1989. aasta ühistunde aeg on möödas

Leipzigi linnavalitsuse korraldatud poolsajandit tagasi toimunud rahumeelse revolutsiooni meenutamise festival oli suurejooneline, ent dekoratiivsete teostega massiüritus.

LIIS KOLLE

Nagu meil oli laulev revolutsioon, oli idasakslastel oma rahumeelne revolutsioon. 25 aastat tagasi oktoobris Leipzigis alanud protestiliikumine kandus üle kogu DDRi. Leipzigis hakkas esmaspäeviti kogunema üha rohkem inimesi, kes marssisid algul vaikides, seejärel loosungeid hüüdes ja kandes läbi linna. Kõige olulisem loosung „Wir sind das Volk” ehk „Rahvas oleme meie ” ilmus Leipzigi tänavatele 9. oktoobril. Seda Leipzigi väljaastumist peetakse Berliini müüri langemise eelduseks. Täpselt

25 aastat hiljem korraldas Leipzigi linnavalitsus tollaste sündmuste mälestuseks ja uuesti nii-öelda läbivõtmiseks suurejoonelise valguspeo hulga ajaloolis-poliitiliste videoinstallatsioonidega linnaruumis. Selle aasta 13. juunil peeti Leipzigi graafika ja raamatukunsti kõrgkoolis (kunagine Ida-Saksa hinnatuim kunstiõppeasutus) samal teemal sümpoosion, kus avati sündmuste taust ja intrigeeriv edasiarendus: loosungi „Rahvas oleme meie ” on oma lipule kirjutanud mitmed paremäärmuslikud suundumused. Ettekandeid pidasid ja diskussioonides osalesid tolleaegsed dissidendid ja demonstratsioonide eestvedajad, ajalooprofessorid ja valguspeo kunstnikud.

Leipzigi esmaspäevad. Kuulsad esmaspäevased meeleavaldused, mis Leipzigi eeskujul kandusid edasi teistesse linnadesse, algasid 1989. aasta mais. Motoks oli „Järgmisel esmaspäeval oleme jälle siin ja igaüks toob veel kellegi kaasa”.
2. oktoobril avaldas Leipzigis meelt
500–1000 inimest, nädal hiljem 70 000!

Vaid kaks päeva enne Leipzigi otsustavat meeleavaldust juubeldasid Berliinis DDRi 40. aastapäeva pidustustel rahvamassid, nähes kohale sõitnud Mihhail Gorbatšovis stagnatsiooni surutisest vabastavat messiast. DDRi ladvik elas vapustavalt ajast maas ja isoleeritult. Erich Honecker, eluvõõras brežnevlik muumia, teatas pidulauas, et Ida-Saksamaal läheb hästi ka perestroika’ta. Samal ajal vormus tänavatel riigijuhte uudistanud rahvahulk riigivastaseks meeleavalduseks. Pärast Gorbatšovi kojulendu peksti ja vahistati demonstrante Stasi juhi Erich Mielke käsul. See oli võimalik, sest pooleteise miljoni elanikuga DDRi pealinnas oli julgenud välja tulla vaid 2000 inimest. Eelmised meeleavaldused olid toonud kaasa vigastatuid ja hukkunuid, ka demonstrantide ridadest oli kive lennanud ning politseinikke provotseeritud. Seetõttu oli eriti tähtis vältida igasugust vägivalda. Tuhandetes eksemplarides trükiti vastavasisulist pöördumist ning distsiplineeritud käitumise tähtsust toonitas Nikolai kiriku pastor Christian Führer (kes suri tänavu suvel) enne demonstratsioone traditsiooniliselt peetud rahupalvel.

Kas valgusfestivali tõukeks saanud traditsioon käia küünlad käes ja need platsile asetada, sündis 25 aastat tagasi või hiljem, selles lähevad osalejate arvamused lahku. Oli ju tegu suurte iseorganiseeruvate rahvahulkadega: info levis suust suhu, tehnilisi teavitusvahendeid polnud. Megafoniga kõnekoosolekud Augustusplatzil algasid alles novembris. 9. oktoobri sündmuste ainetel vändatud telefilmis asetatakse küünlad lausa Stasi Leipzigi peakorteri ette. Tollel meeleavaldusel osalenud minu Leipzigi sõber Volker väidab, et rongkäik lõppes enne sinna jõudmist, sest demonstrantide vastas seisnud Volkspolizei oli saanud käsu taandumiseks. Rahumeelne revolutsioon oli saavutanud oma eesmärgi: Stasi kapituleerus, kuna neil polnud jõudu nii suure hulga inimeste laialiajamiseks (arvestatud oli 20 000 osavõtjaga) ning kuna demonstrandid käitusid distsiplineeritult, ei olnud põhjust ka kedagi vahistada. Järgmisel esmaspäeval tuli tänavatele juba 200 000 inimest. Rekord­arv osalejaid tuli Augustusplatzile kokku 6. novembril – 500 000 inimest. Kolm päeva hiljem, 9. novembril langes Berliini müür.

Isiklikust meenutusest massiüri­tuseks. Iga aasta 9. oktoobril meenutatakse Leipzigis rahumeelse revolutsiooni tähtsaimat meeleavaldust: kogunetakse ooperimaja ja Gewandhausi vahelisele Augustusplatzile ning käiakse mööda linnasüdant ümbritsevat ringtänavat. 2000. aastal see rituaal nii-öelda institutsionaliseeriti, korraldamise võttis üle linna imagokujunduse ja turismimajandusega tegelev Leipzig Tourismus und Marketing GmbH. Üritust hakati turismimagnetina aktiivselt reklaamima kodu- ja välismaal. 2009. aastal loendati umbes 150 000 osavõtjat, tänavu juba 200 000.

Saksamaa president Joachim Gauck ütles peokõnes, et vabanemine tekitab suurema õnnetunde kui vabadus ise. Küllap jagab seda mõtet tollal Ida-Euroopas laulvatel, samet- või vaikivatel revolutsioonidel osalenute enamik. Argielus ratsionaalseteks kuivikuteks peetavad sakslased nutsid ja naersid tänaval, müüri langemisest Saksamaa taasühinemiseni 3. X 1990 valitses riigikorralduslikus ja ka emotsionaalses mõttes eriolukord, hõljuti eufoorias. Just inimesed, kes on kogenud mõlemat režiimi, peaksid oskama vabadust hinnata, ent ilmutama ka suuremat tundlikkust demokraatiasse hiilivate autoritaarsuse ilmingute suhtes. Kuigi, paljud DDRi kokkuvarisemisele kaasa aidanud unistasid iseseisvast vasakpoolsest Ida-Saksamaast ja pidid oma pettumuseks nägema kodumaa „allaneelamist” kapitalistliku Lääne-Saksamaa poolt. Kuigi, mõned päevad enne Leipzigi valguspidu esitleti Frankfurdi raamatumessil Helmut Kohli (küll vastu tema tahtmist välja antud) vestluste redigeeritud stenogrammi, kus endine liidukantsler väidab, et Berliini müüri langemiseni ei viinud mitte Leipzigi rahva meeleavaldused, vaid Nõukogude Liidu majanduslik viletsus. Kuigi, tänavusel pidupäeval rõhutas endine USA välisminister James Baker Nikolai kiriku rahupalve avakõnes oma riigi tähtsust Saksamaa taasühinemisel. Kuigi, Saksa viimase aja ebalev välispoliitiline kurss tekitab rahulolematust kodu- ja välismaal. Kuigi, Leip­zigi ooperimaja katuselt rahvahulka silmas pidavad snaiprid mõjusid sinise rahutaeva taustal võõristavalt. Demokraatia on kohustus, millest alles selle täitmise kaudu saab privileeg, ning oma peaga mõtlemine toob kaasa vastutuse. Samal palvusel nõudis 1989. aastal lendlehti trükkinud Frank Richter Edward Snowdenile asüüli Saksamaal. Meil on vähemalt sama palju võimalik ajaloo käiku mõjutada kui 1989. aastal, ilmselt märksa rohkem.

Pärast kõnesid ja küünalde asetamist asusid rahvahulgad mööda ringtänavat teele, kus neid majaseintel ja tänavaruumis ootasid valgus-, video- ja heliinstallatsioonid, üksikute puhul oli kasutatud ka performance’it (näiteks Leipzigi Ooperi balletirühm tantsis raudteejaama-esisel platsil barokkmuusika saatel). Mõned kasutasid enda (Edith Tar / Radjo Monk) või teiste (Mike Dietrich / Jürgen Meier) salvestatud ajaloolist materjali, Sigrid Sandmann leipziglaste mälestusi tollastest sündmustest. Valguspeo kunstiline juht Jürgen Meier oli pannud kirikutornidest voolama videokosed, et rõhutada kiriku olulist rolli 1989. aasta vabadusliikumises. Mitmed 25 aastat tagasi toimunut tänapäevaga seostavad teema poolest justkui poliitilised tööd jäid aga dekoratiivseks, positiivseks erandiks Ulrich Polsteri ja Claudius Nießeni lärmakalt häirivad kõnetused, mis peatuma sundisid.

Kas olime osalejad, nagu korraldajad seda soovisid, või ainult publik? Volker: „Mul ei tekkinud tunnet nagu tollal.” Oli näha üksikuid perekondi, kes kõndisid hardal ilmel, küünlad käes, nagu mingis teises aegruumis. Tundus, et installatsioonidele erilist tähelepanu pööramata. Oleksin tahtnud nende muljeid küsida, kuid kuna neid oli kaduvväike osa kogu massist, ei raatsinud nende mälestustesse sisse murda. Enamasti käidi rahumeelselt ringi ja uudistati pakutavat. Mul tollast kogemust ei ole, Eestis oli kõik sootuks teisiti, nii et tundsin ennast pelgalt publikuna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming