Viis aastat toetamist

Tiiu Levald

Kui parajas teismeeas vabariigis on õnnestunud ühel inimeste grupil muusikute avitamiseks kaasata juba viies aasta oma sadakond sponsorit, siis tuleb neile teha sügav kummardus. Eelmisel kesknädalal toimunud galakontserdil Estonia kontserdisaalis oli võimalik kuulata ühte osa neist muusikutest, kellele Pille Lille Muusikute Toetusfond on andnud võimaluse anda kontserte Eestimaa lavadel ja kirikutes. Kontsert oli igas mõttes hea: sai kuulata meie ammuseid tipptegijaid ja verinoori andeid ning õhtu kulges meeleolukalt ning tõusujoones. Avanumbrina kõlas Aare-Paul Lattikult orelil säravates registrivalikutes, väga temperamentne Fessy „Bolero”, mille foonil näidati filmilinal videosalvestuste katkeid festivalidel esinenutest. Kontekstis oli see väga informatiivne ning samas oli kõrv täielikult oreli vallas.

Kontserdi põnevushetked olid muidugi meie säravate pianistide kuulamise võimalus ühel õhtul: Mihkel Poll oma võluvas verisulises nooruses ning sealjuures juba hea tervikutaju ja meeleolude edastamisega Tšaikovski „Mõtiskluses”; romantiline Ralf Taal, kellelt kõlas enesestmõistetava elegantsi ja pillitajuga Liszti „Õhtused harmooniad”, ning viimasena pillikäsitluse absoluutne suverään – Ivari Ilja ja Eduard Tubina „Ballaad Mart Saare teemale”. Tema võime viia kuulaja enesega kaasa esimeste bassikäikudes algava sugestiivse teemaga, siis jahmatada kõlamassiividega teema lahtikerimisel kulminatsiooni ja anda klaarselgelt kuulda harmoonilised lahendid kire vaibumisel – see on kordumatu elamus!

Väga meeldiv oli kohtumine puhkpillimängijate uue generatsiooniga. Flötist Oksana Sinkova on kasvanud kõrvu paitava kõlaga muusikuks, ta meenutab oma romantilise ja väga nüansirikka fraseerimisega meie hulgast ebaõiglaselt vara lahkunud Jaan Õuna. Nauding oli kuulata Mendelssohni „Kontsertpala nr 1” kahele klarnetile ja klaverile. Toomas Vavilov ja Madis Kari olid oma pilli kõlakultuuris absoluutselt identsed ja romantiline ajastu toodi kuulajani kargelt, Kairi Vavilov oli klaveril ergas partner.

Suure esinemispraktikaga meistritelt nagu trio Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa, Mari Tampere ja Peeter Paemurru, Tallinna Keelpillikvartett ning klaveriduo Kai Ratassepp ja Mati Mikalai tuli ettekandele vastavalt Räätsa Trio op. 7, Elleri „Kodumaine viis” ja Griegi „Kaks norra tantsu”.

Lauljatelt sai kuulda Rossini ja Mozarti muusikat. Väga kõlavas ning heas vormis oli meie tänase päeva üks mehisemaid baritone Aare Saal. Juba Piia Paemurru väga särtsakas sissejuhatus klaverilt võeti laulja poolt üle elegantse kerguse ja väga intensiivse tooni kontsentratsiooniga. Tõesti suur rõõm oli kuulda üle hulga aja selle omas ajas Tiit Kuusiku poolt ülipopulaarseks lauldud aaria väga kvaliteetset esitust. Helen Lokuta ja Ralf Taali esitatud Rossini „Tuhkatriinu” nimiosalise aaria oli särav oma karakteri ja kõrgregistriga. Ning ei saa mainimata jätta Lokuta head maitset mitte ainult musitseerimisel, tema riietus on alati nii individuaalne ja glamuurne.

Samad sõnad kehtivad ka Kädy Plaasi kohta – silm puhkab siredatel ja graatsilistel olenditel. Plaas on end juba palju suutnud kuulajate ees tõestada ja see, et ta tuli haigena siiski lavale ning päästis väga heamaitselise musitseerimisega vähemalt Zerlina ja Don Giovanni dueti (partneriks Aare Saal), oli muidugi kangelaslik, kuid kindlasti mitte järgimist väärt tegu. Laulja „pill” on tema hääl ning seda suurt väärtust, mida temale looduselt antud on, tuleb hoida ja kaitsta. Kuulsin ära jäänud Gilda aariat Verdi „Rigolettost” alles hiljuti Kädy Plaasi magistrieksamil ning jään põnevusega ootama, millal meie rahvusooperi laval teda selles rollis kuulda saab – esitus oli tehniliselt üks täiuslikumaid, mida siiani kuulnud olen. Kinnitus Pille Lille võimekusele oli tema prima vista demonstratsioon: nimelt asendas ta haigestunud Plaasi duetis Mozarti „Võluflöödist” ja tegi seda võluva kergusega.

Õhtu lõpetasid kaks põnevat kooslust: tšellokvartett C-Jam, kus Pärt Tarvasele lisaks kolm Laine Leichteri kasvandikku, ja saksofonikvartett SaxEst, mille eesotsas on Virgo Veldi. Esimeselt kuulsime Queeni „Bohemian Rhapsody’t” ning teiselt Iturralde „Pecquena Czarda’t”. Mõlemad ansamblid särasid oma eripäras ja nooruse võluva uljusega pandi mahukale galakontserdile ka vaimukas punkt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming