Sünergiline nüüdisaegne sepakunst

Reet Varblane

EKA ehte- ja sepakunsti eriala juhataja professor Kadri Mälk ja töökodade juhataja sepakunstnik Risto Tali räägivad nüüdissepakunstist.

Kui mõelda sepakunsti peale, siis haakub see eelkõige millegi rustikaalse, romantilise, ajaloolisega, mis oli meil populaarne 1970ndatel keskaegset atmosfääri keskkonda toovas sisekujunduses. Praegu tundub see isegi anakronismina. Miks seda eriala on kunstiakadeemias vaja?
Kadri Mälk: Eriala nimetus on mõnevõrra desorienteeriv küll. Kaalusime ka monumentaalmetallikunsti, mida eriala tegelikult ju on, aga seegi on kohmakas. Sepakunst, nagu seda on käsitletud ka äsja ilmunud raamatus „Rauast”, hõlmab töid väikestest tarbesepistest suurte arhitektuursete lahendusteni välja. Sinna vahele jääb hea hulk objekte, interjöörilahendusi jne. Skaala on küllaltki lai ning kogu spektrit  haaravat paremat nimetust kui sepakunst ma ei leidnud. Varem oli eriala nimetus „metallikunst”, mis aga tundus liialt materjalikeskne, ja kui 1990ndail erialal kaks suunda fikseeriti, siis valisime väljundikesksemad nimetused: ehe ja sepis. Nii jäi. Ja veel – ka ehtekunstnikud kasutavad rauda ja selle eriala tehnoloogilisi võimalusi. Peaaegu kõik välisüliõpilased võtavad juveeli kõrvalt alati sepist ka. Neile on see eksootika, mida mujal pole. Kiljuvad rõõmust.

Mis on nüüdisaegne sepis?
Risto Tali: Sepis on rauatehnoloogia esimene etapp. Küsimus ongi selles, kui palju valdab sepp (sepakunstnik) tehnoloogiat, sest sepad kasutavad väga erinevaid tehnilisi võimalusi. Sepp teeb tööd puuri ja viiliga, haamri ja alasiga. Tulega. Ka laserpink on praegusaegne sepa­tööriist.

Mida õpetatakse EKA sepaerialal?
Mälk: Püüame lisaks kompositsioonile õpetada kõikvõimalikke tehnoloogiaid, kuid paremad tulemused on saadud ikkagi koostöös sisekujundusarhitektide ja arhitektidega. Lisaks muidugi autonoomsed sepised avalikus ruumis, nagu seda on Nils Hindi magistritöö, mille eest ta pälvis tunnustuse cum laude.

Provotseerides võib küsida, mis vahe on Saaremaa Seppade loodul ning EKA sepakunsti eriala lõpetanute töödel? Saaremaa Seppade puhul saab ju ka rääkida tehnilisest kvaliteedist ja heast maitsest?
Tali: Saaremaa Sepad on tehnoloogiliselt küll osavad, kuid kardan, et neil ei ole visuaalse õpetuse tausta, pole „silmaga” kunstnikku, kes teeks neile nüüdisaegse sepise kavandeid.
Mälk: Nüüdisaegne sepis on kujunduslikult, kompositsiooniliselt läbi mõeldud nagu iga teine kunstiteos, näiteks maal. 
Tali: Saaremaa Sepad teevad müügiartikleid: nende toode peab olema lihtne ja suhteliselt odav. Nüüdiskunsti, ka nüüdissepakunsti ei tehta müügi, pigem ikka eneseväljenduse pärast.

Kui ma saan õigesti aru, siis nüüdisaegne sepakunst on ideaalis seotud kõige laiemas mõttes arhitektuuriliste lahendustega, koostööga, sellest sündiva sünergiaga?
Mälk: Tasub rõhutada, et oleme EKAs suutnud hoida sepakunsti eriala nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe tasemel, doktorante meil küll veel ei ole. Meie sepakunstitudengid läbivad filosoofia-, kunstiajaloo- ja teised teoreetilised kursused, mis on kõigis humanitaarkõrgkoolides. Kunstiülikoole, kus on omaette sepakunsti eriala, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda: üks on Rootsis, üks Saksamaal, üks Inglismaal, üks Ameerika Ühendriikides. Meie magistrant Urmas Lüüs õppis äsja pool aastat Rootsis Göteborgi kunstiülikooli Steneby kolledžis, kus ainult nüüdissepist õpetataksegi ja seda esmaklassiliste vahenditega. Ameerikas Illinoisis Carbondale’i ülikoolis õpib teist aastat meie lõpetanu Fred Truus. Õppejõud Heigo Jelle stažeeris Londoni lähedal Surrey instituudis, kus ise ka õpetas. Ägedad riistad olid, kuid oskajaid mehi pole enam. See oht on kogu maailmas. Meil on kõigi nende koolidega sidemed. Oleme saatnud oma meistreid sinna regulaarselt õhku nuusutama. Eestis on sepakunstil identiteeti kandev tähendus, see on väärtus. Seda peaks näitusel „TUNGraud” ka tunda olema.

Milline väljund on sepakunsti eriala lõpetanul?  On tal tulevikku?
Tali: Praegu toimib kõige paremini projektitasand, kõikvõimalikest konkurssidest osavõtmine. See ei tähenda sugugi mitte ainult spetsiaalseid sepakunstivõistlusi, enamikul juhtudel teeme oma võistlustööd koos arhitekti, skulptori, sisekujundajaga jne. Moodustame oma meeskonna vastavalt konkursitingimustele, vajadusele. Narva kolledži ehisväravad tegime arhitektuurivõistluse võitnud Kavakava arhitektide palvel. Tegime seitse kavandit, nendest siis koos valisime selle, mis käiku läks.
Mälk: Risto Talile ja Rait Siskale tehti ettepanek nende varasemate tööde põhjal. Nad on võitnud Tartu maratoni algust jäädvustava keskkonnalahenduse Tartus Emajõe ääres, Dmitri Demjanovi esitlusnõude võistluse jne. Nad on teinud ka arhitektide liidu tänumedalid: parim ehitaja, parim tellija, parim arhitektuuribüroo. Eesti Ajaloomuuseum tellis neilt töö „Maa sool”. Nõnda palju kui Rait Siskal ja Risto Talil nende nooruse juures on auhinnatud töid ette näidata, on vähestel.

Mis eelis on sepaerialal näiteks skulptuurierialaga? Skulptor töötab ju praegusel ajal kõikvõimalike materjali ja tehniliste võimalustega?
Tali: Kas sepp kui tehnoloog või kunstnik kui kujundaja? Sepakunstnik tunneb raua ja ka teiste metallide võimalusi, sellega seonduvat tehnoloogiat paremini.
Mälk: Raud on nii võimas, lausa maagiline materjal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming