1937. aasta Pariisi maailmanäitus

Kersti Koll

Eestis vaimustuti sündmuse suurejoonelisusest, märkamata pingeliste poliitiliste jõujoonte manifestatsiooni.

Koos paljude uute rahvusvaheliste ettevõtmistega hakati XIX sajandi keskel korraldama ka suurejoonelisi maailmanäitusi, mis kujunesid rahvusvahelise suhtluse ja informatsioonivahetuse esindusfoorumiteks. Neil näitustel toodi välja toonased uusimad teaduse-, tehnika- ja kultuurisaavutused, osalevail riikidel oli hea võimalus tutvustada oma rahvuslikke erijooni. Maailmanäituste tähendus on ajas muutunud, kuid XIX sajandi lõpu- ja XX sajandi alguskümnetel olid need kahtlemata ühed olulisemad ülemaailmse kõlajõuga uuenduslike ideede esitluspaigad.

Mõnest maailmanäitusest on jäänud kestvaid märgilisi sümboleid nagu näiteks Eiffeli torn, mida tunneb kogu maailm. On maailmanäitusi, mis ühe või teise väikerahva kultuuriloos eredalt esile tulevad. Näiteks Soome ajaloos 1900. aasta Pariisi maailmanäitus, kus küll Vene tsaaririigi autonoomse osana esineti siiski iseseisva paviljoniga (arhitektid Gesellius, Lindgren, Saarinen, seinamaalid Akseli Gallen-Kallelalt) ning tugeva ja ajastutundliku kunstiväljapanekuga suudeti end kõige karmimal venestusperioodil maailmas tähelepanu äratavalt iseseisva kultuurrahva ja riigina manifesteerida. Selle näituse tähendust oma kultuuriloos on põhjanaabrid ka arvukates akadeemilistes uuringutes käsitlenud.

Eesti kunstiloos on 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel eriline koht: see kujunes suurimaks Eestit tutvustavaks välisesinemiseks sõdadevahelisel ajal. Esmakordselt esineti maailmanäitusel iseseisva Balti paviljoniga koos Läti ja Leeduga ning meie väljapanekut, kus valdav osa oli kunstil, pärjati seitsme grand prix’ga, kaheksa audiplomiga diplôme d`honneur,  üheksa kuld-, kuue hõbe- ja ühe pronksmedaliga. Osa neist efektselt kujundatud diplomitest on eksponeeritud ka praegusel näitusel.

Toonase esinemise suurejoonelisus ja edukus on jäänud, tõenäoliselt osaliselt ka järgnenud aastakümnete suletuse tõttu, nii inimeste mällu kui meie kunstilukku paleuslikult kumama. Samas on see teema suhteliselt vähe uuritud. Seni ainus pikem käsitlus ilmus 1991. aastal Irina Solomõkova sulest. Aja jooksul on lisandunud uusi materjale ning 70 aastat pärast suurnäitust on nüüd Adamson-Ericu muuseumis püütud rekonstrueerida visuaalselt selle näituse õhustikku ning avada kunstiteoste ja kultuuriloolise materjali kaudu eesti kunstnike toonase edu fenomeni.

Adamson-Ericu muuseumi sobib see teema hästi ka seetõttu, et aastaid Pariisis elanud ning prantsuse keelt vallanud Adamson-Eric oli ka ise 1937. aasta Pariisi maailmanäitusega mitmeti seotud: Eesti paviljoni peakujundaja Richard Wunderlichi kõrval oli Adamson-Ericu õlul eksponaatide väljapanek, Balti paviljoni üldhalli sisustamise võistlusel peeti tema kavandit teise koha vääriliseks; hiljem tutvustas ta eesti ajakirjanduses kõige põhjalikumalt kogu maailmanäitust ning oma vaipade, terrakotanõude ja portselanimaali eest pärjati teda koguni kahe diplôme d`honneur’ga.

 Eesti ekspositsioonis peamiselt tarbekunst

Kutse osaleda 1937. aasta maailmanäitusel, mille teema oli “Kunst ja tehnika moodsas elus” (“Ars et Technique dans la Vie Moderne”), esitati Eestile meie Pariisi saatkonna kaudu juba 1935. aasta alguses. Peaaegu aasta olid Eesti majandus- ja tööstusringkonnad osalemise suhtes eitaval seisukohal, kuna pragmaatiliselt ei nähtud sellise suure kulutuse tasuvust.

1936. aastal otsustati siiski riiklikul tasandil osalemine ning korraldusega seotud ametnikele lisaks palus välisministeerium konsultandiks ka Hanno Kompuse.

Samas otsustati esineda koos Läti ja Leeduga ühises Balti paviljonis, kus lisaks üldhallile oli kõigil võrdselt 333,3 m² ekspositsiooniruumi. Nii paviljoni, selle sisekujunduse kui eksponaatide saamiseks korraldati mitmeid kaalukaid konkursse. Rahvusvaheline žürii valis Balti paviljoni arhitektiks Aleksander Nürnbergi Eestist ning ka üldhalli kujunduse konkursi võitis eestlane, toona 22aastane Oskar Raunam.

17. juunil 1937. aastal avati suure pidulikkusega lihtsa joonega elegantne funktsionalistlik Balti riikide ühispaviljon, mis asus Trocadéro piirkonnas Alvar Aalto projekteeritud Soome paviljoni naabruses. Paviljon nagu enamik teisigi toonase maailmanäituse rajatisi Pariisi südames oli ettenähtult ajutine ning lammutati juba 1938. aastal. Seda meenutavad fotod ning grand prix’ga pärjatud Oskar Raunami Balti paviljoni üldhallis Lutheri vineerile maalitud suuri seinapannoosid, kuid praegusel näitusel on nende värvilise kriidiga tehtud kavandid, kus on väga toredalt lahendatud etteantud ajastuhõngulised maalähedased teemad.

Eesti ekspositsioonis oli valdav tarbekunst ja tööstusdisain. Väga aktiivselt osales näituse ettevalmistamiselgi rakenduskunsti ühing RaKü. Väljas oli ka fotokunst ning varem planeeritud graafika asemel esinduslik raamatute valik. Kujutavast kunstist oli pärast vaidlusi ja žürii otsuseid tellitud vaid kolm skulptuuri: Voldemar Melliku “Kaevur”, Ernst Jõesaare “Põllutöö” ja Ferdi Sannamehe “Ema lapsega”, mis kipsi jäänuna on tänaseks tõenäoliselt hävinud. Väiksem osatähtsus oli tööstusel, mida esitleti eelkõige põlevkivitootmise kaudu. Eestit tutvustati ka kui turismimaad ning näidati ka käsitööd.

Praegusel näitusel Adamson-Ericu muuseumis on väljas osa Carl Sarapi 1937. aasta maailmanäitusel eksponeeritud fotodest. Need nauditava kompositsioonitunnetusega hästi valitud motiivid tutvustavad just selle nurga alt Eesti maad ja inimest ning meie toonast tööstuslikku uhkust – põlevkivi ja bensiinitootmist.

Nii mõnigi Pariisis eksponeeritud teos ei jõudnudki tagasi, mitmed on aja jooksul ka hävinud. Nii näemegi Mari Adamsoni diplôme d`honneur’ga auhinnatud karakternukke ja Karin Lutsu kuldmedaliga pärjatud gobelääni vaid mustvalgetel fotodel. Ka Adamson-Ericu Pariisis auhinnatud  abstraheeritud dekooriga flossatehnikas vaibad hävisid Tallinna pommitamisel. Tänu sellele, et on säilinud tema kavandite kollektsioon, on need suurejoonelised vaibad koopiatena taastatud muuseumi, Eesti Panga ja Vabariigi Presidendi kantselei tellimusel.

Eesti nahakunsti esindas väljapeetud konstruktivistliku dekooriga grand prix’ pälvinud Eduard Taska, klaasikunsti meisterliku graveeringuga Maks Roosmaa, keda auhinnati kuldmedaliga. Keraamikas ja portselanis esindasid modernset, mängulist dekoorikäsitlust Adamson-Ericu seinataldrikud ja nn koopaelaniku serviis ning suurepärast vormiloomet diplôme d`honneur’idega hinnatud Jaan Koorti ja Valli Talviku (hiljem Eller) looming ning ka kaunis mahukas Riigi Kunsttööstuskooli väljapanek. Üldse oli keraamikal meie väljapanekus suur osakaal.

Metallis andis tooni pronksmedaliga auhinnatud Roman Tavasti tehase toodang, mis esindas lakoonilise lihtsa joone elegantsust ja teisalt mahlakat rahvakunsti pärandi kasutust. Hõbemedaliga tunnustati Ede Marani (hiljem Kurrel) peent filigraani ja Edith Holmi ehteid.

Balti paviljoni demonteerimisel hävis paratamatult ka meie üldkujundaja Richard Wunderlichi Eesti kaarti kujutanud suur pannoo, mis sai ka diplôme d`honneur’i, kuid sama autori kuldmedaliga hinnatud peene intarsiaga baarikapp on väljas ka praegusel näitusel.

Nii oli Pariisis esindatud meie tolleaegse rakenduskunsti paremik, mis mõjub ka praegusel näitusel muljetavaldavalt moodsa, mängulise ja elegantsena.

1937. aasta Pariisi maailmanäitust külastas üle 30 miljoni inimese. Kahjuks pole teada, kui paljud neist Balti paviljoni jõudsid ja kas näitusega seoses käis Pariisis ka palju eestlasi. Mälestustes ja meie  ajakirjanduses domineerib loomulik vaimustus sündmuse suurejoonelisusest, kuid ei märgata või ei rõhutata maailmanäitusel tugevalt esil olnud Euroopa toonaste pingeliste poliitiliste jõujoonte manifestatsiooni: Eiffeli torni taustal kõrgusid vastastikku erakordselt pompoossed Saksa ja Vene paviljon, viimase katusel mitmekümnemeetrine Vera Muhhina “Tööline ja kolhoositar”, Hispaania tellis oma paviljoni Picasso “Guernica”, Leni Riefenstahli film “Tahte triumf” pälvis ovatsioone ja kuldmedali…

Adamson-Ericu muuseumi 1937. aasta Pariisi maailmanäituse taaselustatud hingus on paarikuise lahtiolekuga toonud palju lisateavet ja mälestusi seal viibinutelt või nende perekonnalugudest, mis veel kord kinnitab tookordse suuresinemise  legendaarsust meie kultuuriloos.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming