Wagneri “Parsifal” Helsingis

Sirje Normet

Helsingi Ooperis Richard Wagneri ooper “Parsifal” (esietendus 19. III 2005). Lavastaja Harry Kupfer, kunstnik Hans Schavernoch, valguskunstnik Andrew Voller. 20. V etendust dirigeeris Hannu Lintu. Laulis soome lauljate eliit: Matti Salminen (Gurnemanz), Päivi Nisula (Kundry), Jyrki Anttila (Parsifal), Raimo Laukka (Amfortas), Esa Ruuttunen (Klingsor) ja Ilkka Vihavainen (Titurel).  

Parsifal (Jyrki Anttila) ja Gurnemanz (Matti Salminen). repro

 

On mõneti üllatav, et oma hingelt anarhist Wagner jõuab oma elu lõpuaastatel kristliku lunastuse teema juurde. Kui tetraloogias “Nibelungi sõrmus” osutub peajumal Wotan võimetuks lahendama inimeste maapealseid probleeme ja kõrvaldama ebaõiglust, pöördub Wagner lunastuse teema poole. Juba “Parsifali” libreto on Wagneri meistriteos. Wagner jõuab siin filosoofilise üldistuseni, milleni on oma teostes jõudnud Goethe ja Dante. Wagneri libreto võiks lavastada väga hästi ka draamateosena.

Graali kuninga loss on tarkuse ja õilsuse tempel, kuhu kõik püüdlevad, aga vähesed kohale jõuavad. Graalile vastandub Klingsori valitsusala, kus mefistolik “langenud rüütel” Klingsor teeb kõik selleks, et õilsaid rüütleid oma võrku püüda. Ravimatutes haavades vaevlev Amfortas on võimu sümbol. Paradoks on see, et ta on pahedest vaevatud võimu esindaja, mis Amfortase kehastuses jõuab täieliku hävinguni: ta lausa anub, et ta sõbrad ta tapaksid, et ta vabaneks oma piinadest. Sõbrad aga ei tapa teda, vastupidi: tehakse kõik, et kuningal hing sees hoida, sest ainult temal on õigus võtta kate pühalt Graalilt. Kui Amfortas sureks, langeks kokku kogu Graali rüütlite kuningriik. Graali päästjaks saab Parsifal. Võimumängudest rikkumata looduslaps Parsifal on suutnud endas säilitada kõik inimliku, nii armastuse ja kaastunde ligimese vastu.

Kui Parsifal saab vanalt rüütlilt Gurneman­zilt teada, et Amfortase haavad võib parandada püha oda, mille kuningas kaotas Klingsorile, asub ta kohe teele, et oda ära tuua. Klingsor on oma valdustesse kokku röövinud ilusaid tüdrukuid ja naisi, kes peavad Graali rüütlid patuteele meelitama. Ka kuningas Amfortas kaotas oma võimu ja tervise tagava püha oda just siin, Klingsori valduste kõige ilusamale naisele Kundryle. Parsifali ei ole aga nii lihtne püüda, kui Klingsor oli arvanud. Ilusad alasti neitsid jätavad Parsifali külmaks. Siis saadetakse Parsifali teele see kõige kaunim, Kundry, kelle võludele pole siiani ükski mees vastu suutnud panna. Kuid isegi kaunitar Kundry on Parsifali kindlameelsuse ees võimetu. Siis võtab Kundry appi alatu nipi: ta meenutab Parsifalile ta surnud ema ja ta hüvastijätusuudlust. Parsifal kaotabki hetkeks pea ja suudleb naist. Suudluse ajal meenuvad Parsifalile aga kuningas Amfortase veritsevad haavad ja ta tõukab võrgutaja endast eemale. Noormees tahab põgeneda, kuid Klingsor ise tuleb teda jälitama ja lennutab tema poole püha oda, et teda haavata. Siis juhtub ime: püha oda jääb noormehe pea kohale õhku rippuma. Parsifal võtab oda endale ning põgeneb Klingsori valdustest.

Graali rüütlid viivad Parsifali Amfortase juurde. Püha oda puudutus parandab kuninga veritsevad haavad ja nüüd võib ta lõpuks rahus surra. Parsifal valitakse uueks Graali kuningaks. Vana kuningas on surnud, elagu uus kuningas! Aeglaselt, nagu möödunud sündmuste üle mõtiskledes, järgnevad rüütlid Parsifalile.

Wagneri “Parsifal” mõjub XXI sajandi alguses lausa prohvetliku teosena. Tänases terroristlikus maailmas on kristluse teema taas jõuliselt esile tõusnud. On ju äärmuseni viidud globaalne võimuvõitlus üles äratanud ka religioossed ringkonnad. Kohati tundub, et küsimus on hoopis selles, missugune jumal valitseb maailma: kas Allah, Jahve või jumalapoeg Jeesus Kristus. Religioossetele ringkondadele vastandub kaine rahamaailm ja tundub, et raha võimu vastu ei saa ka jumalad. Mis siis ikka on lahendus? Sellele otsivad vastust ka kunstiinimesed.

Ka Harry Kupfer mõtiskleb “Parsifali” avastades tänapäeva inimese ja tema probleemide üle. Visuaalselt on lavaruum jaotatud kaheks: ülevalt alla looklev tee muutub valgustuse abil ka jõeks (Jordani jõeks?), mis lahutab kahte äärmuslikku maailma. Kui Amfortas võtab Graalilt katte, muutub see tee verejoaks, mis voolab pühast karikast välja. Parsifali kuningaks saades muutub see sümboolne tee või jõgi vikerkaareks. Vikerkaar on ju lunastuse ja lepituse sümbol. Seda vikerkaarevärvides lepituse teed pidi lähevad rüütlid uue kuninga järel Graali lossi. Lavastuse valgusdramaturgia on tõesti väga mõjuv. Väiksemadki detailid on välja valgustatud: verine haav valge luige kaelal, Kristuse veri Graali karikas jne. Kõik tegelased on tumedates kostüümides, peale Amfortase, kes on üleni valges. Nii tulevad ta veritsevad haavad eriti hästi esile. Raimo Laukka esituses oli Graalilt katte äravõtmise stseen igas mõttes ooperi kulminatsioon. Parsifal (Jyrki Anttila) on idealiseeritud võimu kehastus: puhta minevikuga, aus, õilis ja ligimestest hooliv kristlike ideaalide kandja. Teovõimetu Amfortase surm teeb Parsifalile tee vabaks. Lunastuse saab ka kaunis Kundry – ta järgneb koos rüütlitega Parsifalile Graali lossi.

Päivi Nisula loob Kundryst Helsingi lavastuses võimsa lavakuju. Suurepäraste vokaalsete võimetega Nisula on tõesti ka hea näitleja. Kundry püüab oma kunagist pattu heastada Amfortasele salaja haavade parandamiseks balsameid tuues. Ka ei allu ta kohe Klingsori nõudele Parsifal ära võrgutada. Vaatamata vastuseisule peab Kundry siiski Klingsori võimule vastu tahtmist alluma. Kundry on ka see, kes peseb Parsifali jalad pühas allikas, enne kui Parsifal esimest korda Graali lossi viiakse. Päivi Nisula mängib suurepäraselt välja Klingsori võimuhaardes elava naise alandatuse, võimetuse ennast kaitsta. Kundry on lavastuses ka ainus naine, keda me laval näeme. Klingsori “haaremi” ülejäänud kaunitarid ilmuvad video vahendusel: Parsifal eksleb virtuaalsete paljaste tagumike ja ilusate tisside vahel nagu erootilises unenäos. Kundryt kohates ta nagu ärkaks üles. Kuid ka Kundry võrgutamisstseen on vägagi meelas ja nõretab erootikast. Kui ka see ei aita, laulab Kundry Parsifalile ta surnud emast ja meenutab noormehele ta hüvastijätusuudlust. See on kogu ooperi üks ilusamaid aariaid. Parsifal unustabki end, küll vaid mõneks hetkeks.

Õnnestunud ooperirolli teeb ka Matti Salminen Gurnemanzina. Hiilgavas vormis Salminen on kogu loos tasakaalustav  jõud. Vana rüütel Gurnemanz jutustab ooperi algul Amfortase traagilise loo ja tema on ka see, kes näeb Parsifalis päästjat. Dirigent Hannu Lintu andis ooperile üllatavalt aeglase tempo. Salminenile see sobis, iga tema poolt lauldud fraas oli tähendusjõuga, iga muusikaline detail filigraanselt esitatud. Ligi viis tundi kestnud ooperis on Gurnemanzi partii tõesti lauljale võimete piiril.

“Parsifali” etendus oli mõneti nagu ood soome ooperikultuurile – toodi ju Wagneri ooper lavale ainult soome enda ooperijõududega. Parsifali laulavad etendustes vaheldumisi kaks tenorit Raimo Sirkiä ja Jyrki Anttila. Ka Titureli osatäitjaid on kaks: Ilkka Vihavainen ja Jyrki Korhonen. Kõik ooperis üles astunud lauljad on tõesti kõrgel tasemel. Ja mitte ainult vokaalselt vaid ka näitlejatena. Kordagi ei laskutud ooperlikku maneerlikkusse, kõik osad olid psühholoogiliselt läbi komponeeritud ja veenvad. Huvitav, millal võiks “Parsifali” lavaletoomiseni jõuda meie Estonia?!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming