Viimase hetke risk

Igor Garšnek

John Adams On juba kord nii, et kontserdielu korraldamisega kaasneb alati ka teatud risk: interpreet, kes on välja reklaamitud, võib haigestuda või saada kusagilt mujalt parema pakkumise ning ei ilmu kohale. Sooloõhtu puhul on asi selge, kontsert jäetakse lihtsalt ära. Sümfooniaorkestril on aga valikuvõimalus: kui üks dirigent ei tule, võib katsuda kaubale saada mõne teise orkestrijuhiga.

Just niisuguse riskantse valiku ees oli eelmisel nädalal ERSO, kuna väljakuulutatud Kristjan Järvi loobus viimasel hetkel ERSO kontserdi dirigeerimisest (muuseas, sel aastal juba teist korda, sama lugu juhtus mäletatavasti ka veebruaris). Lahendus piinlikule olukorrale õnneks leiti: meie esindusorkestri dirigendipulti astus itaallane Damian Iorio ning peab etteruttavalt ütlema, et see viimase hetke risk õigustas end täiega. Tunda oli, ERSO orkestrandid olid jõudnud „päästerõngast” orkestrijuhiga päris hästi kohaneda. Iorio lühitutvustuseks veel niipalju, et dirigeerimist on ta õppinud Peterburis Mussini juures ning juhatanud on ta muu hulgas ka Milano La Scalas.

Nädal tagasi antud ERSO kontserdi kava oli selgelt stiiliraamidesse paigutatud: kui õhtu esimeses pooles kõlasid XX sajandi tippteosed (Adams ja Messiaen), siis teine pool oli tervikuna XIX sajandi muusikalise romantismi päralt (Mendelssohn ja Schubert).

Esimesena kõlanud John Adamsi (1947) „Sloninimsky’s Earbox” (1995) on pühendatud dirigent Kent Naganole ning samas mõeldud austusavaldusena USA muusikateoreetikule Nicholas Slonimskyle (1894–1995). Teose ettekanne käivitus n-ö ühe pauguga fortissimo’s ja tormakas tempos. Veidi hiljem muusika küll pisut taltus ning kõrv adus motiivikorduste näol juba minimalismi tuttavat standardvarustust. Selles helitöös on hästi palju väga erinevat muusikalist materjali: üks kujundiring sulandub sujuvalt järgmisse, too omakorda ülejärgmisse jne. Nii et „värske ninaesine” on garanteeritud kogu aeg. Kaasahaaravatel rütmidel on selles loos äärmiselt suur roll: tänu mitmesugustele sünkoopide kettidele ja puhkpillide repetitsioonidele kõlab orkestris täiesti iselaadne, s.t ainult Adamsi muusikale iseloomulik intensiivse rütmimustriga helikangas. Igatahes ERSO poolt oli see igas mõttes atraktiivne esitus.

Olivier Messiaeni (1908–1992) neljaosaline „L’ascension” („Taevaminek”, 1933) on helilooja üks varasemaid orkestriteoseid. Selle helitöö ettekandel tabas kõrv mitmeid pluss- ja kohati ka probleemsemaid punkte. Aktivasse tuleb kindlasti kanda ERSO vaserühma homogeenne ansambliline kõlakooslus helitöö esimeses osas ning keelpillide kandvus ja fraseerimise ühtsus teose finaalis. Ent mitte kõik teise osa „Vaiksed kiidulaulud hingelt…” puhkpillide soolod (ja neid on siin hästi palju!) ei kõlanud vajaliku täpsuse ja veenvusega. Olgu kuidas on, näpuga näitama ka ei hakka.

Plusspunkte teenis samuti kolmanda osa „Kiidulaul pasunal…” esitus – see võlus oma tervikliku agoogilise hingusega. Selle osa maagia läheb kaotsi, kui meetrumit „maast lahti” ei rebi ja kõrgustesse ei suuna. Seda enam, et seal kõrgustes on ootamas ka suur kulminatsioon. Ning peab ütlema, et dirigent Damian Iorio oskas seda kõrgpunkti suurejooneliselt ette valmistada ja selle veidi hiljem orgaaniliselt liikumismotoorikasse ka ära lahendada.

Kontserdi teises pooles kõlas romantismiajastu helikunst. Felix Mendelssohni kontsertavamängus „Hebriidid” (1832) tegi dirigent panuse romantilisele emotsionaalsusele nii tempode valikus kui dünaamikarežiis. Väike liialdus on sellises muusikas sama hädavajalik kui grimm näitlejale teatris. Orkester tuli dirigendi retoorikaga üldiselt kenasti kaasa (üks puhkpillide ebaühtlane ansambel ei tule siin arvesse). Tõsi, lõpueelses accelerando’s oli terves orkestris aimata mingit pisikest esituslikku närvi(lisust), näiteks mõnes keelpillide sissetulekus.

Muusikaõhtu viimase oopusena sai kuulda Franz Schuberti Sümfooniat nr 8 h-moll „Lõpetamata” (1822). Ka selle teose ettekande kohta võib öelda, et „nii ja naa”. Esimeses osas Allegro moderato toimis läbitunnetatult peateema lootusetu karakteri ja kõrvalteema romantilise lootuse koosmõju. Nimelt nii, et kui mažoorne kõrvalpartii sai oma ekspositsioonilise ereduse kohe kätte, siis peapartii dramaturgiline arendus oli kontrastiderohkelt ette valmistatud. Ja mõjus töötluses seetõttu ka hästi sugestiivselt. Ettekandeliselt ilusaid momente oli siin mitmeid, näiteks viiulite-tšellode tundelises dialoogis enne repriisi.

Ent lõpetava Andante con moto esituse tempod jäid mõnevõrra amorfseks, s.t nii mõnigi episood kippus justkui sisemiselt seisma jääma. Kõik tundus olevat liiga akadeemiliselt andante, kuigi Schubertil on siin ju täiendus con moto (liikuvalt). Ning just viimasest sõnapaarist jäi viimase osa karakterikujunduses väheke puudu.

Aga eks Schubertit võibki tõlgendada nii ja naa: kas rohkem klassikalises või siis romantilises võtmes. Sedapuhku siis klassikalises mõõtkavas.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming