Võimas kogupauk

Leelo Kõlar

Soome Raadio Sümfooniaorkester, solist Nikolai Luganski (klaver, Venemaa), dirigent Sakari Oramo (Soome) 23. IV Estonia kontserdisaalis. Sergei Rahmaninov alustas oma IV klaverikontserdi (g-moll op. 40) kirjutamist 1914. aastal, lubades selle peatset valmimist. Läks aga vastupidi: aktiivse kontserttegevuse tõttu maailmalavadel loobus Rahmaninov 12 aastaks  heliloomingust. Klaverikontserdi kirjutama sai helilooja asuda alles aastal 1926 ja esiettekanne, solistiks autor, dirigendiks Leopold Stokowski, toimus järgmisel Philadelphias. Kuna vastukaja ei olnud kõige parem, keelas Rahmaninov teose trükkimise. Ümbertegemine kujunes vaevaliseks ja viimase, tunduvalt lühendatud versiooni esitas ta aastal 1941 Philadelphias.

See redaktsioon ongi käibele jäänud. Et klaver Nikolai Luganski käe  all lamedalt kõlas, ei ole pianisti viga – peame lihtsalt oma päevinäinud klaveriga leppima. Eriti suurt kõlalist oskust nõudsid selles kontserdis ohtralt esinevad akordilised teemad, millel omakorda on kantileenne tähendus. Märgatavalt sai kannatada II osa. Meister saab ka kehvast klaverist kõla välja meelitada, nii seekordki. Meile juba festivalilt „Klaver 2004” tuttav Luganski on esinenud maailma tähtsamates kontserdisaalides Pariisis, Londonis,  Amsterdamis, Viinis, New Yorgis jm. On tehtud kindlaks, et ta on mänginud 151 dirigendi, ka Neeme Järvi ja Arvo Volmeri käe all. Pianist on võitnud rohkelt plaadiauhindu ning koos Oramoga plaadistanud kõik neli Rahmaninovi klaverikontserti.

Rõõm oli Luganskilt kuulda IV klaverikontserdi erksat, vahenditut ja värvikat esitust, mis avas meile selle teose väärtused parimal moel. Loomulik ja oskuslik materjalikäsitlus  ning eriliselt hea kontakt orkestri ja dirigendiga tõid esile Rahmaninovi mahlaka helikeele, temale tüüpilised kaunihaardelised meloodiad ja virtuooslikult kapriissed käänakud. Rahmaninovi Neljandat kiputakse II ja III klaverikontserdist kehvemaks pidama. Ei taha arvata, et I osal oleks midagi viga: teemad on kaunid ja ilmekad, muusika pakub palju ja on pianistlikus mõttes hästi mängitav. II osa on ehk väheütlevam, seevastu kolmas tehniliselt  päris tülikas ja muusikaliselt materjalilt veidi liiga kirju, kuigi temaatika on küllalt huvitav. Selles kontserdis on klaveri- ja orkestripartiid tihedalt läbi põimitud, kohati on sooloklaver hoopis saate- või värvifunktsioonis, andes olulise materjali orkestrile. See eeldab erilisi koostöölisi sihte. Need olid paigas ja sündis küps kunstiline tervik.

Lisapalaks mängis Luganski Rahmaninovi etüüdpildi g-moll. Kaija Saariaho „Laterna magica” kavvavõtmine  polnud vist parim valik. Kooslus Nielseni sümfooniaga ei haakunud kuidagi. Kuigi võiks arvata, et nii kontrastseid teoseid on värskendav järjestikku kuulata, ei olnud see nii. Nad hakkasid teineteist „sööma”, kusjuures omaette polnud kumbki milleski süüdi! Esitus, materjali valitsemine kaasaegse muusika vilunud mängijatelt oli ju kõigiti kõrgtasemel. „Laterna magica” (tellimustöö Berliini Filharmoonikutelt, esiettekanne 2008) kirjutamisel  on helilooja inspiratsiooni saanud Ingmar Bergmani samanimelise autobiograafia lugemisest, võtnud teose aluseks valguse-, värvija tempomuutuste mängu muusikas. Hea, et naaberriigi maailmanimega helilooja teos meile kingituseks toodi – on ju Saariaho siin üsna harva kuulda olnud. Et esitatust midagi asjalikku arvata, peaks seda teost kuulama veel. Veel!

Dirigent Sakari Oramo näol saime kuulda  avara hinge ja sooja südamega muusikut, keda iseloomustab sügav sisemine jõud, muusikaga loomupärane kontakt ja meisterlik orkestrivalitsemine kõige peenemate detailideni, mis lubab sellisena maagiliselt mõjuda kuulaja vastuvõtutajule. Oramo on Soome Raadio SO, Kokkola Ooperi ja Stockholmi Kuningliku FO peadirigent, keda turneed on viinud Hamburgi, New Yorki, Pariisi, Amsterdami jm. Nii dirigendi kui ka viiuldajana on ta teinud ka  hulgaliselt plaadistusi (sh kõik Sibeliuse sümfooniad, arvukalt XX sajandi teoseid). Soome Raadio Sümfooniaorkester on loodud 1927. aastal ja kasvanud täismõõduliseks 1960, repertuaariks suuremalt osalt tänapäeva muusika, eriti soome heliloojate uudisteosed. Saime kuulda kõrgetasemelist orkestrit, kes on teinud ulatuslikke turneesid kogu maailmas, nautida selle ühtlast sügavsujuvat ja kompaktset kõla, erksat reaktsiooni,  intonatsioonipuhtust, värvirikkust ja tehnilist üleolekut. Üksikud pillirühmad nii eraldi kui koos liitusid dirigendiga ühtselt hingavaks perekonnaks. Vaimustasid orkestrisoolod ja väiksemate pilligruppide kaunilt kujundatud etteasted.

Saime kuulda Carl Nielseni Neljandat sümfooniat (g-moll op. 29 „Kustumatu”) selle kujundirikkas dramaatiliselt vastuolulises ja sugestiivses väljaütlemises. Aastatel  1914–16 kirjutatud Neljas koosneb neljast osast attacca. Kohe esimeses osas avaldab end kõrvalteemana üks tertsides meloodia, mis hakkab kogu sümfoonia jooksul elama, väljendades kord kurbust, kord igatsust, kord rõõmu, kord võidukust, vilksatades mõnikord poolkogemata üsna ootamatutes kohtades. Mõjuvad on ka timpanid oma otsustavate vahelerääkimistega ja suure kulminatsiooniga neljandas osas – kaks timpanivirtuoosi  kummalgi pool orkestrit! Vaja oleks veel peatuda II osal Poco allegretto, mis kujunes teiste vahel omamoodi intermetsoks. Seal kuuldus kammerlik-intiimne, veidi nagu tantsuhimuline ansamblimuusika, mis oli teostuselt ilus pärl tervikus. Kuidagi ei saa mööda IV osa peateema polüfoonilistest kirglikest arendustest, mis tekitasid eri pillirühmade virtuooslikus „võistumängus” suurepärast pinget. See on kummaline elamuslik muusika. 

Kaleidoskoopilises meeleolude muutumise rägastikus tundub see kord üliemotsionaalselt traagiline, kord energiliselt innukas, samas hingematvalt õrn, siis hoopis põnevalt arutlev või üllatavalt võidurõõmus. Kohati näib helilooja peakaotanult pingsalt midagi otsivat, ent, leidnud magusa õndsuse, langeb musta masendusse. See sümfoonia on täis teravaid nurki ja ehmatavalt õelaid vahelesegamisi. Siin on palju valu ja naeru läbi pisarate. Kogu  ohjeldamatu dünaamilise rikkuse juures on selgelt tunnetatav autori kindel vormi ja proportsioonitaju. Teose arengujoone ja terviku valitsemine oli dirigendi kindlates kätes. Sellest kujunes haarav sündmus, mis võis puudutada meid kõiki isemoodi, erinevalt. Publiku nõudel tuli lisapala – Sibeliuse „Valse triste”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming