Võistlesid noored koorijuhid

Ants Soots

Kas konkurssi on vaja? Laias laastus jaguneb inimkond kaheks: konkursi pooldajad ja konkursi vastased ja, mis peamine, mõlemad on tulihingelised! Kumba leeri keegi esindab, loeb välja kooride (ja koorijuhtide) CVdest. Vastased tõdevad, et pärast võistlust on vaid kaks õnnelikku: võitja ja korraldaja (see kõik on nüüd läbi!), ülejäänud peavad leppima okkaga hinges (aga ehk võibki see olla vajalik, et tulevikus ennast ületada?).

Noorte koorijuhtide konkurss nägi ilmavalgust 1985. aastal, kui vabariiklikud, viieaastase intervalliga instrumentalistide ja lauljate konkursid olid ammu välja kujunenud. Koorijuhtide võistluse kutsusid ellu eeskätt vastloodud Eesti Kooriühing ja tollane Riiklik Akadeemiline Meeskoor, uskudes ettevõtmise vajalikkusse ja perspektiivi. Nüüd, ligi 30 aastat hiljem, saabki kuuenda konkursi järel rääkida koorimuusikaelus juurdunud traditsioonist ja selle mõjuväljast. Osavõtjate arv on kõikunud 9–21 vahel (seekord 11) – seega on märkimisväärne osa umbes 20–60aastastest tegutsevatest koorijuhtidest (vähem või rohkem) mõjutatud koorijuhtide konkurssidest. Iseäranis märkab seda, kui vaadata kas või ainult auhinnatute nimekirja.

1985 – I Jüri Rent, II Arvo Volmer, III Andres Heinapuu

1990 – I Hirvo Surva, II Tarmo Vaask, III Olari Elts

1995 – I Olari Elts, II Mati Turi, III Mihkel Kütson

2004 – I Risto Joost, II Mihhail Gerts, III Lilyan Kaiv

2009 – II Darja Selivanova, III Taavi Kull ja Kaspar Mänd

2014 – I Valter Soosalu, II Josep Gil Gil, III Edmar Tuul

Tänavuse konkursi parim, Hirvo Surva käe all muusikaakadeemia lõpetanud Valter Soosalu on dirigendina töötanud Segakoori HUIK!, Eesti Rahvusringhäälingu Segakoori, Rahvusooper Estonia Poistekoori ja kammermeeskoor Revalia juures.

Tänavuse konkursi parim, Hirvo Surva käe all muusikaakadeemia lõpetanud Valter Soosalu on dirigendina töötanud Segakoori HUIK!, Eesti Rahvusringhäälingu Segakoori, Rahvusooper Estonia Poistekoori ja kammermeeskoor Revalia juures.

Vahur Lõhmus

Kas meil on koorijuhte? Teadaolevalt on Eestis noori koorijuhte (õppivaid ja/või töötavaid, kuni 35aastaseid, s.o konkursi väljakujunenud vanusepiir) umbes 140.

Arvukam ja vanuseliselt laiema diapasooniga osavõtjaskond oli võistlemas aastatel 1985–1995. Edaspidi on konkurssidel osalenud pigem üliõpilased ja äsja (kõrg)kooli lõpetanud. Oletan, et tegemist pole niivõrd huvi langemisega, vaid olukorra ja võimaluste muutumisega. Rahvus­vahelise muusikaelu ja -suhtluse kättesaadavus, ettevõtmiste rohkus, töö oma kooridega, töö elamisega hakkamasaamiseks on suurendanud oluliselt noorte hõivatust. Eks sellega kaasne ka väljundite, eneseteostuse (-tõestuse) võimalused.

Iga konkurss peegeldab tahtmatult oma aega, atmosfääri. Kui aastad 1985–1995 on mõjutatud veel uueneva Eesti eufooriast ja selle järellainetusest, siis tagasilöök ilmneb sajandivahetusel. Vähenes koorijuhtimist õppivate noorte arv, tunda oli motivatsioonilangust, erialane perspektiiv tundus paljudele veelgi ebakindlam.

Ei teagi miks, aga korralist konkurssi aastal 2000 ei tehtudki. Küll aga õnnestus Kooriühingul koostöös Europa Cantatiga korraldada 2002. aastal rahvus­vaheline noorte koorijuhtide konkurss 22 osavõtjaga, neist viis Eestist. Auhinna said Lilyan Kaiv, Risto Joost, Ainārs Rubiķis (Läti).

Viimase kümnendi sisse jääb veenev erialane muutumine ja areng. Nii nagu 1980. ja 1990. aastate vahetusel mõjutasid koorikultuuri palet Olari Eltsi, Anne-Liis Polli jt võimekad koorid, on lähiminevikus samaga vastanud Risto Joost, Endrik Üksvärav, Triin Koch, Kaspar Mänd jt. Noorte osalus koorides, muusikasündmustes üldse on neid aktiveerinud. Üliõpilaste õpingud on järjest teadlikumad, mõtestatumad. Kasvanud on huvi ja sihikindlus, mis ei tähenda, et noorte koorijuhtide kohal „säraks ainult päike”. Koorijuhi staatus Eestis on paljuski endiselt ebakindel, kuid see on juba eraldi teema.

Kuidas läks? Küll väikeste variatsioonidega, aga kolme vooruga konkurss on toiminud sama mudeli järgi: töö EMTA kooriga, töö Eesti Rahvusmeeskooriga ja finaalis kontsertettekanded Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) ja RAMiga.

I voorus hinnatakse võistleja töö ratsionaalsust, fookustatust. Kreegi „Mis sa sirised …” ja Pärdi „Magnificat’i” ettekandmiseks võimaldati umbes kuus minutit oluliste taotluste ja vajaliku kommunikatsiooni edastamiseks. I vooru püstitatud ülesannet tõlgendati küll väga erinevalt, õnneks jõudis žürii objektiivse järelduseni.

RAMiga läbi viidud II voor oli selge rõhuasetusega teose kooritehniliste, vokaalsete ja, mis olulisim, interpretatsiooniliste taotluste läbiviimisel. Mõned teosed (Grigorjeva, ka Tormise „Hamleti laul”, „Viimane laev”) osutusid õhema kogemuskihiga dirigendile küllalt kaelamurdvaks. Veenvamalt suudeti oma nägemust kehtestada Mägi „Kerkokellas”, Tormise „Incantatio’s”, ka Kreegi „Taaveti laulus”, dirigendid vastavalt Tuul, Soosalu, Gil Gil.

Varem mainitud rahvusvahelistumise ilminguks on ka EMTA välisriikidest pärit üliõpilased. Konkursil osalesid siin õppivad üliõpilased Jaapanist, Lätist, Hispaaniast, kellele oli lisakatsumuseks töö eesti kultuurist pärineva eestikeelse muusika tõlgendamisel. Vaatamata tublile pingutusele, jäi Tubina „Kaks saarlast” ilmselt mõistmise barjääri taha kinni.

Noore dirigendi puhul väga nõudliku repertuaariga oldi silmitsi EFK esitustes. Kui Soosalu suutis Grigorjeva teosega hakkama saada, siis Tulev käis võistlejaile lihtsalt üle jõu.

Nagu koorikonkurssidel, nii hakkab ka dirigentide konkursil suures ettekannete tulvas kõnetama esitus, kus realiseeritud partituurinõuete kõrval tekib loovisikust tulenev lisaväärtus, dünaamikamärkide teine plaan, tähendus, värv, mõjuv dramaturgiline vormiterviklikkus, detailide elav eredus. Ent mõnikord võib ebaõnnestunud tempovalik nullida kogu sisulise taotluse.

Kokkuvõtvalt: saime osa eri põlvkondade eesti heliloojate rikkalikust loomingust, meil on rikas varamu. Hinnatav on noorte koorijuhtide suutlikkus hakkama saada keerukate partituuridega. Kindlasti tegid kõik konkursandid oma arengus suure sammu edasi. Veel paljud noored kolleegid võinuksid selle katsumuse ette võtta!

Tunnustus ja tänu EMTA koorile, Eesti Rahvusmeeskoorile ja Eesti Filharmoonia Kammerkoorile, kes tegid võimalikuks parimal moel osa saada eesti väärtmuusikast noorte võimekate dirigentide vahendusel!

Kas teha edasi? Jah, teha, tingimata teha!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming