Unistuste aed Lasnamäe nõlval

Maarja Undusk

Marje ja Ilmar Taska installatsioon „Unistused” Kumu viimasel korrusel on väljapanek, mis jääb kripeldama. Marje ja Ilmar Taska ruumiinstallatsioon „Unistused” (alapealkirjaga „Loo_oma_aed (oma elutuppa Lasnamäel)” näitusel „Aedade järelelu” Kumus kuni 8. IX.

Astume Lasnamäe korterelamu tüüptoaks kujundatud hämarasse ruumi (viisakas olnuks enne sisenemist koputada ja enda järel uks kinni panna, aga ust ei ole). Niisiis on tuba hämar ja valgest tulles peab silm olukorraga harjuma. Ometi on toa akende taga päev, aga päevavalgus Lasnamäe tuba valgustama ei ulatu. Ruum, kus viibime, on minevikku pööratud, ent ühtlasi ka ajatu. Unistused ja äratahtmine on ajatud nähtused.
Kui esemed kogunevad tuppa (koju) orgaanilisel moel, siis vaatame neid teisiti, eriti juhul, kui tegemist on elava, praeguse eluruumiga. Kui ruum on installeeritud, omandab iga sealne ese sümboli tähenduse. Need esemed pärinevad Ilmar ja Marje Taska ema reaalsest praegugi olemas kodust, nende taga on tegelikult sündinud lood. Vanad asjad, mis on kaua inimesega koos elanud, omavad niigi tugevat mõjuvälja. Siin tumedas toas aga kõnetavad nad vaatajat lausa tungival moel.
Ent alustagem sellest, mis paistab sisse akendest, sest esialgu jääb ruumis olev eredate aknavaadete varju. Akende taga on unistuste elavad pildid. Aknad on suletud, nad on lausa avamatud ja akna avamisega kaoks ka unistus. Näeme roosasid elegantseid flamingosid, kes kivide ja langevate vete vahel rahumeeli oma elu elavad, ja väikesest üla-aknast puulehti nosivaid kaelkirjakute päid ja nõtkeid kaelu. Meisse nad ei puutu ja meie neid ei huvita. Vaatame neid läbi aknaklaasi niisamuti nagu kalu akvaariumis. Mis juhtub, kui purustada akvaariumiklaas? Kas unistuste maailm voogab meie juurde ja võtab meid oma embusse? Ei, sest koos klaasiga puruneb ka illusioon, oleme läbi vettinud ja meie ümber siplevad surevad kalad. Ja flamingod kas haihtuvad või lendavad minema ja kaelkirjakud kappavad kaugusse ja murravad kaela. Ja kuigi vaatepiltidest eraldab meid klaas, kuuleme ka kose langemist ja looduse loomulikke hääli. Ja vahepeal bassihäälset om-mantrat Ilmar Taska esituses.
Niisiis on klaas toasolija ja väljast paistva vahel vähemalt sümboolses mõttes purunematu. Aga klaasitagune kaunis illusioon ei anna tuppa ka piisavalt valgust, vaid pigem rõhutab ruumi luitunud hallust.
Kui silm on jõudnud hämarusega harjuda, hakkame eraldama esemeid ruumis. Need kõik on värvitud rõhutatult halliks. Hall viitab suletud ruumide ajastule, värvi puudumisele, üksluisusele. Kõik esemed on ehtsad, vaataja võib istuda kirjutuslaua taha ja sirvida perekonna vanu pabereid, joonistusi ja kirju. Vaataja võib ka sekkuda ja omalt poolt midagi paberile kirjutada ja tagasisideks autoreile või järgmistele külastajatele jätta. Hämarus muidugi takistab pabereisse süüvimist, kuid vähemalt see võimalus on installatsiooni üks osa. Laual ja sahtlites on killud või rebendid perekonna minevikust. Kirjad väljasaadetuilt. Ema õpetussõnad lastele. Kui teil on kätt ja õnne, siis leiate laualt väikese nahast kirjaploki, mille Marje Taska kord vanakraamiturult leidis. See on Taskade kuulsa vanaisa, köitekunstniku ja töösturi Eduardi
töökojas tehtud raamatuke. Eduard Taska tapeti teatavasti Siberis väljasaadetuna 1942. aastal. Vanaisa kirjaplokki on tema pojapoeg kirjutanud järgmised read: „Täna on kõige külmem päev. Igal hommikul kardinat akna eest tõmmates loodan ma, et lumi on sulanud. Ma olen oodanud nii kaua. Kõik need raamatud, muusika, meditatsioon … miks ei kanna nad mind siit minema? Või on igal tegelikkusel oma varjatud tähendus? Kui ma seda endalt küsin, siis võib-olla tunnen ma end rohkem iseendana”. See on sõnum ja üks võtmetest näituse ehk toa, millel küll pole ust, avamiseks.
Teisel pool toa seinas lamab hall pooleteiseinimese voodi, millel kummist soojakott, samuti hall. Selles voodis suri kord vanaema ja oma hinge- ja kõhuvalusid on seal kannatanud nii mõni teinegi. Voodi otsas põrandal seisab haaramisvalmis kartongist hall kohver, kohvril hall kuub. Millele kohver viitab? Kas ootusele minna reisile flamingode ja kaelkirjakute maale (näiteks Californiasse, sinna, kus Ilmar Taska oma videosalvestused tegi)? Ei, see roll on kohvri olemusega sobimatu, pigem vihjab ta, et olgu sul asjad alati valmis sundlahkumiseks ida poole. Riiulis raamatud, iga eesti kodu kohustuslik rubriik, nüüd juba anakronism. Seinal väike õlimaal Marje ja Ilmari kunagi noorest naeratavast vanaemast. Teises seinas tilluke kunstiteos, kollaaž kaelkirjakutega aastast 1937. Seda pilti sissekäigust kohe paremat kätt ruumi tulles ei märkagi, sest hämaras on kõik kaelkirjakud hallid, aga aknatagused lehesööjad võtavad kogu tähelepanu endale. Hallid kollaažikaelkirjakud kuuluvad halli tsooni, ehkki pärinevad sõjaeelsest ajast. Ja lausa kohatult värviline keraamiline nõukogude merihobuke, omaaegne keraamikakombinaadi toode, mõjub võõristavalt, koomiliselt, justkui valede soomustega eputamine keset üldist hallust.
Kui hakkan ruumist väljuma, kohtan paremal seinas iseenese peegelpilti. Mina seal, kah üks unistajaist. Kohtumine iseendaga on pisut üllatav ja piinlikki.
Niisiis, Taskade tuba, kus iga asi tekitab liiga palju mõtteid, sidemeid, assotsiatsioone, jääb kauaks kripeldama. „Kuni keegi, kellele ei mahu rinda tema süda, tuiskab üle toa, äigab lõuendisse noa” (Paul-Eerik Rummo luuletusest „Olla maastik, olla maastik suurejooneline”.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming