Vinüülplaat rahuldab autentsuseihalust ja tarbimisharjumust

Muusikamüügis ei ole vinüülplaatide ülevõim digitaalse muusika üle enam muinasjutt, aga veel mitte ka argipäev.

MARIA MÖLDER

Vinüülplaatide müük ületas Ühend­kuningriigis juba 2016. aasta lõpus esimest korda muusika digimüüginumbreid.1 Ka Tallinnas ja Tartus on viimastel aastatel ilmunud uusi vinüülipoode nagu seeni pärast vihma. Sellest hoolimata ei olnud kevadel tutvustatud Kantar Emori uuringus, mis kajastas Eesti elanike muusikakuulamise harjumusi, vinüülplaate isegi eraldi vastusevariandina mainitud. Ometi sai sealt teada, et 8% vastanutest oli viimase kuu jooksul ostnud füüsilise helikandja (CD, DVD või vinüülplaadi).2 Vinüülplaatide tuhast tõusmise asjaolusid aitavad selgitada Madis Nestor ja Tristan Priimägi. Nestor on üks pikema kogemusega plaadimüüjaid Eestis ja peab juba kuuendat aastat peamiselt vinüülplaatidele keskendunud poodi Biit Me Record Store. Priimägi on kõige muu kõrval kauaaegne melomaan, kel plaadikollektsionäärina on kogu aeg pooleli hulk tehinguid rubriigist „ost-müük-vahetus“.

Kuidas plaadipoel praegu Tallinnas läheb?

Madis Nestor: See, kuidas välismaal on poed vahepeal kinni pandud ja siis uuesti lahti tehtud, näitab, et tänapäeval peab olema väga sõltuv sellest, millised suunad parajasti on. Plaadipoodi ei saa teha nii, et meil on müügil ainult pop-rock ja nii jääb. Sellega ei toida enam ära. Isemajandava plaadipoe puhul sõltub palju sellest, kuidas otsuseid tehakse. On väga oluline, et see inimene, kes plaate müüb, oleks ise asja sees ja plaatidel peab olema legend. Kuna ma olen plaate mänginud 21 aastat ja muusika sees olnud viie-kuueaastasest peale, siis ma kuulen ära, mida vaja on. Töötasin teises plaadipoes 2001. aastast. Omanikel oli lihtsalt pood, nad võtsid ühelt edasimüüjalt kiirelt ilge hunniku plaate: tol ajal oli selline muusikastiil veel omane neile, kel oli rohkem raha ja CD-majandus oli ka veel suur asi. Tänapäeval on kuid, kus ma müün kolm CDd. Mul on poes eesti muusika ja nüüd panen letti ka välismaa plaadid, mille olen paari aastaga kokku ostnud. Neid plaate mujalt eriti ei saa. Poe asukoht Viru tänaval on super, aga paljud plaadid jäävad seisma, sest meil ei ole piisavalt klientuuri. Loodetavasti saan oktoobris-novembris valmis ka veebikeskkonna, sest siis saab välisturule lähemale. Paljud plaadid saavad mujalt kiiresti otsa ja kuna Eestisse jõuab kaup aeglase transpordi tõttu natuke hiljem, siis ilmselt need ostetaks kohe ka minult ära. Näiteks „Into The Valley“ festivali ajal ostsid šveitslased ja sakslased palju häid plaate ära, sest seal on taolise muusika otsimine ja kogumine rohkem teema. Siia toodi „Into The Valley“ ajal techno-turistina umbes 2000 inimest, kellele see muusika huvi pakub. „Schilling“ oli ka alati hea hetk neile, kes andsid uue plaadi välja. Aktuaalset ja kõnetavat plaati sai seal päris suurtes kogustes müüa.

Kuidas vinüüli tagasitulek on muusika­valikut mõjutanud?

Nestor: Teatud perioodil tegid suured label’id plaate ainult 500–1000 terve maailma peale. Daft Punki eelmist plaati tehti umbes 150 000 ainult Euroopasse. Arvud on niivõrd palju kasvanud. Need, kes muusika nüüd vinüülplaadile panevad, peavad muusika kvaliteedile mõtlema rohkem kui need, kes CD välja olid andnud. Tootmine on palju kallim ja see ei käi lihtsalt nii, et toorik antakse tehasesse ja seal tehakse karbid valmis. CDsid on lihtsam ladustada. Vinüülplaadi puhul peab mõtlema, et kui ma teen 500 plaati ja müün 100 maha, siis mida ülejäänuga teha. Loomulikult me näeme ka tänapäeval väikeseid üritajaid, kes arvavad, et lahe on teha plaadifirmat, ja püüavad kuidagi hakkama saada. Mõnele tahaks öelda, et nii koleda väljanägemisega ma ei ole suuteline ühtegi plaati müüma: disainiesteetika mängib väga suurt rolli.

Mina alustasin plaatide ostmist 1996. aastal, vahepeal ostsin väga palju, sest ma mõtlesin nagu DJ, kellel on vaja esinemiseks plaate. Nüüd ostan kokku kõike, aga ma mõtlen täiesti teistmoodi. Teatud plaadid püüan ühe-kahe euroga maha müüa. Seda saab teha, kuna on inimesi, kellele plaatide kogumine on uus, ja nii saavad nad odavalt oma kogu täiendada. Seitse aastat tagasi müüdi Berliinis tavalisel turul plaate maksimaalselt kahe euroga. Nüüd ei müü enam keegi plaate sellise hinnaga – kui, siis müüakse neid koleda disainiga plaate. See turg on läinud ebanormaalselt kalliks. Nõudlust on lihtsalt nii palju.

Tristan Priimägi: Ma olen kuulnud, et mõned tulevad kella kaheksaks turule, korjavad nodi kokku ja kell kaksteist panevad oma letile. See tapab asja mõtte ära.

Vinüülplaadi kuulamine on rituaal, millele tuleb eraldada mingi aeg. See on laiema tendentsi vastu võitlemine.

PublicDomainPictures

Mis see mõte on – sinu kui plaadi­koguja vaatevinklist?

Priimägi: See on vist tegelikult laiema tendentsi vastu võitlemine, autentsuse­ihalus. Ma ei saa aru sellistest asjadest nagu e-sigaret, kus ei ole enam tubakat sees, või näiteks jootraha maksmisest kaardiautomaati enne arvet. Füüsilistes aktides asendub reaalne kunstlikuga. Hiljuti oli uudis, et jaapanlased on loobunud seksist, aga nad ei ole ju loobunud orgasmist, ainult rituaalist – internet võtab nende elu lihtsalt üle. Ka plaadi kuulamine on rituaal, millele tuleb eraldada mingi aeg. Tendents on selline, et rituaalsust jääb elus järjest vähemaks. Mulle ei meeldi see.

Kas siis muusika taustaks kuulamine ei ole üldse okei?

Priimägi: See on väga okei, aga minu meelest on ka okei kuulata muusikat nii, et olla täiesti selle sees. Seda on endale muidugi järjest raskem peale suruda. Internetis viibiv linnainimene peab jõuga pidevalt tempot alla suruma, sest maailm üritab meid veenda, et peab liigutama kiiremini ja tegema rohkem. Infovoog hoiab adrenaliini üleval.

Nestor: Minul peaaegu ei ole sellist aega, millal plaate kuulata, sest ma pean kuulama uut muusikat. Poe tausta­muusika on see, mis on just ilmunud ja mida mina püüan nädala jooksul läbi kuulata. Üritan ennast kursis hoida päris paljude asjadega, sest tänapäeval ei saa päris nii plaadipoodi teha, et ollakse oma kookonis ja kuulatakse ainult seda, mis meeldib. Uue muusika kogus on ebanormaalne: iga nädal ilmub 100–200 plaati, seal hulgas umbes kolm head plaati. Eestis ilmub selle aja jooksul nüüd rohkem, aga vanasti oli kvartalis üks vinüülplaat. Nüüd on muidugi Tartus ka vinüüli­tehas.

Priimägi: Ka supermarketid müüvad plaate, aga seal võetakse lihtsalt mingi hunnik sisse. Eriti ei analüüsita, milliseid, ja vinüülplaadid on lihtsalt toote­kategooria. Tähtis on, et see lett seal oleks, et inimeste tarbimisharjumusi rahuldada. Väikepoodide valik on järjest rohkem kureeritud ja see eraldab väikepoodide pidajate puhul väga hästi terad sõkaldest. Professionaalsus tuleb poepidaja puhul osaliselt küll maitsest, aga ka sellest, et ta tegeleb sellega suure osa ajast. Ma ise tegelen sellega samamoodi: see huvitab mind, mul on põnev, mul on eBay-aken kogu aeg lahti. Metal’i puhul on hullumeelne, et väikefirmad annavad ikka veel paarisajaseid tiraaže välja, aga osa fänkonnast on interneti ja sotsiaalmeedia kasutamises väga pädev: info levib väga kiiresti. Kui plaat tuleb reklaamita välja ja tiraaž on 200, siis see on tunniga otsas. Kogu aeg peab olema ootel: äkki tuleb mingi plaat välja, sest siis peab kohe päästikule vajutama, muidu jääb sellest ilma. Nädala pärast on hind kolmekordne ja kogu lugu. Ma ei ole kunagi küsinud, miks neid koguseid nii väiksena hoitakse, aga ma arvan, et see on ikka soov kultust tekitada – kunstlik hype. Võib-olla kardetakse ka riski, aga minu meelest riski ei ole. Plaadifirmade puhul ongi valik teha hästi suurelt või väikselt, vahepealne variant ei tööta. Eesti Seksound on vahepealne, aga nad on väga hästi internetis kättesaadavad ja üle maailma levitajatega kokkuleppeid sõlminud. Aga kui teha 500 plaati, siis tuleb arvestada, et nende mahamüümisega läheb neli-viis aastat.

Nestor: See, mida Rein [Fuks] teeb, on hullumeelne. Ta paneb sinna nii palju ressurssi sisse.

Priimägi: Kui firma on hea renomeega, siis varem või hiljem õnnestub plaadid maha müüa, aga sellega võib minna plaanitust kauem. Näiteks Mumm Recordsil, kes hakkas 2014. aastal vinüülil välja andma Vennaskonna muusikat ja Eesti pungiklassikat, hakkab alles nüüd kätte jõudma aeg, kus kaks esimest plaati on läbi müüdud.

Nestor: Väga paljud, kes teevad plaadifirmat, peaksid kohe mõtlema sellele, kuidas leida väljund ka mujal, sest sellist eesti muusikat, mida ma suudan kogu aeg ka välismaalastele pakkuda, on poes vähe. Väga paljude bändide fänkond kannab tänu sellele, et nad sõidavad palju ringi ja saavad seega mõelda, et 500 plaati ei ole palju. Mõned inimesed on super­andekad ja teevad oma imago nii tugeva, et neid pannakse tähele, aga kui muusik ise eriline imagoloog ei ole, vaid piirdub hea muusikaga, siis on palju keerulisem. Peale selle, eesti muusika puhul tunneb ikka aeg-ajalt ära, et seal on väike eesti moment. Nüüd me oleme harjunud ka sellega, et uut folki jõuab vinüülile. See on õudselt lahe ja saab ka välismaalastele müüa, sest nad tarbivad seda teistmoodi. Näiteks vanema muusika seas on Collage väga keeruline, väga eestilik, aga seda välismaalased ostavad. Need plaadid on vahepeal olnud nii kallid, et nüüd välismaalased ainult neid küsivadki.

Mina üritan ka Seksoundi plaate klassikaks muuta. Näiteks Imandra Lake’i „Seesamseesam“ on minu meelest üks olulisemaid selle plaadifirma plaate ja ma arvan, et võiksin seda müüa 30–40 aastat. Sama lugu on Tristani kunagise bändi Bizarre’i nüüd uuesti välja antud plaatidega „Beautica“ ja „Café de Flor“. Frotee Records on jällegi suurepärane näide sellest, kuidas meilegi suhteliselt võõras arhiivist leitud muusika on pandud vinüülile ja see müüb täitsa korralikult.

Kuidas see neil õnnestub?

Nestor: Frotee on väga hästi kureeritud plaadifirma. Martin Jõela ja Erki Pruul on nii hullud muusikafanaatikud, et kui nemad juba mingi plaadi ostavad, siis ma mõtlen alati, et huvitav, miks: sellest võib teha mingi üldisema järelduse. Jõelal on hästi hea nina, kuidas vanu plaate leida. Kui nad panevad kogumiku kokku, siis on kõigil suud lahti, mis siis, et laulude hulgas on palju kavereid.

Priimägi: Velly Joonase lugu „Stopp, seisku aeg!“ on ka kaver. Frotee selge edu põhjus on ka see, et neil on algusest peale väga täpselt esteetiline fookus paigas. Nad kuvavadki eesti idabloki nostalgiapoppi. Nad olid selle niši, toote ja müügiargumendi nii täpseks tagunud, et inimestel on väga selge, mida nad ostavad. Kui nüüd tuli Tintura singel välja – uus lugu –, siis see tundus neile ilmselt nii kohatu, et nad panid sellele eraldi katalooginumbri, sest see ei kuulu senisega kuidagi samasse perekonda. Nii poe, plaadifirma kui ka kollektsiooni ehitamise puhul on tähtis see rida esteetilisi valikuid.

Frotee Records tõi arhiivist välja vähetuntud laulja Velly Joonase lood „Stopp, seisku aeg!“ ja „Käes on aeg“ ning pani vinüülplaadile. Nüüd mängivad plaati maailma tipp-DJd.

Frotee Records

Kas plaadikollektsiooni puhul saab eristada esteetilisi ja materiaalseid valikuid? See on ju ka investeering.

Nestor: Kuna kogused on nõudlust arvestades väikesed, siis mingid plaadid ostetakse ülikiiresti ära ja mõned inimesed ostavadki neid viis tükki. Mõnes kohas lubatakse seda teha, aga mina üle ühe või kahe eksemplari ei müü. Mulle on olulisem, et rohkem inimesi saavad selle normaalse hinnaga kätte, kui et keegi, kes seda tahab, peab maksma selle eest kordades rohkem. Ma ei saa lasta inimestel teha minu äriga äri. Aina rohkem on ka veebilehti, kus võib osta ainult ühe eksemplari korraga, just sellepärast, et hoida ära selline tehislik hindade kruttimine. Albumeid ilmub nädalas umbes 20–30, aga singleid ja tantsumuusikaplaate kordades rohkem.

Kontsertesituste ja live-ülekannete kättesaadavus internetis mõjutab nii palju turgu. Kui väga suure kuulajaskonnaga artist mängib 200 inimesega peol ühte lugu, aga seda kuuleb interneti vahendusel veel näiteks 20 000 inimest, siis see lugu saab palju hoogu juurde. Ma olen osanik plaadifirmas Porridge Bullet. Meil on üks lugu „Benga Benga“, mida mängib aeg-ajalt mõni väga suure kuulajaskonnaga staar ja seepärast on selle nõudlus kogu aeg täiesti pöörane. Ükskõik kui palju seda plaati juurde teha, ikkagi on hind 80 eurot tükk. See on tänu sellele, et muusika on tänapäeval hästi kättesaadav ja selle promomise võimalused on suuremad. Kui mina kunagi plaatide ostmist alustasin, siis ostsin plaate arvustuste ja kaante järgi. Iga ost oli nagu loterii. Mina leidsin oma lahenduse selles, et mul on Spotify konto, sest ma ei saa tellida igaks juhuks kõiki plaate omale poodi ja siis saata suurema osa tagasi. Mujal maailmas nii käibki, aga meil läheks transportimine liiga kalliks.

Pisut provotseerin. Miks ei võiks piirduda Spotify või teiste e-teenustega nagu Bandcamp, kui see süsteem juba enam-vähem töötab? Milleks üldse füüsiline helikandja?

Nestor: Need inimesed, kes otsivad plaate, saavad seda võtta investeeringuna. Ostetud failid ei maksa kokkuvõttes midagi. Need võivad olla tippkvaliteediga, aga kontakt muusikaga on minu meelest hoopis teine.

Priimägi: Meile on see kontakt füüsiline. Võib-olla on see mingi koolkondade värk, võib-olla me oleme sellega harjunud. Lugesin üht artiklit tegelasest, kel on Apple Musicu konto. Tal oli seal mingi lugu vanas versioonis, mis oli talle emotsionaalselt oluline, ja sellest tuli välja remaster-versioon. Ta väitis, et Apple vahetas tal selle versiooni välja. Kui laadida Apple’i kontole ehk pilve omale muusikat, siis see info on teiste oma. Keegi võib seal hakata korrektiive tegema: näiteks plaadifirma läheb artistiga tülli ja kustutab selle artisti kataloogi.

Nestor: Kuurenti makstakse ligipääsu eest kohutavalt suurele andmebaasile, aga meil on iga hetk võimalik see plaat peale panna. Teine asi on investeerimine: meil kõigil on plaate, mis maksavad rohkem kui üks söögikord. Mina maksan ka Spotify renti, sest see annab mulle võimaluse olla kursis sellega, mis mind huvitab. Arvan, et digitaalne keskkond on plaadimüügile kaasa aidanud: ma ei osta enam põrsast kotis. Ajal, mil infomüra on nii suur, on keeruline välja tuua, millise plaadi inimene peaks omale koju viima. Teatud määral mõjutab arvustuste lugemine, aga mina ärkan hommikul üles, lähen albumoftheyear.org lehele, kuhu on pandud üles kõik sel reedel ilmunud albumid ja lisan need omale Spotify kausta, et hakata neid kuulama. Plaate müües peab neist olema ülevaade. On võimatu, et kõik plaadipoe kliendid ise sellise koguse läbi töötaks.

Nüüd juba umbes kolm aastat müüvad plaadifirmad plaadipoodidele sageli plaate, mida nad keelavad reklaamida – selleks et suunata inimesi poodi tagasi. Paraku väikeste tiraažide puhul, kui näiteks 300 plaati müüakse läbi viie minutiga, tekibki väärtus sellest, et plaati ei ole võimalik kätte saada. Kui kõik saaksid plaadi kätte, siis ei oleks keegi nõus maksma 180 eurot plaadi eest, mis on digitaalselt olemas.

Priimägi: Neid, kes plaate koguma või ostma hakkavad, digiversioon lõpuni ei rahulda: nad peavad ikka proovima plaadi kätte saada. Minul ei ole näiteks Spotifys midagi teha, aga Bandcamp on küll minu keskkond. Tüüp ise paneb sinna üles 25 kassetti ja Bandcamp on ainus koht, kust neid saab.

Nestor: Eesti plaatide puhul, mis antakse välja mujal, on väga keeruline kogustega arvestada, sest eesti muusika kogujaid on viimaste aastatega nii palju juurde tulnud. Paljud inimesed elasid vahepeal teadmises, et vinüülplaate enam ei toodeta. Neid toodeti kogu aeg edasi. See, et Raekoja platsilt kadus see imelik pood ära, ei tähenda, et vinüülplaate ei olnud. Lihtsalt see info jõudis kehvemini inimesteni.

Milline võiks olla vinüülplaadi tulevik näiteks 2050. aastal?

Priimägi: Minu meelest tuleks prognoosimise asemel rahulikult oma kogu teha ja mitte vaadata, kas investeering on kaitstud või mitte. Kui vinüüliturg õhku lendaks, oleksin õnnelik, sest siis saaksin plaate odavamalt kui praegu. See on kahe otsaga asi: kas tahta, et kogu väärtus tõuseks või et oleks võimalik neid plaate omale soetada. Aga üldiselt, mida „äpimaks“ elu läheb, seda suurem on nõudlus käegakatsutava, rituaalse, füüsilise, analoogse järele. Digiühiskonna vastu tekib protest.

Teised käegakatsutavad formaadid on vahepeal tulnud ja läinud. Miks just vinüülplaat?

Nestor: Vinüülplaati naljalt autosse mängima ei pane. CDd mängiti pikka aega autos, aga nüüd saab seal panna juhtme taha või luua bluetooth-ühenduse. Kui kellelgi enam CD-mängijaid ei olnud ja CD pandi lihtsalt arvutisse, siis ta kaduski. Nüüd ei ole arvutilgi enam drive’i. Seda formaati lihtsalt ei ole enam. CDsid võib teha n-ö meenena, olenevalt plaadist.

Priimägi: CD loodi ju selleks, et elu mugavamaks teha, aga elu läks vahepeal veel mugavamaks kui CD. Vinüüli eesmärk ei ole kunagi olnud mugavus. Ta nõuab tähelepanu, ta tahab sinuga dialoogi astuda, temaga peab tegelema.

Nestor: Väga paljud ütlevad, et nad ei saa Spotify kõrgkvaliteediga faili kuulata, sest see riivab nende kõrva.

Priimägi: Inimesed vaatavad isegi „Tähesõdu“ väikesest telefonist. Muusikaga on samamoodi: mugavus tapab kvaliteedi. Vaatame „Tähesõdu“ nutitelefoniekraanilt, kuulame mp3sid ja sööme tuubist mingit kosmonaudiplöga, kus on kõik toiteväärtus olemas.

Paljud söövadki plöga. Kas me räägime vinüülplaatide puhul pisikesest nišist või sellest, et vinüülplaadid vallutavad uuesti maailma?

Nestor: 2050. aasta on nii kauge aeg, et siis me võib-olla kuulame muusikat juba hoopis teistmoodi. Võib-olla meil läheb mingi juhe otse pähe.

Ja sellega oleksite nõus?

Nestor: Loomulikult olen ma nõus katsetama. Tulevikule võib vastu põtkida, aga ega tulevikku ei peata. Ega füüsiline formaat ka ei kao. Vinüülil olid juba kõik võimalused kaduda ja ta peaaegu kaduski. 2007. aastal avastasid paljud digitaalse võimaluse plaate mängida, aga praeguseks on neist paljud jõudnud tagasi vinüülide juurde, sest see kogus digitaalset muusikat, mida nad peavad läbi kuulama, on kohati veel suurem kui vinüülile pandava muusika hulk.

Priimägi: Mina olen nõus sellega, et digiteema ei ole üldse paha. Mulle meeldib väga selle hariduslik moment. Näiteks kui mõni noor tahab kõik John Coltrane’i plaadid läbi kuulata, siis ta saab seda teha. Sellist võimalust enne ei olnud.

1 Paul Resnikoff, Vinyl Records Sales Outstrip Digital Sales for the First Time Ever. – Digital Music News, 7. XII 2016. https://www.digitalmusicnews.com/2016/12/07/vinyl-sales-outstrip-digital-first-time/

2 Kersten Jõgi. Eesti elanike muusikakuulamise harjumused: uuringu aruanne. – Kantar Emor (uuringu tellijad Music Estonia, Universal Music Baltikum), 23. III 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming