„Wilhelm Tell” ja kohtumine ajastu fenomenig

Tiiu Levald

Gioachino Rossini ooperi „Guillaume Tell” kontsertettekanne 18. XII 2008 rahvusooperis Estonia. Rossini (1792–1868) 1829. aastal esietendunud ooperit „Guillaume Tell” (prantsuskeelne variant) Paris Opéras võib pidada XIX sajandi prantsuse suure ooperi teerajajaks. Tema kaasaegsed François Auber (1782–1871), Ludovic Halévy (1834–1908) ja Giacomo Meyerbeer (1791–1864) said siit kindlasti inspiratsiooni: ajaloolistesse keerdkäikudesse sattunud inimeste isikliku elu keerdkäigud ja nende vastandumine aadetega, rahvalikud koori- ja  tantsustseenid, pompoossed ja glamuursed kuningakojad, ülikeerulised soolopartiid oma lugematul arvul kõrghelidega.

On huviväärne, et kõiki neid heliloojaid lummas üks ja seesama tenor – Adolphe Nourrit. Romantismiajastu üks olulisemaid persoone Ferenc Liszt on oma Fryderyk Chopini eluloos muu hulgas kirjeldanud ka seda lauljat sõnadega: „… suursugune artist, üheaegselt askeetlik ja kirglik. Ta on siiras, pühendunud katoliiklane  … ta pakub kunsti kõrge ja innuka respektiga, ta mõtleb selle üle, kõiges on mitmetine manifestatsioon, püha tabernaakel … Ilu, mille vormis on Tõe hiilgus” (autori tõlge).

Nourrit jäi ilmselt viimaseks, kes laulis selle ooperi ühe peategelase Arnold Melcthali partii mitukümmend kõrget do-d falsetiga. Juba 1837. aastal tõi järgmine imetenor GilbertLouis Duprez kogu kõrgregistri laval kuuldavale rinnahäälel laulduna, nagu oleme harjunud  kuulma ka meie oma ajastul. See sai paraku saatuslikuks Nourrit’le, kes küll üritas ümber õppida, ent lõpetas siiski elu enesetapuga.

„Guillaume Telli” kontsertesitus Estonia laval tõi suure tänutunde ja austuse tegijate,orkestri, koori ja solistide vastu. Dirigent Arvo Volmer ning kontsertmeistrid Ivo Sillamaa ja Ralf Taal on ilmselt andnud parima, et kogu rahvusooperi ansambel oleks vääriline seisma kõrvuti sellise tänase päeva  imega, nagu seda on Rossini interpreteerimisel Mario Zeffiri (Kreeka). Tenoriga, kelles on kokku saanud looduslikult ülirikka diapasooni ja kõlaintensiivsusega hääl ning kõik kahe eelmeenutatud tenori omadused: pühendumus, austus teose vastu (laulis peast!), rollisolek esimesest viimase helini, erakordse säraga kõrgregister ja uskumatult täiuslik hingamistehnika, mis võimaldas tal luua pikki kantilleenseid fraase. 

Rääkides ettekande tervikust, ei saa maha vaikida vaimustust orkestrist. Iga kord, kui sellele kollektiivile antakse võimalus maa alt välja tulla, oleme saanud nautida pillimeeste kõrgtaset. Kuulasin oma emotsioonide kontrollimiseks kümne aasta tagust salvestust La Scala teatri etenduselt (dirigent Riccardo Muti), see oli küll hoopis teiste kupüüridega ja itaaliakeelse variandi esitus. Seal lähtus kontseptuaalne rõhuasetus peategelasest –  kangelane oli Guglielmo Tell, sest teatril oli võtta suurepärane bariton Giorgio Zancanaro, äärmiselt imposantse ja reljeefse väljenduslaadiga laulja. Ometi imponeerisid mulle tunduvalt enam elusa ettekande kõlavärvid, alates tšellode ansamblist avamängus kuni metsasarvede säravate kutsungiteni. Ka ei püüdnud Arvo Volmer kuulajaid jahmatada ülikiirete tempodega väga tuntuks mängitud avamängus. Kuigi Estonia koor on vahest kolmandiku,  kui mitte poole võrra väiksem kui La Scalas, kandusid kooristseenid saali meeldivas balansis. Eks paiknemine lavasügavuses annab kõlaühtlusele ka privileege, igatahes ei kummitanud enam üksikute häälte väljakostmine. Koor pidi distantsilt olema aga väga terane dirigendi tempomuutuste jälgimisel.

Järgmise rahulolu hetke pakkusid ansamblid, kus musitseerisid Helen Lokuta, Angelika Mikk, Rauno Elp ja Leonid Savitski. Võrratult  kaunis oli Elbi Wilhelm Telli aaria duetis tšelloga (Henri-David Varema). Ilmselt üllatas paljusid maailmalavadel palju kõlanud imeline Mathilde aaria (II vaatus) Nadia Kuremi perfektses esituses. Siin oli hääle ja fraasi ilu ning stiili sobilik tundelisus, ülitäpsed ja mõtestatud fileerimised. Pean veel kord pöörduma eespool jutuks olnud La Scala etenduse salvestuse juurde – meie laval kõlasid samaväärsed maailmahääled täies professionaalsuses ja visuaalses  plaanis pakkus mõnigi tegelane palju esteetilisemat vaatepilti. Lummavaks kujunesid Zeffiri ja Kuremi duett metsastseenis ning muidugi Arnoldi viimane, lausa kaelamurdev aaria! Kahjuks oli mitu rolli jäänud kupüüride tõttu üliepisoodiliseks, ometi näitas Oliver Kuusik taas, et teda ootab vähemasti Rossinilauljana ilmselt ees suur tulevik. Hästi kõlasid Priit Volmeri, Mart Lauri ja René Soomi fraasid. Eriti viimasel paistab olevat dramaatilises plaanis veel päris palju tagavaraks.

Kindlasti oli tehtud suur töö prantsuskeelse laulmise õnnestumiseks (konsultant Lauri Leesi), kuid paneksin kõigile noortele lauljatele südamele: taotlege samasugust elegantset üleolekut prantsuse nasaalidest, nagu seda teostas Zeffiri. Tänapäeval ei ava see mitte üksi teatrite uksi, vaid tagab ka kindla koha konkurentsis.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming