Raamat „Rauast” käsikäes näitusega „TUNGraud”

Hannes Varblane

Rauast. Koostanud ja toimetanud Kadri Mälk. Kujundanud Jaanus Samma, assistent Nils Hint. Tekstid Kadri Mälk, Heigo Jelle, Heinz Müller, Tiit Pääsuke, Lembit-Kaur Stöör ja Heinz Valk. Keelekorrektuur Leelo Laurits. Eesti Kunstiakadeemia, 2013. 272 lk. Näitus „TUNGraud” Tartu kunstimuuseumi kunstikabinetis kuni 29. IX . Kureerinud Nils Hint, Rait Siska ja Risto Tali.

Rauast pole ma kunagi julgenud kirjutada. Tahtnud olen küll, aga julgenud pole. Raud on mulle olnud kuidagi liialt tähtis, võib isegi öelda, püha. Aga kui mu käte vahele suruti raudhallide kaantega raudraske raamat „Rauast”, siis mul enam pääsu polnud. Tegelikult sai kogu selle asja algtõukeks 28. augustil Tartu kunstimuuseumi viltuse maja 25. aastapäeva tähistamise käigus avatud näitus „TUNGraud”, millega paralleelselt tutvustati ka tüviraamatut „Rauast”.

Raamatuinimesena alustan raamatust. Pealekauba tundus see üllitis hõlmikpuuna hõlmavat Eesti nüüdissepisekunsti lugu. Koostaja Kadri Mälk on oma lühikeses eessõnas maininud neid isikuid, kes Eesti kõrghariduse tasemel lõid sepisele vaimse aluse  kunstiinstituudis : professor Leili Kuldkepp, Heino Müller, keda üldsus tunneb nime all Heinz, kellele see raamat ka pühendet, ja Heigo Jelle. Kadri Mälk on kirjutanud: „Sepakunst on kaasaegses kunstis üks isevärki nähtus. Eestis on nii seppa kui šamaani ikka tajutud kui üht võimalikku vahendajat kahe maailma vahel. Sepp kuulus koos kirikuõpetaja ja apteekriga küla auväärseimate isikute hulka. Tänapäeval on kiriku asemel pank, kuid apteeker ja sepp on ikka au sees. Maagilise ilmatunnetuse kaotamisega võime me koguni iseend kaotada. Ent miski peab olema jääv.” Heigo Jelle oma saatesõnas „Saateks” annab lühiülevaate nüüdses kunstiakadeemias ja selle eelkäijates metalliga tegelenud kunstnikest aastast 1924. Tänasel päeval on disainiteaduskonnas struktuuriüksus ehte- ja sepakunsti osakond, kus nimetusele vastavalt on kaks õppesuunda ja mida juhib professor Kadri Mälk. Heigo Jelle analüüsib loovust ning raua kui raskesti töödeldava, ent ometi võimaluste poolest rikka materjali vastuhakku kunstnikule-sepale. Ta ütleb, et „raamatu eesmärgiks on anda ettekujutus sepakunsti õppesuunas seni saavutatust ning arusaadavaks teha, et arhailiselt kõlava sepa nimetuse taga on üha laienev tänapäev”.
Raamatut väärtustab küllaltki soe ning intiimne intervjuu hiljuti meie seast lahkunud karismaatilise Heinz Mülleriga. Pole tükil ajal lugenud nii haaravat enesepaljastuslikku, ent sügavalt inimlikku teksti. Raamatu otsene pildirida algabki Heinz Mülleri taieste fotodest. Lisatud on ka kunstniku kavandeid. Seejärel on antud sõna- ja pildiruumi Heigo Jellele, kes räägib õpetajana rauast. Sain rauast üht-teist tarka teadmist juurde, samuti sepikojast ja sepistamisest. Järgnevad üle kolme­kümne rauaga tegeleva kunstniku-sepa loomingu pildilised näited. Kunstnikud on esindatud vanematest verinoorteni. Noorte osakaal on märkimisväärne ning mulle kui lugejale tundus ehtekunstiline kallak uutes tegijates ajapikku süvenevat. Sepa ja kunstniku sulandumine üheks ühtseks loojanatuuriks näikse olevat praegune metallikunsti ühisjoon. Aga eks kogu tarbekunst olegi üha vähem tarbe, üha enam kujutav.
Erilist rõhutamist väärib raamatu ilu. Eks neid kunstiraamatuid ole viimasel ajal välja antud üha paksemaid ja pompoossemaid. Sellist tõeliselt kaunist raamatut tuleb elus aga vist vaid paar korda ette. Kujundaja Jaanus Samma koos assistent Nils Hindiga  on suutnud hästi sobivate palenduslike elementidega siduda kogu üllitise nauditavaks tervikuks. Fotod kunstnikest on tõesti kihvtid ja mõned nende mõtteavaldused filosoofiliselt sügavad. Lausa hämmingusse viis mind Nils Hindi järgmine avaldus: „Raud on minu jaoks väärikas materjal, mis kannab endas teatavat tsiviliseerituse alget. Rauast on tööriistad ja masinad, mis alistavad looduse ja hoiavad ühiskonna liikvel. Raud on oma olemuselt funktsionaalne ja tagasi­hoidlik, kuigi temast on taotud ka relvad. Relv on aga lihtsalt tööriist võitluses, mida kütavad tagant teised metallid, mille sädelus on pimestav.”
Siit ongi ehk aeg minna üle näituse „TUNGraud” juurde, mille keskmes raua ning sepise kasutus ehetes ja objektides. „Antud materjali kasutamine ehtekunstis on Euroopa kontekstis unikaalne ning iseloomustab hästi tänast Eesti ehet,” arvavad näituse tegijad. Või nagu mõtiskleb näituse kunstnikepoolne kuraator Nils Hint: „Rauast relvad, ehted ja esemed on kandnud ja vahendanud samaaegselt mõlemat materjalis avalduvat vastandlikku külge – haprust ja tugevust. Tugevuses on alati haavatavust. Ebapüsivus ja vastupidavus on polaarsused, mis ei asu teineteisest lõpmata kaugel. Karastamine tekitab rauas deformeerumiseni viivaid sisepingeid. Purunemiseni pingul olek võib põhjustada tema kõverakskooldumist, äärmuslikult tugev sisemine jõud muutuda materjalile eneselegi ohtlikuks. Väga tugev võib osutuda ühtaegu väga hapraks.” Näitusel eksponeeritakse muljetavaldavates mõõtmetes raudplaatidel kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnast välja kasvanud autorite töid. Valik on tehtud viimaste aastate üliõpilastööde paremikust ja üleskutse korras esitatud uutest teostest. Osaleb 13 noort autorit: Hannes Tõnuri, Ihan Toomik, Merilin Tõnisoja, Kristjan Müil, Tarvo Porroson, Kairin Koovit, Anneli Oppar, Triin Pukk, Kadi Kübarsepp, Hans Otto Ojaste, Urmas Lüüs, Nils Hint ja Mikk Freiberg. Näitusel esinevad kunstnikud on kõik ka eespool mainitud raamatusse mahtunud.
Silma jäi, et ajastuhõnguliselt on tähelepanu pööratud ka taaskasutusmaterjalidele. Näituse tööd on kantud filigraansest materjalikasutusest rustikaalse käsitluseni, naiselikust õrnusest sõjameheliku brutaalsuseni. Ehete põhimaterjal on raud, mõnele objektile on lisatud ka hõbedat, kulda. Allakirjutanule meeldisid enim Hannes Tõnuri „Helihark”, Nils Hindi kiiver  „Kolgata mägi”, Tarvo Porrosoni sõrmused, Kristjan Müili „Mustrivöö”, Kairin Kooviti kaelaehe „Roos” ja hüüumärgi, mitte punkti pani näitusele Kristjan Müili põrandal paiknev „Üks hiigelsuur palvehelmes”. Paljud neist töödest kuuluvad kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti üliõpilastööde fondi. Tore, et selline hoiukoht on olemas. Veel toredam, et tehakse näitusi, mis on näitused, ja asju, mis jäävad. Viimasel ajal on mul tunne, et meie ajastust nagu meie näitustestki ei jää järele mitte midagi muud kui pappkastid või parimal juhul klaaskastid, mis heiastavad, kuid sisaldavad tühjust ning mis peagi on lõhutud või kuhtunud. Katedraalide asemel jääb meist küllap vist järele vaid kastlinnakute korrapärane kõledus. Raud õnneks on tule poeg, tuli aga teatavasti on soojus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming