di Meola, Stanley Clarke, Airto Moreira, Stan Getz jpt, kellega ta on koos musitseerinud.

Küll aga vajab põgusat eeltutvustust Chick Corea Teine klaverikontsert, mille temalt tellis Viini jazzifestival Mozarti 250. sünniaastapäevaks. Kolmveerand tundi kestev teos on kuueosaline, millest igaüks pealkirjastatud maailmajao nimega Aafrikast Antarktikani. Iseärasuseks aga see, et helilooja lubab esitajail vabalt osade järjekorda muuta (eks maakera ole ju ümmargune!) ning soovi korral mõne osa ka vahele jätta. Mida sellest saab järeldada? Kõigepealt asjaolu (ja seda oli ka kuulda), et heliloojale polnud tolle klaverikontserdi kirjutamisel muusikalis-dramaturgiline tervik vähimalgi määral oluline. Ja nii mõjubki see „Maailmajagude”-kontsert kui mitmetasandiline hübriid: teose vormi mõttes kui segu süidist ja klaverikontserdist ning helikeelelt kui jazzi ja (neo)romantilise väljenduslaadi süntees, olemata puhtal kujul ei esimene, teine, kolmas ega neljas. Ühesõnaga kolmveerand tundi rohkem või vähem improvisatsioonilist rütmimuusikat.

Vestard Šimkus sai oma klaveripartiiga hiilgavalt hakkama: osas „Aafrika” kogus ta plusspunkte lõunamaiselt temperamentsete jazzirütmidega, „Ameerikas” elegantsiga, kuidas muusikalisi tsitaate välja mängida, ning „Euroopas” jazzimprovisatsiooniga Beethoveni „Ood rõõmule” teemal. Samas tundus, et orkestri jaoks (kuigi kaasa tegid Toivo Unt kontrabassil ja Madis Metsamart trummikomplektil) oli Chick Corea rütmide pillerkaar ehk pisut harjumuspäratu. Kohati võis aimata mõningat ebalustki, kuid viimasena kõlanud „Antarktika” pani asjad ilusti paika – siin oli lõpupoole isegi artistlikult välja mängitud, teatraalselt mõjuvat groteski, mis kõlaliselt kujunes viimaks lausa lustlikuks bakhanaaliks. See oli küll nii efektne osa, et tuli publiku tungival nõudmisel koguni kordamisele!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming