Tagasihoidlik ja pühendunud Irving Penn

Rootsi fotograafi, Irving Penni assistendi Lennart Durehediga vestleb Kumu kuraator Maarit Puhm. Irving Penni näitus „Üks ja mitu maailma” Kumus kuni 6. X, kuraatorid Andreas Nilsson ja John Peter Nilsson. Tööd kuuluvad Moderna Museeti kogusse. Irving Penni (1917–2009) näitusel saab fotograafi ligi 60 aastat kestnud karjäärist ülevaate, näeb töid Penni olulisematest seeriatest, nii moefotode, portreede kui ka vaikelude hulgast. Rootsi fotograaf Lennart Durehed oli Irving Penni assistent esimest korda 1973. kuni 1976. aastani ning mõned korrad lühemat aega 1986. ja 1993. aastal. Praegu elab ja töötab ta Stockholmis.

Te olete Rootsist, kuidas õnnestus teil saada tööle New Yorki Irving Penni juurde?

Õppisin fotokoolis Göteborgis ja 1970. aastal läksime sõbraga New Yorki tööd otsima. Käisime läbi paljude fotograafide stuudiod, kuid keegi ei olnud kuulnud Rootsist ega tahtnud meid tööle võtta. Irving Pennil oli aga rootslannast abikaasa ja ta oli varemgi töötanud rootslastest assistentidega, nii et ta teadis Rootsit vastupidiselt teistele fotograafidele. Eelkõige meeldis talle rootslaste tööeetika, mis sobis kokku tema tööstiiliga.

Milline oli Irving Penni stuudio ja sealne õhustik?

Irving Penni stuudio oli väga vaikne nagu kirik –
hallid seinad nagu siin näitusesaaliski. Seal ei olnud midagi peent ja luksuslikku, kõik oli väga lihtne. New Yorgi teise tuntud fotograafi
Richard Avedoni stuudio oli täis inimesi ja muusikat. Irving Penni ateljee oli täiesti vastandlik sellele oma tühjuse ja vaikusega. Seal viibisid ainult need inimesed, kes olid seotud fotosessiooniga, ei olnud külalisi, kes oleks seal aega veetnud.

Kuidas iseloomustate teda inimesena? Tema töössesuhtumist?

Ta oli väga tagasihoidlik ja vaikse häälega, ent temast kiirgas tohutult energiat. Ta uskus, et töö, mida ta teeb, on väga oluline, kuid suhtus lugupidamisega ka teiste inimeste töösse ega tõstnud ennast teistest kõrgemale. Kõik, mida ta tegi, oli talle oluline, ka kaastöö ajakirjadele: ta pööras sellele väga palju tähelepanu ja oli pühendunud. Ta teadis, et kõikidel fotodel, mis ajakirjadesse läksid, on väga suur publik ja pingutas seetõttu iga foto tegemise nimel maksimaalselt.

Irving Penn tegi ajakirjadele kaastööd kogu oma karjääri vältel. Kas ta pidas end pigem ajakirjafotograafiks või kunstnikuks? Või polnud sel tähtsust?

Ta ei teinud vahet, kas tegi oma fotosid ajakirjadele või eksponeeris näitustel. Ta tegi tööd ajakirjadele, eriti oma karjääri algul, 1950. aastatel, oli ta eesmärk saada ajakirjas trükitud, aga 1960. aastatel tema suhtumine muutus. Siis sai tema eesmärgiks jõuda oma fotodega muuseumisse. Samal ajal hakkas ta katsetama ka keerulisemate tehnikatega ning tegema fotoseeriaid, mis olidki mõeldud ainult näitusele. Kumu näitusel on nendest väljas näiteks töö „Linnuluud” (1980) ja mõned näited „Tänavaseeriast”.

Miks on plaatina ja pallaadiumfoto tehnika eriline?

Plaatina on kallim kui kuld, see on väga püsiv materjal, mõeldud kestma igavesti. Hõbe võib oksüdeeruda, võib kattuda keskkonna muude ainetega, aga plaatina on väga püsiv. Samuti annab see tehnika suurema kontrastsuse. Irving Pennile meeldis plaatinatehnika pehme hallikas koloriit. Tema plaatinafotod olid mõeldud igavesti säilima. See tehnika on seejuures väga keeruline ja nõuab aega, iseäranis võrreldes hõbeželatiinfotoga. Kuna tegemist on kalli ja keerulise tehnikaga, siis on kõik plaatinafotod Irving Penni enda tehtud, hõbežela­tiinfotosid tegin ka mina, kuid alati tema valvsa pilgu ja juhendamise all. Tegin näiteks fotod raamatule „Maailmad väikeses toas”.

Kas Irving Penn rääkis palju fotograafiast ja selle teoreetilisest poolest?

Keegi on seda mult varem ka küsinud. Ma ei ole eriti palju selle peale mõelnud, kuid seda juhtus harva, et oleksime rääkinud fotograafiast üldiselt. Kui me töötasime, siis käis meie jutt selle ümber, mida on vaja foto tegemiseks, milliseid lampe, valgust jne. Ta vajas assisteerimist asjade korraldamisel, sisuline osa oli tal endal välja mõeldud, mida ja kuidas ta teha tahtis. Tal oli väga selgelt välja kujunenud tööprotsess ja käekiri ning ta oli väga veendunud selles, mida ta tegi. Ajakirja Vogue kunstilise juhi Alexander Libermanniga oli neil kindlasti arutelusid, kuid see puudutas eelkõige moefotode tegemist.

Kas tal oli lemmikkunstnikke või -fotograafe, kes teda eriti mõjutasid, olid eeskujuks?

Irving Penn käis väga palju näitustel ja võib öelda, et sai inspiratsiooni teiste kunstnike töödest. Ta vaatas teiste töid ja sai neist mõjutusi, kuid tema oma ideed olid selgelt välja kujunenud. Raamatus „Kulg” („Passage”) on tema joonistatud puu paljude tuntud nimedega, kes on olnud talle olulised, Eugène Atget näiteks, peamiselt on seal kunstnikud.

Ta oli õppinud disaini ja maalikunsti. Kas ta maalis edasi ka fotograafi karjääri ajal?

Ta maalis nädalavahetustel ja õhtuti. Ta ei käinud palju väljas, pidudel näiteks. Pigem oli kodus ja maalis, samuti joonistas. Ta avaldas kaks raamatut oma maalide ja joonistustega, kuid neid maale ja joonistusi pole veel näitusel näha olnud.

Kas ta dokumenteeris oma tööprotsessi?

Ta töötas väga süsteemselt, kõik oli alati üles kirjutatud, tal oli ka sekretär, kes tööprotsessi dokumenteeris. Tema tööprotsessi dokumentatsioon on hoiul Chicago kunstiinstituudi kogus. Neid materjale on palju uuritud, osaliselt on need kättesaadavad ka selle kodulehel. Suure osa oma töödest ja arhiivi annetas ta just sinna, sest sellel muuseumil on külmhoidla, mis on parim fotode säilitamiseks. Ta muretses oma tööde säilimise pärast.

Kuidas leiti esemed seeria „Tänavamaterjal” jaoks? Kas ta käis neid ise tänavalt korjamas?

Sellel ajal töötasingi tema juures, kui tegime seeria „Tänavamaterjal”. Me võtsime tema auto, mina juhtisin ja tema vaatas aknast välja ning otsis tänavalt sobivaid esemeid. Sõitsime ringi Brooklynis ja Manhattanil. Meil olid autos karbid, pakkisime, kindad käes, kõik esemed hoolikalt eraldi karpidesse. Koju jõudes oli meil sadu karpe. Esemeid korjasime mõne päeva, üles pildistasime mitu kuud, fotode tegemine võttis mõned aastad. Seeria sai valmis, rohkem ta sama teema juurde enam tagasi ei pöördunud, siis tulid juba uued ideed.

Kui hästi ta tundis kultuuritegelasi, keda ta on üksjagu pildistanud?

Pildistamisele eelnes kindlasti vestlus, mis kestis 15 minutit või kuni pool tundi. Ja siis andis ta neile mõne juhtnööri, kuidas istuda. Edasine oli üsna spontaanne, mingeid täpsemaid juhiseid ta ei andnud, ei olnud ka valmis mõeldud, kuidas foto peaks lõpuks välja nägema, pigem kujunes see portreteeritava toimimise põhjal. Fotosessioon võttis aega umbes tunni, maksimaalselt kaks tundi, nendel inimestel ei olnudki eriti palju aega.

Pildistamisel kasutas ta taustana ju vana lõuendit?

Ta läks Mehhikosse, et saada maalijaks. Seal maalis ta iga päev, kuid ei olnud tulemusega rahul ning oma vanast lõuendist tegi ta tausta fotodele. See lõuend oli ka tegelikult maalitud: hall värv oli käsnaga lõuendile hajutatud, et saada sobiv taust.

Missuguste näitusel eksponeeritud fotode juures te assisteerisite Irving Penni?

Siin on mõned fotod loomade kolpadest. Need pildistasime umbes nädala vältel loodusmuuseumis Prahas, nendest on praegu suurem näitus väljas Londoni Hamiltonide galeriis. Samuti töötasin koos temaga „Tänavaseeria” mõnede tööde juures: „Papptops varjuga” (1975), „Mudakinnas” (1975). Siis mõned moefotod nagu „Vionnet’ kleit lehvikuga” (1974/75 ja 1976), „Callot’ pääsusabakleit” (1974), „Alixi must kleit” (1974/1975−1976), mida pildistasime koos 1974. aastal Metropolitani kunstimuuseumis. Seal oli meil paar nädalat stuudio.

Kui palju on Irving Penn teie loomingut mõjutanud? On ta olnud teile oluline eeskuju?

Kui mõelda töötegemise viisi ja tööeetika peale, siis on tema mõju olnud suur. Ta oli väga range ja distsiplineeritud, mis mind on inspireerinud. Ta töötas iga päev, isegi siis, kui ei olnud eriti tahtmist seda teha: päeva ei tohtinud käest lasta, alati tuli midagi teha. Ma ei ole siiski kunagi üritanud teha samalaadseid pilte kui tema. Keegi palus mul teha halli taustaga portree, aga ütlesin, et ei saa seda teha, sest Irving Penn on niiviisi teinud. Mina pildistan teisi asju. Olen teinud mõningad vaikelud, aga minu peamised tööd on vastupidiselt Irving Pennile, kes töötas ainult stuudios, tehtud väljas: ma pildistan eelkõige linna, maastikku ja arhitektuuri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming