Visionäär, käivitaja ja innustaja

Madli-Liis Parts

Jaanika Ventsel Toivo Unt: „Andekatele noortele tuleb anda enesekindlus” Mis andis inspiratsiooni ja julgustust teha festival just Nõmmel, mis on tähelepanu saavutamise mõttes suurem väljakutse kui korraldada festival Tallinna südalinnas? Toivo Unt: Konkreetne idee ja tunnetus tekkis tänu „Pori jazzile”, kus olin 2000. aastaks käinud mängimas kolm-neli aastat. Pori linnas elab 40 000 inimest, Nõmme linnaosas umbes 38 000, Pori on infrastruktuurilt laialivalguv, Nõmme väga kompaktne keskväljaku, kultuurikeskuse, kino ja söögi-joogikohtadega. „Pori jazz” on aga muutunud kahetasandiliseks: Kirjurinluoto 30 000 inimesele mõeldud esinemispaik on kommertsialiseerunud ja vaid väiksemates kohtades kõlab veel päris jazz. See tähendab, et artistid, kes esinevad Poris suurel laval, teevad kontserdi ära ja kaovad. See on nagu suur televiisor, kus puudub otsene kontakt artistiga. Nõmme puhul pean oluliseks, et muusik ei jääks abstraktseks. Vahetut olemist on Nõmmel väga kerge tekitada. Millised on festivali kontseptuaalsed lähtekohad? Polegi päris välja kujunenud, kas „Nõmme jazz” peaks olema happy jazz’i festival või elitaarsem. Kava on rahvusvaheline, kirju ja heas mõttes laiapõhjaline. Üks on kindel – inimestel peab olema hea olla. Publikuna näeme eelkõige inimesi, keda huvitab elav improvisatsiooniline muusika. Üks põhimõtetest on festival geograafiliselt Nõmmelt mitte välja viia.

Euroopa kultuuripealinna aastal 2011 tegi „Nõmme jazz” pöördelise sammu – loobusite festivali korraldamisest oktoobri lõpus ning kolisite värskesse õhku. Millest selline kannapööre?

Tegime aastaid festivali valel ajal. Mis iseloomustab Nõmmet? Aedlinn, rohelus, loodus ja ajalooline taust, mis on vana Glehniga välja kujunenud. Nõmme kaunist suvist loodust tuleb kasutada.

Minu ambitsioon oli teha Nõmmel Vanaka mäel suur kontsert. Kuna selgus, et tehniliselt kujuneks see väga keerukaks ja kulukaks, otsustasin kasutada muid võimalusi. Näiteks spordikeskus Nõmme piiril on samuti ajalooline koht. Seal kahe basseini vahel oli kunagi restoran, kus on mänginud ka Emil Laansoo ja Raimond Valgre, Georg Ots on seal laulnud. Kuigi restoranimaja on maha põlenud, on see kant korda tehtud. Seal on väga mõnus olla!

Miks lähevad inimesed Leigole? Sest seal on eriline atmosfäär, mis loob paljuski sündmuse. Muusika on sellest üks oluline osa, aga mitte sada protsenti – kõik. Sama on festivaliga „Juu jääb” Muhumaal. Maailm on täis festivale, kuhu minnakse sündmuse ja koha erilisuse pärast. Muusika peab olema tipptasemel nagunii.

Tänavune „Nõmme jazz” kestab kaks päeva. Kava tundub kompaktne ja kihiline. Täna on kesksed Glehni park ja Tähetorni ümbrus, homne päev koondab rahvusvahelised koosseisud Nõmme spordikeskuse juurde.

Eelmise aasta Glehni pargi kogemus oli väga julgustav. Sattus olema fantastiline ilm ja kogu park oli rahvast täis. Me ei olnud nii suure rahvahulgaga arvestanud. Sel aastal on inimestel kindlasti palju mugavam, sest oleme mõelnud ka kehakinnitamise võimalustele. Glehni pargis esinevad Kadri Voorandi trio ning duo Raivo Tafenau ja Jürmo Eespere. Kontserdid on tasuta. Lava on väga ilusa koha peal Tähetorni jalamil. Teisel päeval Nõmme spordikeskuse juures on kaks lava. Esinevad maailmanimega muusik Arkadi Šilkloper, kes mängib ja improviseerib sellisel haruldasel ja ülisuurel pillil nagu alpi sarv. Temaga koos musitseerib Leedu esipianisthelilooja Dainius Pulauskas, Soome noor tipptrummar Tatu Rönkkö ning mina kontrabassil. Kontserdi lõpetuseks mängib unelmate bänd – Estonian Dream Big Band koos sügava aldihäälega afro-haiiti päritolu lauljanna Pauline Jeaniga USAst.

Suure lava kontserte alustab etnoimprovisatsiooni lipulaev Svjata ning põhikontsertide vahepeal esinevad väikesel laval nii kogenud kui verivärsked ja avastamisrõõmu pakkuvad ansamblid. Kui sinna tuleb tuhat kuulajat, on väga hästi. Olen püüdnud festivali teha nii, et see oleks üks osa Eesti jazzikultuurist, kuid ma pole kunagi püüelnud selle poole, et „Nõmme jazz” oleks massisündmus. Olgu inimesi pigem vähem, aga kõik võiks olla väga kvaliteetne ja valikuvõimaluste-rohke. Tänapäeval on informatsiooni tohutult palju, mistõttu inimesed on väga valivaks muutunud. Küsimus pole pileti hinnas, vaid ajakasutuses.

„Nõmme jazzi” peaesinejate rivi on väga väärikas: Bobo Stenson, Ted Curson, Raimonds Pauls, Georgi Garanjan … Kuidas leiavad välismuusikud siia tee?

Mul oli 2000. aastaks kogunenud hulk lääne muusikutest sõpru, kes on väga head muusikud ja kellega oli kerge kaubale saada. Kui on tulnud samal laval esineda, ollakse palju lähemad sõbrad kui mingi muu suhte tõttu. Kujutlege vaid, kõige esimese festivali eelarve, kaks päeva kõik kulud kokku, oli 20 000 krooni! Nüüd on ajad muidugi muutunud, aga tänu muusikutest sõpradele on kindlasti võimalik teha festivalikava mitmekesisemaks.

Olemuselt tundub „Nõmme jazz” asumifestival, et pakkuda piirkonnas mitmekesisemat kultuurielu, aga ka kaasalöömise võimalusi, näiteks on paljud vabatahtlikud abilised just nõmmekad.

Jah, Nõmme kui paik ja Nõmme inimesed on festivalile väga olulised. Inimesed peavad tundma, et neist hoolitakse, siis tullakse ka kaasa. Näiteks praegune linnapea Erki Korp on kujunenud vaat et Nõmme sümboliks, kes müttab mööda Nõmmet ringi ja toimetab aktiivselt. Tema kujundab linnaosa inimeste mõtlemist ja mainet. Kui liider on nähtavalt eeskujuks, siis hakkab asi toimima.

Inimesed veedavad väga palju aega internetis, mis on abstraktne maailm. Kui aga Tallinna linnas on oaas, kus inimesed on päriselt sõbrad, tunnevad naabreid ja teevad midagi koos, tekitab see hea tunde.

Kogukondlikku mõttelaadi esindab ka jamsession, mis on alati olnud selle festivali lahutamatu osa. Miks peate neid oluliseks?

Jämm on eksklusiivsemaid musitseerimisevorme. See on muusikutele võimalus kohtuda laval ja suhelda muusikalises keeles. Sageli kohtutakse jämmil esmakordselt ja võib-olla ainus kord laval olles. Publiku silme all sünnib muusikaline kooslus, improvisatsioon, mida nimetame jazziks.

Milline on „Nõmme jazzi” roll Tallinna kultuurielus, „Jazzkaarega” mõõtu võtta pole põhjust?

Ega ka suur festival saa olla edukas, kui ei oleks kõrval väikseid. Väikesed täidavad need nišid ja toovad esile fookused, mida suur pakkuda ei saa. Väikese festivali jaoks on oluline olla eksklusiivne. Jõuamegi tagasi oma publiku juurde. Kui Bobo Stenson ja Ted Curson esinevad „Jazzkaarel”, on see ootuspärane, nende esinemine Nõmmel on juba eksklusiivne.

Tallinnas on hulk inimesi, kes ei tea Nõmmest midagi. Toon näite: käisin ühele meie suurtoetajale näitamas esinemiskohti, ta oli üllatunud, kui fantastiline on Glehni park, ja meie veerandtunnine kohtumine kujunes poolteisetunniseks. Inimene koges tõelist avastusrõõmu kesklinnast kõigest 7-8 kilomeetri kaugusel.

Mis on teile festivali edukuse mõõdupuu?

Kõige olulisem edukuse näitaja on publik: kas inimestel on seal mõnus ja huvitav, kas lisaks meeldivale atmosfäärile saab ta ka kunstilise naudingu. See kas on või ei ole.

Nii Sillamäel kui Nõmmel toimetamine võtab kindlasti märkimisväärse aja. Millistes jazzikoosseisudes olete tegev?

Üks kindel koosseis on Art of Trio, kuhu kuuluvad peale minu Brian Melvin ja Ryo Kawasaki. On veel üks väga vahva punt, kuhu kuuluvad Lembit Saarsalu, Olav Ehala ja Aivar Vassiljev. Mõne nädala eest käisime Soomes rahvusvahelisel Balti jazzi festivalil („Baltic Jazz”). See oli stiililt puhas happy jazz’i festival: domineeris diksiländ, sving.

Aktiivne on ka Baltic Trio: Dainius Pulauskas, Maris Briezkalns ja mina. Mulle väga meeldivad just triokoosseisud. Kord aastas mängime Poris koos Ted Cursoniga ja kord aastas olen käinud New Yorgis. Kuna aastatel 2001-2002 mängisin Spirit of Life Ensemble’is, siis sealt on jäänud sõbrad, kellega New Yorgi klubides mängime.

Olete staažikas pedagoog, õpetate kontrabassi ja ansamblimängu Otsa koolis ja nüüd aitate luua jazziõppe süsteemi Sillamäel. Millele võiks tänapäeva jazziõppes veel rohkem rõhku panna?

Praegu on noortel fantastiline võimalus käia välismaal õppimas. Otsa kooli pedagoogina näen, et noorte teoreetiline tase on väga kõrge. Soovin väga, et eesti muusika jõuaks rohkem välja kui siiani. Jazzi õpitakse eluaeg. Asja ajab keeruliseks meeletu infohulk. Hariduse ja harituse poolest on info ülioluline, aga see võib olla ka pärssiv. Koolidest käib läbi massiliselt noori, aga need, kellel oleks eeldus jõuda kaugemale, võivad lüüa põnnama. Just seetõttu, et nad ei suuda realiseerida kõiki oma eeldusi eesmärkide saavutamiseks. On kaks äärmust: noored, kes ei orienteeru, millisel tasemel nad on laiemas kontekstis, või siis need, kes teavad oma asukohta ja see tekitab lootusetuse tunde. Andekatele noortele tuleb anda enesekindlus, julgustada neid nii palju kui võimalik. Lihtne on teha Eesti tuur ja saada hea tagasiside kohalikus jazziklubis. Loomulikult on need esinemisvõimalused noorele olulised, kuid ei tohiks piirduda saavutatuga, vaid pürgida kaugemale.

Infohulgast ei pääse, kuid hea pedagoog saab suunata ja toetada tarka valikut.

Mitmed meie muusikud on õppinud Berklee’ kolledžis, kuid oluline oleks vaadata, kus on nad nüüd. Oluline on, mida korjad neist kogemustest kaasa ja ehitad edasi. Kui lähen näiteks „Pori jazzile” ja küsin, kui palju Eesti jazzist ja muusikutest teatakse, siis ilmneb, et vähe. Meie jazz on muutunud väga Eesti-keskseks. See, mis on siin populaarne, ei pruugi saavutada sama mujal. Peaksime suutma eristuda. Näiteks Kadri Voorand. Julgen väita, et meil ei ole ühtegi nii võimekat ja omanäolist jazzilauljat olnud kui tema. Nüüd oleks tal otsustavalt aeg minna välja. Tõsi, Eesti on Euroopa jazzimaastikul väga noor riik. Kõik tuleb ajaga, kuid noore mõttemaailma kujunemisel on pedagoogil määrav roll.

Eks „Nõmme jazzi” noorte muusikute konkurss on ka üks neid õngi, mida noorele muusikule ulatada?

Konkursi idee tuli sellest, kui 1980ndatel vaatasime muusikutega koos Soome telest „Pori jazzi” kontserte ja unistasime, et saaks sinna kunagi minna. Kodupiiridest välja jõudmise eeldus on tase ja arusaamine, kus taseme mõttes asutakse. Isegi praegu on meil vähe muusikuid, kes on võimelised pakkuma võrdväärset konkurentsi Soomes, Lätis või Leedus.

„Nõmme jazzi” konkursi mõte ongi selles, et noored saaksid end võrrelda teiste omaealistega. Ja žürii panin teadlikult kokku eri maade suurte festivalide peakorraldajatest. Näiteks Soomest on meil aastaid Jyrki Kangas „Pori jazzilt”. Kõigiga on kokkulepe: kui tuled, võtad kellegi oma festivalile esinema. Esinemised ongi auhinnaks. Muusiku elukutse puhul on oluline see, et üks kontsert sünnitab teise. Lisaks on noortel võimalik festivalidel kuulda muusikuid üle maailma, mis on tublisti väärtuslikum kui rahaline auhind.

Viimased aastad olete seotud Sillamäega: olete noorte jazzifestivali „Jazziaeg” („Jazz Time”) patroon ning jazziõpetaja sealses muusikakoolis. Tänavusele festivalile kutsusite esinema oma hea sõbra Raimonds Paulsi, mis oli selle festivali ajaloos kahtlemata tipphetk. Kuidas tekkisid sidemed Sillamäega?

Sattusin Sillamäele juhuslikult, kui kohaliku muusikakooli direktriss Galina Kuznetsova kutsus mu jazzifestivali patrooniks. Mind vapustas nende entusiasm. Sillamäe on muidugi ka väga eriline koht: seal elab 15 000 inimest, linn asub kahe suure linna Jõhvi ja Narva vahel. See on linn, kuhu eestlasel polnud aastakümneid asja. Sillamäele tulid omal ajal väga haritud inimesed üle NSV Liidu. Ka muusikakooli saadeti Leningradi konservatooriumi haridusega inimesi. Nad on paiksed, emakeel on vene keel.

Olete loonud Sillamäe muusikakooli juurde jazziosakonna, mis on väga suur samm. Igal esmaspäeval sõidate sinna, et anda tunde.

Sillamäel käimisega sain hea ülevaate jazzihariduse hetkeseisust Ida-Virumaal. Esmalt tegin katseaasta, kui olin Sillamäe muusikakoolis ainus jazziõpetaja. Tulemus osutus väga heaks. Tegin muusikakooli direktrissile ettepaneku luua jazziosakond tingimusel, et tuleb neli töökohta ja õpetajad valin mina. Õpetajaks saamise eelduseks oli see, et kandideerija on aktiivne tippmuusik, valdab vene keelt ja on seotud Ida-Virumaaga. Esimesena rääkisin Vladimir Võssotskiga, kes on lõpetanud sellesama Sillamäe kooli. Vova esimene reaktsioon oli „ei”. Järgmine oli Dmitri Nikolajevski, kellelt tuli umbes sama reaktsioon. Tegime siiski 2011. aasta kevadel näitliku tunni Sillamäel. Pärast seda jäi Vovka klaveri ja teooria õpetajaks, Dmitri löökpillide juhendajaks. Tänaseks on nad tõelised fännid. Kitarriõpetajaks kutsusin Ryo Kawasaki. Küsisin enne õpilastelt, mis saab, kui õpetaja vene keelt ei oska. Õpilased olid valmis inglise keeles õppima.

Eestis on palju teisigi kohti, kus võiks tegelda jazziõppega süvendatult. Miks just Sillamäe?

Ka Ida-Viru piirkonnast tulevad noored peaksid suutma omavanuste seas kogu Eestis konkurentsi pakkuda. Ida-Virumaal on palju andekaid noori, keda on vaja julgustada. Asja mõte ei ole huvitegevus, mind huvitab tulemus. Kuna tegemist on lastemuusikakooli süsteemiga, siis võiks noor pärast nelja-aastast kursust olla võimeline astuma Otsa kooli ja ehk isegi muusikaakadeemiasse. Üheks saavutuseks pean ka seda, kui kevadel bänditunnis õpilased palusid, et teeksime tunni eesti keeles, et saada keelepraktikat.

Ka kohalikud suurettevõtjad on väga abivalmid, näiteks Silport, Silmet jpt. Oleme seal käinud Rotary klubiga. Sillamäe linnapea on fantastiline ja toetab meid. Hoolitsus ja inimlik suhe on väga oluline osa sellest, et Sillamäel jazziga seotud tegevust laiendada.

Järgmisel suvel tahan teha jazzi suvekooli, mida Eestis seni ei ole tehtud. Soovin teha jazzikeskuse, mis sarnaneb Saulkrasti omale Lätis. Saan juba tänavusest sügisest kooli kaks õpetajakohta juurde. Jelena Juzvik hakkab laulu õpetama ja Aleksander Paal saksofoni. Mis võiks olla veel suuremaks eeskujuks noortele kui muusikud, kes, tulnud nendega samast keskkonnast, tõestavad, et kõik on võimalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming