VII Tallinna kammermuusika festival

Toomas Velmet

Seitsmendat aastat rõõmustab Pille Lille Muusikute Toetusfond tallinlasi kammermuusikaga. Alustanud 2005. aastal, on festival haaranud Tallinna vanalinna, peamiselt raekoja ja RootsiMihkli kiriku saali. Üksikute väljahüpetega on tabatud ka Jaani kirikut ja Mustpeade maja ning tänavu avati festival Hopneri majas. See saal on tegelikult vana tuttav Matkamaja, mis hiljuti sai tagasi oma algse omaniku nime.  Festival on enamasti kestnud kaks nädalat, tänavune toimus 11. – 25. IX ja selle aja jooksul anti 13 kontserti. Täisülevaate andmine oleks päris keerukas tegu ja kuna mulle anti vabalt valida kolm kontserti, millest kirjutada, siis nii ka tegin. Kammermuusika kontsert on oma olemuselt tänapäeval üsnagi traditsiooniline nii vormilt kui sisult ja seetõttu valisin külastamiseks traditsioonile vastavad kontserdid.   

      

See tähendab, et jätsin kõrvale gala- ja muud segakavaga kontserdid, millega kindlasti jäin paljust heast ilma. Minu vaatevälja jäid klaveritrio Anna-Liisa Bezrodny, Henry-David Varema ja Irina Zahharenkova, Artimus Ensemble trio ning sonaatide paar Michael Süssmann (viiul) ja Gunilla Süssmann (klaver) Norrast. Välja oli kuulutatud, et taas antakse välja Marje ja Kuldar  Singi nimeline noore laulja preemia. Minu kitsarinnaliseks rõõmuks sai preemiast seekord noore muusiku auhind, mille sai tšellist Andreas Lend. Selle noore tšellisti aktiivne tegevus ja lai haare on nüüd väärikalt hinnatud. Pille Lille ettevõtlikkus noorte annete toetamisel ja nendele tegevusvälja loomisel on aga väärt kõrgeimat hinnangut, tunnustamisest rääkimata. Niisiis oli festival ammu alanud, kui mina 17. IX Tallinna raekotta jõudsin. Trio Bezrodny  Varema-Zahharenkova oli mulle tuttav suviselt Järvi festivalilt Pärnus ja põhiteos Raveli Trio seal kuulatudki. Raekoja kontserdil alustati Beethoveni Trioga B-duur op. 11 (1797), millele järgnes Haydni Trio G-duur Hob. XV:25 (1795) Beethoveni op. 11 on tuntud kui nn klarnetitrio, sest seda mängitakse koosseisus klarnettšelloklaver, aga on ka sama oopusenumbriga autoriversioon viiul-tšello-klaver. Kuulsaks sai trio ka oma kolmanda osa tõttu, kus Beethoven  kirjutas variatsioonid Joseph Weigli (1777–1846) ooperist „L’Amor Marinaro” pärit lihtsa laulukese „Pria ch’io l’impegno” teemale. Päris lustlik lauluke, aga veel vallatumad on variatsioonid, mida esitajad alati naudivad. Eks seepärast on ka Triot nimetatud „Gassenhauer”, s.t tänavalaulukeseks.   

Haydni Trio nr 39 G-duur, mida kutsutakse ka „Zigeuner Trio”, on kujundite ringilt üsna sarnane „Gassenhauer’ile” ja lõpeb ka vastavalt efektse Presto osaga Rondo all’ongarese. Esitajad Bezrodny-Varema-Zahharenkova on kõrgprofessionaalid  ja meisterlikud partnerid ning need omamoodi vallatud teosed olid esitatud hästi nauditavalt, mida publik ka märkas. Kontserdi teises pooles esitati Maurice Raveli monumentaalne Trio, mis on üks selle žanri tippteoseid kindlasti. Raekoja saal pole muidugi Pärnu kontserdimaja suur saal ühegi parameetri osas ja selles teoses, kus klaveri kõlaline kaal on hästi oluline, pole ka raekoja Estonia võrreldav Pärnu Steinwayga. Seetõttu  hindan Pärnu esitust palju kõrgemalt. Seal oli tutti kompaktne ja värviline, Tallinnas pisut harali, seda, mis üksinda pole võimeline partituuri küllalt värvima, klaveri kasuks ja kahjuks. Kuid need asjaolud pole kuulajatele olulised ja esitus oli igal juhul ära teeninud ka Tallinna kuulajate hõisked. Väga soliidne kammerkontsert, mis vääris ka Klassikaraadio jäädvustust. Järgmisena külastasin Artimus Ensemble’i kontserti 21. IX samas raekoja saalis – elamus jääb hästi kauaks mällu ja minu hinnang on superlatiivne. Artimus Ensemble iseenesest peaks olema poola-leedu-eesti keelpillikvartett koosseisus Magdalena Filipczak (viiul, Poola), Anna-Liisa Bezrodny (viiul), Ūla Ulijona (altviiul, Leedu) ja Henry-David Varema (tšello). Sel kontserdil esineti keelpillitriona (ilma Bezrodnyta) ja klaverikvartetis koos Zahharenkovaga, kavas kaks suurt teost: Beethoveni Serenaad keelpillitriole op. 8 D-duur ja  Johannes Brahmsi Klaverikvartett op. 25 g-moll. Beethoveni varane teos (1797 ) on kuueosaline üle poole tunni kestev suurteos mitte just eriti beethovenlikult meeldejääva materjaliga. Selliseid teoseid kirjutati harilikult kellegi tellimusel ja esitati vastuvõttudel taustaks. FilipczakUlijona-Varema esituses sai teosest nauditav kammermuusika suurteos, kus hetkekski ei tardunud aeg ega haakunud lahti tähelepanu. Selles nn olustikumuusikas, kus marsid vahelduvad  menuettide ja poloneesidega, on päris keeruline jääda esituslikult motiveerituks, kuid trio veenis mind absoluutselt oma interpretatsiooniga.     

Varema ei vaja tutvustamist, aga Filipczak on muide Elleri konkursi võitja ja Ulijona superaldimängija, keda otsivad partneriks  selle maailma vägevad ja kes on ju pärit Kremerata Baltica seltskonnast. Brahmsi Klaverikvartett g-moll (1856–1861) on üks helilooja kammermuusika tippteostest, mida märkas juba Arnold Schönberg, kes orkestreeris teose sümfooniaorkestrile. Muide, ka selle teose viimane osa on Rondo alla Zingarese. Presto nagu vanapapi Haydni Trios G-duur. Kuna keelpillimängijad said oma kiidusõnad juba Beethoveni eest kätte, siis selle teose  õnnestunud esitusel tahan eriti kiita Irina Zahharenkova panust. Ta oli ühest küljest kõlaliselt äärmiselt delikaatne kolleegide suhtes, kuid haruldaselt brahmsiliku kõlaga justkui neljas keelpill ansamblis. Seekord Zahharenkova seljatas Estonia ja tegi sellest suurepärase Steinway. Öeldu ei vähenda kröömigi keelpillimängijate osa esituse õnnestumisel. Ma palun võtta minu vaimustust väga tõsiselt, sest nimetatud kontsert oli üks viimaste aegade kammermuusika  suurimaid elamusi üldse ja Brahms eriti. Kahju, et seda kontserti ei salvestatud ja esitajate paiknemine äärmiselt suurel pindalal ei anna vist võimalust salvestuse teostamiseks. Kuid mine tea, tänapäeval on kõik võimalik. Viimasel kontserdil, mida kuulsin sealsamas 24. IX, esinesid duosonaadi partneritena Michael ja Gunilla Süssmann Norrast. Michael Süssmann on viiulikunstnik, kes oli ka 2008. aasta festivali külaline. Tänavune kava oli hästi  ahvatlev, sisaldades lemmiksonaate viiuli-klaveri repertuaarist nagu Griegi f-moll, Schumanni a-moll ja Brahmsi d-moll sonaat ning Brahmsi soojenduseks veel Svendseni Romanss G-duur. Haruldaselt kuulatav rida. Michael Süssmann on õppinud selliste meistrite juures kui André Gertler ja Ricardo Odnopossoff, asutanud tuntud Bergeni kammermuusikafestivali ning annab meistrikursusi üle kogu maailma, aga kuuldud kontsert  oli arusaamatu. Süssmanni viiulimäng on seda kainelt analüüsides professionaalne – ta valdab kõiki olulisi parameetreid selles tegevuses, kuigi esimestes teostes (Grieg, Schumann) kõik korrektne ei olnud. Schumanni Lebhaft (III osa) lihtsalt lonkas (spiccato) ja kvaliteetki oli pehmelt öeldes küsitav. Kuid kõige enam küsimusi tekitas maneer kantileenis rõhutada üksikuid pikki noote ning üle libiseda, ütleksin, isegi markeerida mõnevõrra kiiremaid  noote – ja seda niivõrd kantileenses sonaadis nagu Griegi oma. Aja kulgedes asi paranes ja Brahmsi Sonaadis oli mängutehniliselt tunda päris professionaali (kui maneerlikkus kõrvale jätta). Võib ju arvata, et nagu profisportlastel, polnud Michael Süssmanni vormi kõrgpunkt ajastatud just selleks kontserdiks, kuid Gunillale pole midagi ette heita – klaverimäng oli laitmatu. Abiks seegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming