100 aastat üksildust ja ootamatu rambivalgus

Maarin Mürk

Ülevaatenäitus „100 aastat MIMi projekti – Manfred MIMi elu ja looming 1920–2020” Tallinna Kunstihoones kuni 22. IX. MIMi projektis osalevad Taavet Jansen, Maike Lond, Hendrik Kaljujärv,Raul Keller, Andres Tenusaar, Henri Hütt, Andrus Laansalu, Kristiina Kütt, Andrus Aaslaid ja Kalle Tikas.

MIMi projekt sai alguse 2005. aastal, eestvedajateks Taavet Jansen ja Maike Lond, eesmärgiga uurida tehnoloogia ja kunstimeediumide kokkupuuteid. Sellest ajast peale on see ilmunud teinekord siin ja seal mitmesugustel kultuuriüritustel. Lähiajast on meelde jäänud MIMi konteinerid, mille kasutamiseks pidi kõigepealt ise elektrit väntama. See ongi sõltumatu kultuur ja seda mitte ainult abstraktses ideelises plaanis, vaid väga praktiliselt – elektrita ei ole suurt midagi. Nüüd on aga MIMi projekt oma eneseküllasuses astunud sammu edasi ja kanaliseerunud üheks tegelaskujuks, sest enne kui hakata elektrit tootma, peab ju siiski olema idee. Ja ideid Manfred MIMil on jagunud.

Manfred MIM, kollektiivne isik
Iga kord koosneb MIMi projekt avalikkuse ette ilmudes erinevast seltskonnast, ühendades kunstnikke, lavastajaid, insenere, helikunstnikke, koreograafe jpt. Kuid nüüd esile kerkinud kollektiivne autor tähendab peale oma ego ajutise kõrvalepaneku ka kokkuleppelejõudmist uue, ühise ego loomisel. Ilmselt mängib siin rolli osalejate taust, mis on kuju võtnud enamasti kusagil mujal kui kujutava kunsti väljal. Ühelt poolt teater ja etenduskunstid, mis nõuavad paratamatult kollektiivset pingutust, ning teiselt poolt tehnoloogia, mis juskui nagunii tähendab suuremat anonüümsust. Mõlemas kontekstis on autori mõistel teistsugune kaal kui kunstis, kus kogu elu keerleb siiani rohkem või vähem autori ümber.
Kuid kui juba, siis juba. Manfred MIM on kunstimaailmale hambu heidetud kont. Tal on küll nägu ja tegu, kuid kui hakata uurima, siis väidavad MIMi projektiga seotud inimesed, et „ise ka ei tea, kuidas, aga kuidagi lihtsalt toimib”. Võib-olla on see omamütoloogia loomise osa, hullud leiutajad laadis „ise ka ei tea, mis meil arus oli”? Igatahes on see ootamatult materialiseerunud MIMi projekti versioon väga terviklik kujuvõtt ja annab ka kogu platvormi tegevusele uue seletuse: olla tundmatu teadlase ja leiutaja ideede teostaja, tema (sise)dialoogipartner.

Manfred MIMi elu ja looming
Manfred MIM on väga romantiline tegelaskuju, kelles põimuvad kollektiivse autori ja tehnoloogilise protsessi salapära ning üksildase leiutaja vastupandamatuna mõjuv obsessiivsus, serveerituna retrolikus võtmes. Tema otsiv vaim on süvenenud kõikidesse probleemidesse ühesuguse entusiasmi ja põhjalikkusega, olgu selleks siis lindude laul, liikuv pilt või teatriuuendus – tundub, et vastuseid maailma esitatud küsimustele ja leiutisi on pudenenud lausa igal sammul.
Vaatamata sellele, et Manfred MIM on toiminud kaheldes, kuhugi jõudes ja siis jälle küsides, ega see äkki liiga lihtne lahendus ole, on MIMist maha jäänud tulemused mängulised ja nauditavad ka tegelikult aru saamata, kuidas need täpselt toimivad. Või pigem just selle tõttu, sest erinevalt väljapanekutest à la Ahaa teaduskeskuse omad on jäänud alles kättesaamatuse võlu. Teadusesse ja tehnoloogiasse on kätketud usk ratsionaalsuse võitu, arusaam, et maailma enda ümber on võimalik kontrollida, muuta selle käitumine ette ennustatavaks ja mõõdetavaks. Kuid, nagu ikka, kui millegagi süvitsi minna, siis muutub pilt selginemise, asemel hoopis üha kummalisemaks. Sajast aastast jääb ilmselgelt väheks, oleks vaja viitsada, tuhandet!

Tundmatu teadlane Kunstihoones
Eesti kunstimaastikul ei ole praegu tõesti sobivamat kohta selliste suurte loojate pühitsemiseks ja kunstipublikule kättesaadavaks tegemiseks kui Tallinna Kunstihoone. Ilmselt ei oleks kumbki osapool seda arvata osanud, aga Manfred MIM sobib sinna nagu kinnas kätte. Tuleb ikka ette, et need, kes üritavad kunstimaailmast väljaspool/selle ees/kõrval/all või peal tegutseda, mõjuvad kunstisaali jõudes seal väga orgaaniliselt. Sama asi juhtus ka Manfred MIMiga. Nimelt, kas see meeldib tegijatele endile või mitte, on kõigele muule lisaks tegemist väga hea kaasaegse kunsti  näitusega.
Vaadates MIMi n-ö kunstimaailma poolelt, on see sünkroonis mitmete jätkuvate lainetega: protsessikesksus, tehnoloogia ja loovuse ristumine kunstisaalis, kollektiivsed persoonid, fiktiivsed ajalood, huvi inimeste vastu, kes „päriselt” midagi teevad; lisaks Manfred MIMi painavalt nüüdisaegne 1970ndate stiilis mustvalgete fotode esteetika jne. „Makroskoop” Tallinna Kunstihoone suures saalis on näiteks üks paremaid asju, mis on juhtunud selle ruumiga Martin Creedi ning Ilja ja  Emilia Kabakovi installatsioonide kõrval: näitust saatev „jutustaja hääl” on paeluv nii eraldi omamütoloogiliste tekstide kujul kui näituse kokkusidujana; näitlejata teater keerab traditsioonilisele skeemile autor-teos-vastuvõtja mitu vinti peale ja on sealjuures veel nii võluvalt poeetiline. Ja kes ei tahaks näha esimest, rauast pikslit? Kindlasti tekib pärast seda näitust Manfred MIMile hulk groupie’sid, kuna tehnonohikud, kelle moodi MIM kahtlemata välja näeb, on ammu need kõige ihaldusväärsemad.
Mida annab valge kuup MIMi projektile? Puhas, auraatiline ruum veenab, vormistab, muudab terviklikuks ega küsi eksponeeritud asjade funktsiooni järele, vaid hindab lihtsalt kõrgelt vaimseid gümnastilisi sooritusi, eri suunas kulgevate otsingute nähtavakstegemist. Kunstipublikul jääb üle hakata kannatamatult ootama juba järgmist, eeldatavasti siis kahesajale  aastale pühendatud elu ja loomingu ülevaatenäitust, mis, arvestades Manfred MIMi eksperimente aja ja ruumiga, jõuab loodetavasti kätte juba üsna varsti, hõivates ilmselt siis juba vähemalt Kumu. Üks küsimus veel: kas Manfred MIMi valdavalt tehnoloogilisse boyband’i ei võiks mahtuda siis ka natuke rohkem tüdrukuid?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming