Enn Põldroos teel enda ellu

Mai Levin

„Teel enda ellu” on Priit Põldroosi mälestusteraamat, mis ilmus 1985. aastal ja kus on muu hulgas mõndagi kunstnike kohta. Priit Põldroos kirjeldab oma raamatus enda näitlejaks kasvamise lugu, Enn Põldroos on oma mälestustes samuti teel eelkõige enda kunstnikuks saamise ja olemise juurde. Kõnesolev raamat on 2001. aastal kirjastuse Kunst välja antud samanimelise teose mõnevõrra ümbertöötatud ja täiendatud variant, kus eri aegadest kaootiliselt esile kerkivaid mälestuskatkeid on püütud süstematiseerida, üldpealkirjade alla paigutada.Enn Põldroos. Mees narrimütsiga. Toimetanud Marika Mikli, kujundanud Enn Põldroos. Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 320 lk.

1961. aastal polnud mul aimugi, et noorte kunstnike kolmas näitus põhjustas nii tugevat ametliku vastuseisu murdmist. Külalisraamat kubises küll nördimusavaldustest iseäranis Olav Marani maali „Natüürmort mansetinööbiga” kohta: mansetinööp tundus ülbelt provokatiivsena. Põldroosilt mäletan sel näitusel punastes toonides „Isa portreed”. Tema väljapanek näitusepaviljonis oli Olev Subbi omaga kõrvuti. Tollal käsitleti neid sageli koos või lähestikku; Tartu Kunstimuuseum korraldas 1967. aastal grupinäituse Põldroosi, Subbi ja Marani loomingust.

Lugedes raamatust Adamson-Ericu ja Richard Sagritsa kirstu surnukuurist äratoomise kentsakat lugu, meenus, kui asjalikult Subbi ja Põldroos Metsakalmistul 1960ndatel ja 1970ndatel kolleegide haudu kinni kühveldasid – viimase austusavaldusena.
1998. aastal oli Tallinna Kunstihoone galeriis Põldroosi isikunäitusel „31 härrasmeest” väljas üks tema diplomitöö hulka kuulunud „Voldemar Panso portree”, 2011. aastal võis EKA näitusesaalis teaduste akadeemia majas selle kõrval näha teisi 1958. aasta portreesid – Leo Soonpää ja Valerian Loigu oma. Praegu on raske aru saada, miks need Friedrich Lehe nii endast välja viisid: ta oleks pidanud märkama portretistiandi, mis neis avaldus. Õnneks oli diplomitöö retsensendiks Villem Raam, kellest Põldroos südamlikult kirjutab. Vilunud kunstiajaloolase silmaga Raam ei asetanud, muidugi, võrdusmärki natuke värskema realismi ja formalismi vahele nagu Leht, aga vist ka mitte sellesama realismi ja akademismi või looduse kopeerimise vahele.
Ikka on huvitavad seigad, mis suunavad noort inimest kunstniku elukutse juurde ja hakkavad kujundama tema vaateid: Adamson-Ericu Jaroslavlis öeldud „Mine ja maali!”, Van Goghi „Öise kohviku” värvireproduktsioon (Ivan Morozovi kogus Moskvas, praegu Yale’i ülikooli kunstigaleriis USAs), moodsa prantsuse kunsti ekspositsioon Ermitaaži ülakorrusel. Ermitaaži moodsa kunsti väljapanek avati 1956. aastal,  Picassost jäi Põldroosil silma tsirkusepoiss roosast perioodist (uues väljaandes nimetatud „Tütarlast pallil” võis ta näha Moskva Puškini-nimelises muuseumis, kuhu see jäi uue lääne kunsti muuseumi varade jaotamisel Moskva ja Leningradi vahel 1948. aastal). Igatahes vapustas Ermitaaži ülakorrusel nähtu teda niivõrd, et ta põgenes vanameistrite juurde korrus allpool, ent need kahvatusid ülal saadud mulje ees.  Küllap siis hakkas Põldroos mõtlema kahe suure – Matisse’i ja Cézanne’i lähenemiste üle maalikunstile, värvile, ta on selle raamatus lühidalt ja selgelt sõnastanud.
1957. aasta rahvusvahelise noorsoofestivali ja selle kunstinäituse mõju noortele eesti kunstnikele oli tunnetatav Põldroosi enda poolt 2008. aastal Kumus kureeritud näitusel „Vabaduse utoopia” ja sai sealsamas käsitletud eri teemana Kädi Talvoja korraldatud näitusel „„Vaba kunsti” töötuba Moskvas 1957. aastal. Arhiivid tõlkes”. Eesti kunstiklassikat avastasid Põldroos ja ta kaaslased Tallinna ja Tartu muuseumide hoidlates, aga seda võimaldasid 1950ndate lõpust peale sammhaaval ka näitused. Põldroos võib ju enesekriitiliselt hinnata oma 1955. aastal ERKI ÜTÜs peetud ettekannet ning Sirbi ja Vasara artiklit Wiiraltist, kuid see polnud mitte ainult esimesi sõjajärgseid graafikule pühendatud kirjutisi kodumaal, vaid ka tema loomingu esimene tõsisem analüüsikatse.
Põldroos kujunes varakult heaks kunstist kirjutajaks: siiani on meeles Ilmar Malini, Efraim Allsalu ja Kaljo Polli 1964. aastal Tartu muuseumis toimunud näituse arvustus või Lembit Sarapuu ja Olav Marani iseloomustused nende näituse puhul 1965. aastal Tallinna Kunstisalongis. Äsja lahkunud Olev Subbi pidas aga enda kohta kirjutatust parimaks Põldroosi dialoogivormis „Traditsiooni uudsust” (1981).
Siberi-poistelt sai ta teada Ülo Soosterist, käis tema juures Moskvas, sai tema kaudu tuttavaks sealsete kunstnike-avangardistidega. Üks tulemusi oli Ernst Neizvestnõi joonistuste näituse korraldamine Tallinna Kunstisalongis 1968. aastal. Hea näitus oli. Põldroos ütleb küll, et kuulsus tuli Neizvestnõile alles välismaal, ent, vaatamata 1962. aasta skandaalile Maneežis, sai too edaspidi siiski hästi läbi Nikita Hrušt¬šoviga, kelle hauamonument Novodevitše kalmistul polnud kaugeltki ainuke suur tellimus, mis talle Nõukogude Liidus anti, enne kui ta 1976. aastal välismaale asus. Sidemed kodumaaga taastusid 1990. aastatel jälle ning sel aastal avati skulptori sünnilinnas Jekaterinburgis tema muuseum.
Põldroos oli Jaan Jenseni kunstnike liidu esimeheks olemise ajal (1962–1967) aseesimees, Ilmar Torni ajal vastutav sekretär ning kasutas oma positsiooni, et näitusepilti ja kunstielu üldse nii palju kui võimalik vabamaks muuta, toetades otsinguvaimulisi noori. Noored kunstnikud olid kõrgetel kultuuriametnikel1960. ja 1970. aastatel pidevalt murelasteks, noortesse kriitikutesse suhtuti õnneks vähema huviga. Pärast NLKP keskkomitee kriitikapleenumit 1972. aastal tuli kunstnike liidus lahtine parteikoosolek ära pidada, kuhu kutsuti ka kriitikud. Enne algust ütles Põldroos naeru kihistades, et need tuleb tähestiku järjekorras üles rivistada ja üle ühe maha lasta. See lõi kohe lõbusa meeleolu. Sellist ventiili ja, Subbi väljendust mööda, topeltfiltri rolli täitis Põldroos ligi kolmkümmend aastat. Teda valiti, temata ei saadud läbi. Psühholoogiliselt on see eriti loomeinimesele vägagi koormav, närvipinget ja kahtlusi põhjustav. Memuaarid on kunstnikule ilmselt olnud koht, kus ta on lootnud sellest lahti saada. Kuna ta kirjutab kõigest avameelselt, enda nõrkusehetkedele armu heitmata, loed seda nagu ilukirjandusteost, liiatigi valitseb Põldroos sõna ja on juba mõnda aega üsna ootuspäraselt ilukirjandusse põiganud.
Funktsionäär olemine koos sellega kaasnevate ebameeldivuste ja sundsuhtlemisega teravdas kindlasti negatiivset suhtumist nõukogude aega. Ent Põldroos on liiga aus, et mitte ära märkida ka sümpaatseid nähtusi, nagu inimestevaheliste suhete praegusest suurem eetilisus („Ikka vist sellepärast, et aja ebaeetilisusest tuli mööda elada”) või rahva vaimsuse tõus („Eluohtlikult haavatu organismis ärkavad tihti jõud, mis aitavad surmasügavikust välja tulla [—] Kui oht taganes, kadus ka seda trotsinud vaimsus. [—] Inimeste vaimuring tühjenes uue kätte võidetud tsivilisatsiooni vidinate ja klatši tarvis.”). Vaimsuse languse, mis saabus Venemaal, on Jevgeni Jevtušenko kokku võtnud nii: „Šostakovitši aeg asendus Igor Krutoi omaga” (need, kes on kursis vene poplauluga, teavad Krutoid). Põldroos kirjutab raamatus, et nõmedus on maailmas konstantne suurus, millega võib päri olla. Ent tundub, et ka vaimsusega on sama lugu. Vaimseid inimesi pole kunagi liiga palju olnud. Priit Põldroos tsiteerib oma suurt autoriteeti Hanno Kompust, kes näitlejatele peetud esteetikaloengutel toonitas, et nii kunsti loomine kui ka selle tarbimine eeldavad raha ja jõudeaega. Hoolitsemiseks oma vaimsuse eest napib paljudel praegu mõlemat.
Raamatu osas „Heroiline teekond” meenutab Põldroos taasiseseisvumise aastaid, mil ta oli kogu aeg n-ö pildil. Usun, et tema ja Heinz Valk pingutasid 20. augustil 1991. aastal ülemnõukogus kõvasti, et me saaksime sel päeval sinimustvalged lipud heisata. Kunstnikud on kohe sellised praktilised ja haaravad härjal sarvist. Omal ajal oli kunstnike liidu kongressidel juttu ikka rohkem majandusasjadest, ideelist pläägutamist oli, kirjanikega võrreldes, suhteliselt vähe, rohkem moepärast esimehe aruandekõnes. Põldroosi raamatus on koht, kus ta kirjeldab enda ja Subbi arutelu vesioinaste üle Ku-Ku klubis (need olid pumbad, mida nad Pudisoole ehitasid või ehitada kavatsesid). Üks noorsand olevat neid kuulates põlastavalt turtsatanud: „Millest räägitakse!”
Kauaks on poliitika juurde jäänud vähesed loomeinimesed. Kõik revolutsioonid algavad lauldes, kas „Marseljeesi”, „Varšavjankat” või „Koitu”, ja lõpevad igapäevase poliitilise mudamaadlusega. 180-kraadilisi kannapöördeid pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni kirjeldab võrratu irooniaga oma romaanis „Jumalad janunevad” Põldroosi noorusaegsesse lektüüri kuulunud Anatole France, Chateaubriand’i „Hauatagustes memuaarides” aga kajastub tema imestus, kui ta emigratsioonist naasnuna nägi eilseid revolutsionääre ihalemas kuningriiki ja hangeldamas kinnisvaraga. Põldroosi avalik kiri „Hüvasti, poliitika!” on täiesti mõistetav ja tema arutlused riigi ning isamaa teemal, eestluse tähendusest, millest tähtsamaks tõuseb eurooplus, on ka sellised, millele võiksin minagi alla kirjutada.
Põldroosi eurooplus algas süvenemisest mineviku kultuuri, mis tema arvates on hõlbustanud ajalooprotsessi mõistmist. Ta kirjutab, et kui ta saabus ükskord Firenzesse, siis tundis, et on jõudnud koju. Tema muuseumilembus, inimliku mõõtme hindamine renessansi- ja barokikunstis ilmneb raamatus mitmel pool, eriti aga  lõpuosas „Mentaalne teekond”, kus ta on kokku võtnud oma kunstnikukreedo ja mida kunstiinimesel tasub lugeda rida-realt. „Ma ei usu kunsti rolli ühiskonna sotsiaalsete hoiakute kujundajana. Sellise kunsti kesine tõhusus ei õigusta kulutatud jõudu” – nii algab üks tänagi aktuaalne kursiivis tekst selles peatükis. Mõtete taga värvidest, valgusest ja varjust on enam kui pool sajandit kestnud loominguline kogemus: „Ma hindan töömahtu kunstiteoses, kuigi tean, et selle tähtsustamine on tänapäeval kuulutatud naeruväärseks”. Põldroos trotsib tähtsamaidki levinud mõttemalle. „Kunst on oma olemuselt defineerimatu. See pole defineerimisaparaadi nõrkus, vaid johtub kunsti püüdest väljuda definitsioonide maailmast määramatusse. Ilmselt on see inimesele viimane pelgupaik äraseletamiste risttule eest” – see on esteetika aspektist niisama tõsist tähelepanu vääriv mõte kui maksiim „Kunsti missiooniks jääb vahendada inimkäe puudutust eraldatuse maailmas”.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming