Viimas ja toomas

Ene Salumäe: „Roman Toi ületas kõik need ootused ja lootused, mis olime pannud temaga kohtumisele.“

TIINA MATTISEN

Estonia poistekoor sai hommikukontserdil Ehatares laulda ka maestro enda käe all.

Estonia poistekoor sai hommikukontserdil Ehatares laulda ka maestro enda käe all.

Peeter Põldre

Organist ja pedagoog Ene Salumäe on oma igapäevatöö kõrvalt leidnud aega väliseesti (oreli)muusika otsimiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Läinud kuul oli ta taas Torontos, kus osales koos RO Estonia poistekooriga (dirigent Hirvo Surva) Roman Toi 100. sünnipäeva pidustustel, aga leidis aega ka vanadest paberitest uut otsida.

Olete 2011. aastal välja andnud topelt-CD Roman Toi orelimuusikaga ja aasta hiljem koostanud samade teostega ka noodi. Niisiis ei oodanud teid äsjasel reisil vist avastused?

Ene Salumäe: Jah, juulis 1983 tuli meie perre esimene kiri Roman Toilt, kes tegutses väliseesti lauluraamatukomisjonis ja minu isa Jaak Salumäe oli siinse komisjoni sekretär. Paljuski nende sisuka kirjavahetuse ja ühise töö tulemusena loodi sild välis- ja kodueesti kiriku vahel ja ilmus üks „Kiriku laulu- ja palveraamat“, mis muidu oleks tulnud mõlemal kirikul eraldi teha. Ja kuna oli teada, et Jaak Salumäe tütar mängib orelit – alustasin sellega juba lapsena –, siis hakkas ta mulle saatma ka oma orelinoote. Nii et minu kokkupuude Roman Toi orelimuusikaga ulatub juba kolme kümnendi taha.

Olen võtnud endale missiooni, mis kattub mu huvidega.1980ndate lõpus, kui käisin Stockholmis ja hakkasin suhtlema sealsete eesti muusikutega, oli Priit Ardna (1892–1981) see, kelle tööd mind väga huvitasid. Seal sattusin õnnekombel perre, kelle keldris hoiti kaste tema oreliimprovisatsioonide kassettide ja nootidega.

2013. aastal sõitsin esmakordselt Kanadasse ja mul oli Torontos kontsert Vana-Andrese kirikus, kus on saja-aastane väga hea vendade orelimeistrite Casa­vant Frères’de orel. Hakkasin siis uurima, kes seal on organist olnud, ja selgus, et Lembit Avesson (1925–2008). Seda nime olin tänu pianist Elsa Avessonile kuulnud, tema vennast Lembitust ei teadnud ma siis midagi. Paar käsikirjalist nooti mulle leiti. Õppisin ühe kohe ära ja mängisin kontserdil lisalooks. Hakkasin uurima, kust Avessoni teoseid veel leiab, ja siis selgus, et kohapeal ei teatud tema loomepärandi saatusest ega lese käekäigust. Ma ei jätnud mõtet temaga kohtuda ja oma järgmisel Kanada reisil sügisel 2014 mängisingi Virve Avessonile ette need paar Lembit Avessoni teost, mille noot mul oli. Ta oli nii liigutatud – see kõlanud täpselt nii, nagu tema abikaasa ise oleks mänginud –, et lubas kohe kodus noodikastid üles otsida. Sealt need kastid välja tulid ja on tänaseks päevaks ilusasti väliseesti muuseumis (VEMU), noodid on digitaliseeritud ja ootavad Eestisse toomist. Proua Avesson andis mulle seekord kaasa mõned huvitavad pildid ja kontserdikavad, mis lubasid just eilse kuupäevaga [29. VI – T. M.] avada Eesti teatri- ja muusikamuuseumis (ETMM) Lembit Avessoni fondi. Avessoni teostega on kõik hästi!

Kas siis Roman Toi loominguga mitte?

Olen jaanuarikuust koostanud Toi loomingu nimekirja, lehitsenud leksikone, vaadanud läbi ETMMi fondi, muusikaakadeemia raamatukogu ja oma kogu, kus on ka terve hulk asju, mida mujal ei ole, vahetanud nimekirju Toronto eesti muusikutest kolleegidega ja täiendan seda nüüd pidevalt. Kahjuks on ka selliseid partituure (eeskätt instrumentaalteoseid), millest on teada, et need on loodud, ent ei tea nende asukohta. Sümfoonia kohta ma küsisin, aga ta vastas üsna kavalalt, et seda ei ole vaja esitada … Huvitav on muidugi see, kui saab helilooja endaga arutada.

Ma arvan, et Toi ei ole ennast heliloojana väga suureks pidanud: tema looming on tarbemuusika selle sõna kõige paremas tähenduses. Ta on paljude orelilugude noodilegi kirjutanud, et need on sündinud improvisatsioonina jumalateenistuse käigus. Toi oli ju üle 30 aasta Peetri kirikus nii eesti- kui ingliskeelse koguduse organist: iga jumalateenistuse käigus sünnib vähemalt viis koraalieelmängu, lisaks algus- ja lõpumäng. On organiste, kes improviseerivad ega viitsi neid kunagi üles kirjutada (nagu mina ka), aga tema on olnud väga pedagoogiline: ta on kirjutanud need üles ja neid saavad kasutada organistid, kellel endal vaim peale ei tule. See repertuaar on pidevalt ringluses, sest seda läheb vaja kogu kirikuaasta jooksul. Samamoodi on tema kantaadid või soolod mingiks konkreetseks puhuks sündinud ja võib-olla sellepärast pole tal ka täpsemat arvepidamist. Kui vaim tuleb, siis kirjutab ja jagab.

Määratlus „tarbemuusika“ ei ole ju hinnanguline. Otsite neid teoseid ju eesti muusikat rikastama?

Absoluutselt! Ma ei ole kunagi muusikat kirjeldada osanud – leian, et muusika kõneleb iseenda eest –, aga proovin võrrelda, sest koostasin paralleelselt kaks orelikogumikku: ühe Hugo Lepnurme ja teise Roman Toi koraalieelmängudest. Need on kahtlemata väga erinevad helitööd, nagu on erinevad ka need kaks suurkuju inimesena. Kui Lepnurme koraalieelmängud on ehk rangemalt klassikalised, küll harmooniliselt keerukamad, siis Toi tööd on vabamas improvisatsioonilises vormis paljude tempomuudatustega. Neis on sees ka toilik huumor – ja kui osavalt Toi rahvaviise kasutab (ta kirjutas ju sel teemal oma doktoritöö). Olgu koraal või ilmalik pala, neid lipsab sealt väga vahvalt läbi.

Kindlasti lisab emotsionaalne Toi eesti orelimuusikasse uusi värve. Olen ise kasutanud tema loomingut kontserdi­kavades, põiminud teiste teoste vahele. Sedasama orelikogumikku olen ka Soomes ja Kanadas tutvustanud ja sealsed organistid mängivad Toid heal meelel. Nii et on ka rahvusvahelist levikut.

Ja mis puudutab koorimuusikat, siis on Toil palju rahvalauluteemalisi lõbusaid ja isamaalisi lugusid nii mees- kui ka segakoorile ja needki on sündinud vajadusest töös tema oma kooridega. Igal juhul on see väärt repertuaar nagu needki Toi kantaadid, mida viimati Torontos esitasime: 15–20minutilised suurvormid koorile, solistile, orelile, osavalt ja vaheldusrikkalt kirjutatud. Näiteks kantaadis „Suur on, Jumal, su ramm!“ (1967), millega koos poistekooriga avasime pühapäevase kontsert-jumalateenistuse Peetri kirikus, kostab lõpupoole üha enam Eesti hümni motiiv. Selliseid põnevaid detaile leiab tema teostest palju. „Te Deum laudamus“, mille valisime juubelikontserti lõpetavaks ühendkooride looks, on kõlanud ka vaimulikul laulupäeval Tartus. Mõlemad kantaadid kõlavad ka kontserdil „Toi 100“ 30. oktoobril Estonia kontserdisaalis.

Roman Toi sai 18. juunil 100aastaseks. Nimetasite juubelikontserti, mille osaline Torontos olite. Milline on esimene pilt, mis juubelile mõeldes kangastub?

Äärmiselt vitaalne, rõõmsameelne juubilar, kes oli meiega neli pidustuste päeva, ületades kõik need ootused ja lootused, mis olime pannud temaga kohtumisele. Arvasime, et kui ta tuleb sellele ühele juubelikontserdile, on see juba suurepärane. Aga tema oli kõikidel nendel üritustel, kus tema juubelit tähistati, alates reedesest sümpoosionist Tartu kolledžis, kus ta oli algusest lõpuni. Väga tore, et sealt läks Skype’i sild ka Eesti teatri- ja muusikamuuseumi ja tõi maestrole otsetervitused sünnimaalt. Niisamuti oli ta perekonna ja aukülaliste keskel laupäevasel vastuvõtul Ehatares ning pühapäevasel kontsert-jumalateenistusel Peetri kirikus ja sellele järgnenud vastuvõtul, kus oli sadu inimesi, keda ta kõiki rõõmsalt tervitas ja koos nendega lahkelt pilti tegi. Ja kui Ehatares oli teisipäeva hommikul Estonia poistekoori kontsert, oli juubilar jällegi esireas, tervitas poisse ja ajas Hirvo Survaga meestejuttu. Sama päeva õhtusele poiste­koori kontserdile Koerner Hallis – väga hea suur saal, üks Toronto esinduslikumaid – tuli ta ka. Saalis oli seitse-kaheksasada inimest ja kui Hirvo Surva juhtis kenasti publiku tähelepanu Roman Toi kohalolule, tõusid kõik püsti ja tegid talle suure aplausi. Nii et juubilar sai vääriliselt tähelepanu ja mulle tundus, et ta läks iga päevaga nooremaks. Sama lugu nagu auto spidomeetriga: kui üks ring täis saab, läheb näit uuesti nulli ja hakkab algusest … Juubilar suhtles kõigiga rõõmsalt, mäletab kõike, on kursis kõigega. Ja tulevikuplaanegi jätkub, see ilmselt hoiabki erksana.

Kas sümpoosionil saite uusi juhtniite oma uurimistööle?

Sümpoosionil Toi pärandi uurimisest suurt ei räägitud. Võib-olla mina olengi natukene ette rutanud, et saaksin heliloojalt eneselt võimalikult palju küsida ja täpsustada. Seekord pakuti laiemat konteksti, esinesid nii kodu- kui ka ulgueestlased. Värvi lisas oma jutuga ka torontolane Jean McKen, kes on õpetanud Toile Sibeliuse programmi kasutamist. Kui 2014. aastal Toi juures käisin, siis õpetas tema omakorda mind. Ega minust asja saanud, aga temal, siis 98aastasel, liikus hiir osavalt … Ja see töö jätkub, sest maestro sai just paari nädala eest uue arvuti. Tegelikult on tal oreliteoseid teist samapalju veel, kui noodina välja andsin. Tasapisi tuleb üht-teist uut välja, nüüdki vaatasime maestro poja Ants Toi ja maestro endaga tema Ehatare toas ringi ja leidsime sealt terve hulga töid, mida mina polnud varem näinud. Kuna autor on huvitatud, et tema noodid kindlasti Eestisse jõuaksid, ootavadki need nüüd VEMUs aastalõppu, mil üks konteiner jälle siiapoole teele pannakse. Nii muusikamuuseumis kui infokeskuses neid juba oodatakse, mängijad on samuti ootel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht