20 aastat Berliini meediakunsti festivali

Jane Suviste

„Transmediale 2008” käib ajaga kaasas. Üks huvitavamaid väljapanekuid oli Hans Bernhardi (Austria), UBERMORGEN.COM (Austria), Paolo Cirio (Itaalia) ja Alessandro Ludovico (Itaalia) teos „Amazon Noir. The Big Book Crime”. Pressifoto

„Transmediale 2008” kandis pealkirja „Conspire” („Salanõu”). Festivali peeti juba 20. korda, seega oleks kohane põgusalt meenutada ka festivali alguslugu. 1988. aastal alustas „Transmediale” Berliini filmifestivaliga seotud videokunstifestivalina ning on sellest peale toimunud igal aastal. Esialgne nimi „VideoFest” muudeti „Transmediale’ks” 1998. aastal. Nimevahetus peegeldas muutuvat festivaliprogrammi, mis hõlmas selleks ajaks ka paljusid multimeediaga seotud kunstivorme. Eelmisel aastal määratleti „Transmediale” kunsti ja digitaalse kultuuri festivalina, et peegeldada olukorda, kus digitaalne tehnoloogia pole enam perifeeria, vaid argipäeva osa. Seega on tegu igati ajaga kaasas käiva uue meediakunsti festivaliga.

Sel aastal tõi põnevust ka festivali juhi vahetumine. Andreas Broeckmanni asemel oli  direktori rollis noor paljutõotav teadlane, meediaaktivist ja organisaator Stephen Kovats. Tagantjärele peab tõdema, et ilmselt on festivali formaat nii tugevalt sisse töötatud, et uue liidri tulekuga festivali üldilmes suurt midagi ei muutunud. Kuigi lootusi selles suhtes oli. Seda enam, et üritusest õhkub teatavat väsimust. Publik on elevil, oodates innovatsiooni ning staare, aga festivali korraldajatel näib olevat raskusi nii kõrgete nõudmistega igal aastal toime tulla. Seda oli märgata nii konverentsi sisulise osa mõningas hägususes, aga ka näituse low-tech iseloomus. Uusi ja unikaalseid ideid näib olevat raske leida, tolmust pühitakse vanad meediumid ja tegijad. Temaatilist hajevil olekut võiks illustreerida prof Otto E. Rossleri mõttega, kes oma loengu „The Paradox of the Big Bang: Reducing Fear by Accelerating Danger” („Suure paugu paradoks: hirmu vähendamine ohu suurendamise kaudu”) alustuseks märkis, et kõige raskem on tal oma ettekande puhul leida seoseid teemaga „konspiratsioon”,  sest konspiratsioon on inimlik kategooria ja taevakehad sellega ei tegele. Ta jätkas siiski filosoofilise aruteluga, milles püüdis lähendada taevakehi ja inimesi.

„Transmediale” koosnes mitmetest ruumiliselt ja väljundilt erinevatest osadest: lounge, näitus, konverents, videoskriiningud,  Bilderbergi salong. Lisaks performance’id ning muud satelliitüritused. Suurim partnerüritus oli nagu ikka „Club Transmediale”, mis oli küll organiseeritud täiesti teise seltskonna poolt ning  sisuliselt iseseisev, klubimuusikale ja -visuaalidele pühendatud üritus. Samas toimusid selle raames ka multimeedia töötoad ning klubivälised eksperimentaalmuusika üritused.

Festivaliga kaasnes ka väike skandaal, mis küll kohapeal eriti silma ei paistnud, levides põhiliselt newsletter’ite ja kuluaaride kaudu. Nimelt kõrvaldas külaliskuraator  Nataša Petrešin Bachelez eetilistel kaalutlustel festivali kavast kolme  Janez Janša pseudonüümiga kunstniku ava-performance’i „Signature. Event. Context” („Allkiri. Sündmus. Kontekst”). Vaatamata sellele aga viidi performance läbi juba varasemal kuupäeval. Peakorraldaja sekkumisel ennistati performance festivaliprogrammi, kuid kuraator distantseerus teosest.

Probleeme tekitanud projekt käsitles allkirja temaatikat, eriti selle tähtsust avalikus ruumis. Kolm sloveenia kunstnikku on võtnud endale nimeks Janez Janša. Oma tegevuses uurivad nad Derrida väidet allkirja paradoksaalse originaalsuse ning korduse suhte kohta. Kõmu tekitanud performance leidis aset Berliini holokausti memoriaalis. GPS-seadmetega varustatud kunstnikud  kasutasid memoriaali koridore, et moodustada sinna veebist nähtav virtuaalne allkiri. Performance’i käigus kordasid kunstnikud katkematult: „Minu nimi on Janez Janša.” „Signature. Event. Context’i” seob holokausti memoriaaliga kolm ideed: allkiri, sündmus ja kontekst, nagu osutab Derrida kompleksset suhet käsitlevas essees, kus allkiri ise on sündmus, mis taaskontekstualiseerib allkirja koha.

 

Põnevad tööd

Festivali näituse „Conspire” („Salanõu”), mille kuraator oli Nataša Petrešin Bachelez, keskmes oli konspiratsiooniakti strateegiline tähendus. Vihjates poeetiliselt väljendi ladinakeelsele päritolule, dekonstrueeris näitus konspiratsiooni loomust kollektiivse hingamise aktina, mis seotud anonüümse aga kindlalt suunitletud loomingulise koostööga.

Väljapanek oli jagatud kõlavate pealkirjadega kogumiteks: „Bio-Organic Systems” („Bioorgaanilised süsteemid”), „Twisted Realities” („Väändunud reaalsused”),  „Utopian Politics and Dissonant Poetics” („Utoopiline poliitika ja dissonantne poeesia”), „Visionary Lives, Fictionalised Selves / Fictionalising Oneself” („Visionäärsed elud, fiktiivseks muudetud ise / enese fiktsionaliseerimine”), „Haunted Past – Projected Future” („Kummituslik minevik – projekteeritud tulevik”), „Alternative Science / Science vs Fiction” („Alternatiivne teadus / Teadus vs. väljamõeldis”), „Conspiratory Truths” („Konspiratiivsed tõed”).

Näituse meediumid varieerusid tugevalt. Põhirõhk tundus olevat joonistel, staatilistel installatsioonidel ning videotel. Videote eksponeerimisel tuleks eraldi peatuda. Nimelt olid ekraanid paigutatud laest rippuvate mustade kuupide sisemusse. Vaatajate jaoks olid kuupide alla asetatud mugavad padjad,  millel lebades sai videosid nautida. Kahjuks (või õnneks) osutus see võimalus väsinud festivalikülastajate arvates nii mõnusaks, et nad unustasid ennast sinna pikemaks ajaks. Siit ehk hea idee neile videokunstnikele, kelle tööd nõuavad süvenemist ning pikemat vaatamist.

Üks huvitavamaid väljapanekuid oli Hans Bernhardi (Austria), UBERMORGEN.COM (Austria), Paolo Cirio (Itaalia) ja Alessandro Ludovico (Itaalia) teos „Amazon Noir. The Big Book Crime” („Amazon Noir. Suur raamatu kuritegu”), mis pälvis ka teise preemia. Näitusel oli projekt esitatud staatilise installatsioonina. Kuvöösi asetatud raamat sümboliseeris kirjasõna haprust. Seda projekti võib vaadelda kui meedia- või võrgukunsti aktivismi. Häkkides maailma suurima veebipõhise raamatupoe Amazoni raamatute sisu sirvimise mootorit ise loodud programmiga, said kunstnikud enda valdusse raamatute kogu teksti ning jagasid neid projekti raames Internetis tasuta. Tegevust esitleti fiktiivse kriminaalloona, mis mõjub laastavana autorikaitsele ning selle Internetiga seotud aspektidele.

Konverents oli väga varjunditerohke. Teemad varieerusid Suure Paugu ja hirmu teooriatest autorikaitse ning Interneti avatuse temaatikani. Ettekannete emotsionaalne skaala liikus tuimast ettelugemisest usugruppide korraldatud armastus/andestus-ringmängudeni. Ehk siis igaühele midagi. Nii sensuaalseid sisendusi kui süvateaduslikku ajugümnastikat. Peab tõdema, et kohati jäi segaseks mõne sessiooni seotus festivali üldsuunitlusega.

Kuivõrd avatud struktuuriga Internet on ideaalne kasvulava konspiratsiooniteooriate tekkeks, siis käsitletigi veebitemaatikat üsna põhjalikult. Interneti avatus pole ju sugugi nii iseenesestmõistetav. „Sõda terrorismile” liikumine ning ka autorikaitse õiguste jäik rakendamine võivad suurele vabadusele lõpu teha. Samas ollakse Internetiga praegusel kujul kohanetud. Igatahes leidis huvitavat mõtteainet nii veebivabaduse kui autorikaitse seaduse julma korporatiivse salanäo üle.

Bilderbergi salongi nimi on inspireeritud lääne poliitiliste ja äriliidrite, sõjaväe ning meedia strateegide, Bilderbergi grupi saladuslikest kokkusaamistest. Kohtumised saavutasid omal ajal konspiratsiooni kurikuulsuse. „Transmediale” kontekstis toimis Bilderbergi salong kunstnike, teadlaste ja aktivistide oma konspiratiivse kokkusaamise paigana. Väikeses ringis ning vabas vormis tutvustati oma uusimaid projekte ning räägiti põletavatel teemadel. Üritati tekitada vaba ideevahetuse õhkkonda, mis küll kunstlikuna pisut võõristust tekitas. Kujutage ette, et pärast põgusat loengut sunnitakse erinevaid gruppe omaette mõne  probleemiga seoses vaba vestlust arendama. Idee on iseenesest hea, aga  teostus nõuab paremat ettevalmistust. Personaalselt pean tõdema, et „sundimatus” vestluses osalemise asemel tekkis tungiv vajadus lahkuda.

Eestigi kontekstis huvitavat mõtteainet pakkus salongis esitatud projekt „Advanced Realities” („Arenenud reaalsused”). Conservas Barcelona (Hispaania) interaktiivne performance-konverents andis publikule võimaluse värviliste kaartide abil osaleda demokraatlikul hääletusel Hispaania eluaseme- poliitikas. Nimelt on Hispaania põhiseaduses ära märgitud, et igal kodanikul on õigus eluasemele, korterite hind on aga utoopiline ning inimeste laenukoorem ulatub mitmekümnetesse aastatesse. Kinnisvaraomanikud represseerivad tülikaid üürnikke, et neist lahti saada. Nii et kas ikka on igal inimesel õigus eluasemele? Kas olukord ei tule mitte tuttav ette? Mitu punkti põhiseadusest on läbi lugenud näiteks keskmine Eesti kodanik? Võib-olla peaksime ka meie minema tänavatele võitlema õiguse eest omada elukohta?

Videoskriiningud tõstatasid omamoodi huvitava probleemi. You Tube’i ajastul on järjest keerulisem eristada n-ö rahvaloomingut videokunstist. Eriti, kui seda viimast näidatakse skriiningutena kinoformaadis. Rahvas istub pimedas ruumis, vaatab kunsti ning mõtiskleb:  „No mina teeksin küll paremini.” Rohkem ei lisa, nutikamad tegijad mõtlevad ise edasi.

Lebola toimis festivalikülaliste kohtumiskohana ning seal oli ka võimalik näha kunstiprojektide valikut. Üles oli seotud ka andmekogu, kust sai näha enamikku „Transmediale 2008” auhinnale esitatud töid. Teoste kogus oli aukartustäratav: 1117 tööst oli välja pandud 1033. Oma funktsioonis toimis lebola hästi: autokummidest lebatsitele ning arvutite taha jätkus piisavalt rahvast. 

Üks silmapaistvamaid oli Gordan Savicici (Austria) töö „Constraint City: The Pain of Everyday Life” („Piiranguga linn – argielu valu”), mis võitis festivalil ka kolmanda auhinna. Tegemist oli sotsiaalkriitilise performance’iga linnaruumis. Savicic kandis rihmadest ning mootoritest koosnevat kehakatet. Wi-Fi signaali piirkonda sattumisel tõmbasid rihmad pingule. Mida suuremast hulgast Wi-Fi võrkudest ta läbi läks, seda tugevamini pitsitasid rihmad. Autori sõnul on see teos esiteks kriitiline  panus kantava ja kohaspetsiifilise meediakunsti arutellu. Seejärel aga seostub projekt psühhogeograafia traditsiooniga (skisogeograafia autori sõnastuses), filosofeerides teemal valu ja mõnu, hõlmates ka argielu vabadusi.

Performance’itest võis fuajees sattuda veel vaatama elektroonilise ükssarve ehk Georg Holzmanni (Austria) tegemisi: „The electronic unicorn’i” näol oli tegemist audio-performance’iga, kus kasutajaliideseks ükssarve-teemaline seadeldis. Esineja võlus digikinnastatud käega elektroonilist sarve hõõrudes ning rinnaplaadil liigutusi tehes välja laia diapasooniga müra. Laskumata tehnilistesse üksikasjadesse, võib ainult tõdeda, et avanev vaatepilt oli mõnu pakkuvalt kummaline.

Tähelepanu äratas ka lihtne Datenstrudeli (Saksamaa) ja Mark Formaneki (Saksamaa) performance’i videodokumentatsioon „Standard Time”, mis kujutas endast reaalajas kella ehitamist. Videole olid salvestatud ehitusmaterjalidest valmistatud hiigelsuured kellaaega esitavad numbrid, mida siis kunstnikud iga minut vastavalt kellaajale ümber ehitasid.

 

Auhinnad

„Transmediale” peaauhind läks Julia Meltzeri (USA)  ja David Thorne’i (USA) videole „Not a Matter of If but When” („Oluline ei ole mitte kas, vaid millal”) (2006). Videoteos on loodud aastatel 2005–2006 koostöös Süüria tantsija, esineja ja filmitegija Rami Farah’ga. Video püüab leida mõtet ajas, kus sõna on end ammendanud. Kuidas tõlgendada tänapäeval sõnu „sõda”, „rahu”, „religioon”, jt. Kuigi kogu video on filmitud suures plaanis portreena, on Rami Farah suutnud anda edasi eri situatsioone ning emotsioonivarjundeid.

Esmakordselt jagati festivalil ka teooriaauhindu. Vilém Flusseri teooriaauhinna võitjaks osutus Simon Yuill (UK) oma uurimusega „All problems of notation will be solved by the masses: Free Open Form Performance, Free/Libre Open Source Software, and Distributive Practice” („Kõiki esitusviisi probleeme saab lahendada rahvamasside abil: vaba avatud teostus, vaba tarkvara ja levitamine”, 2008).

Kokkuvõtteks võib öelda, et „Transmediale” näol on jätkuvalt tegemist suurejoonelise kunstifestivaliga, mille maht ning teemade valik on isegi liiga hõlmamatu, et kogu materjaliga festivali ajal tutvuda jõuaks. See on keskkond, kus läbi meeldivate üllatuste ning ka pettumuste kerkivad esile uued ning huvitavamad ideed.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming