Esmaspäev algab laupäeval

Rebeka Põldsam

Bergeni assamblee esimene näitus. Bergeni assamblee näitusepaigad on Bergeni Kunstihoone, Kjøtt, Entrée, Stiftelsen 3,14, Knipsu, Kode 4, Kode 1, Rom8, Visningsrommet USF, Østre ja Koolimuuseum, 31. VIII – 27. X, kuraatorid Jekaterina Degot ja David Riff. Vt http://en.bergenassembly.no

Augusti lõpus avati esimene Bergeni assamblee, mis hakkab toimuma iga kahe aasta tagant. Seekordse, vendade Strugatskite samanimelisest raamatust inspireeritud näituse „Esmaspäev algab laupäeval” („Monday Begins on Saturday”) kuraatorid on Jekaterina Degot ja David Riff. Assamblee on kasvanud välja Bergeni biennaalist, mis on jätnud märgina maha lugemiku ja konverentsi „Kas biennaalitada või mitte biennaalitada?” („To Biennial or not to Biennial?”. Teisisõnu, Bergenis on kriitiline mõtlemine kunstis ja kunstiteoorias juba pikemat aega põlistunud ning selle tulemus ongi tänavune näitusetervik: üksteist instituudiks nimetatud näitust, sümpoosion ja kataloog.
„Esmaspäev algab laupäeval” on erakordne, võib-olla isegi edasist kunstilugu muutev ettevõtmine: kuraatoritel on õnnestunud teha kvalitatiivne hüpe kunsti, poliitika, ajaloo, ulmekirjanduse ja nüüdisaegsete mõttevoolude ühitamisel. See kõik on olnud võimalik tänu üsna kopsakale eelarvele, mis, nagu linna-ametnikud kulisside vahel praalisid, oli 7,5 miljonit eurot ehk umbes 215 Eestis korraldatud suurejoonelisemat sorti nüüdiskunstinäituse eelarve. See raha on end ära tasunud tänu väga võimekatele kunstnikele, kuraatoritele, arhitektidele ja filosoofidele. Umbes pool eksponeeritud teostest on tehtud just selle näituse jaoks ja teoste väga kõrge tase kinnitab, et kunstnikud olid tõesti saanud piisava eelarve toel oma loomingule pühendunult keskenduda.

Sotsialismi järelelu
Näitusele eelnenud uurimistöö käigus olid kuraatorid tõstatanud hulga olulisi küsimusi, millele näitus pidi vastama või vähemalt aitama edasi vastuste otsinguil. Kuraatoreid on huvitanud, mida tähendab artistic research ehk uurimistööle toetuv kunst. Teine oluline tõuge on olnud endise Nõukogude Liidu marksismi ja lääne marksismi dialektiline suhe. Nõukogude marksismi uurija kunstnik Dmitri Gutov (tema loomingut on Eestiski näidatud, praegu Tartus „Prada Pravda” näitusel) ütles sümpoosionil, et 99% sovetimarksismist on täielik jama, kuid 1% on pärl. Praeguseks ligi 25 aastat kestnud uuringute järel hakkab neil koostöös David Riffiga valmis saama neid pärle koondav venekeelne esseekogumik, mis loodetakse avaldada esimesel võimalusel ka inglise keeles, et ida ja lääne marksismi saaks edaspidi käsitleda koos, kuna need täiendavad teineteist ning on ilmselgelt teineteisest mõjutatud.
Kolmandaks lähepunktiks on olnud Bergeni linn ja sotsiaaldemokraatlik Norra. Kuraatorid on toonud näituse­kataloogis välja, et uurimisreisidel kohtusid nad mitmete kunstnike ja õppejõududega, kes poolvabandavalt ütlesid, et norrakad on head inimesed ja sellepärast toimib neil sotsiaaldemokraatia ja on palju naftat. Kõlab natukene nagu äravalitud rahva jutt, aga eks nafta ongi tänapäeva neoliberaalse kapitalismi kui religiooni kõige olulisem tootem. Küllalt mahlakalt kõlab Degoti Norra ja Nõukogude Liidu sotsialismi võrdlus: kui norrakad on uhked ja tänulikud oma sotsialistliku vabaduse üle ja eest, siis Nõukogude Liidus midagi sellist küll ei olnud. Norra kunstnikud küll kipuvad ütlema, et kodumaa mugavus pärsib loomingulisust, otsitakse valu ja melanhooliat, aga antakse endale aru, et probleemivaesust kritiseerides ollakse tänamatud ja maailma mastaabis on see küüniline. Pealegi on ka Norra muutumas „normaalseks” kapitalistlikuks riigiks, kus kallid kaubad ei sobi enam kõigile ning kodanike laenukoormus on üks suuremaid maailmas.
Samal ajal on Norra atraktiivne tööandja Ida-Euroopa odavale tööjõule. Eestlasedki käivad Norras marjul, suurem osa lihttöölisi tuleb Karjala piirkonnast Venemaalt ning Leedust ja Poolast. Üks liigutavamaid näitusel eksponeeritud videosid rühmituse Što Delat „Piirimuusikal” („A Border Musical”, 2013) räägib kõige isiklikumal tasandil loo ida-lääne suhetest. Venelanna Tanja läheb mehele norrakale. Tal on suured lootused, et Norra on täiuslik riik, kus tööle minnakse kui puhkusele, mehed ei joo ega peksa naisi-lapsi. Kaevurid hoiatavad Tanjat, et ega keegi teda Norras ei oota, ning ta süda on ikka Nikeli  lihtsa külatüdruku oma. Norras aga diskuteeritakse selle üle, et vahest tuleks lapsed kõrgetele standarditele mittevastavatest peredest ära võtta ning kasvatada neid hooldusperedes, kes kindlustavad norralike väärtuste püsimise. Kui Tanja uus abikaasa kurdab sõbrale, et tema kasupojale ei meeldi kelgutamine ega kalapüük, pakub sõber välja, et ümbruskonna survel on võimalik nooruk ümber kasvatada. Lõpuks võetakse laps emalt ära, kuna ta olla ema tagant mõned suitsud varastanud, ning Tanja tunnistabki, et ta on olnud paha ema ning parem kasvagu poeg üles õigete väärtuste keskel kui lihtsa vene koorilauluõpetajaga. Film on täis leidlikke kujundeid, groteski, liigutavat laulu. Kõik kokku moodustab intelligentse arutluse inimeste lihtsate tunnete, lootuste ja ühiskonna jäikade rakmete üle, langemata liigsesse kibedusse.
Perekondlikud suhted ja armastus majanduspoliitilises kontekstis on vaatluse all ka mitmetes teistes teostes. Wong Men Hoi videos „Ida on punane” räägivad kunagised norra maoistid, kuidas nad 1960. aastatel käisid Hiinas ja uskusid Maosse, siis aga lõid perekonna ega saanud enam aktivismiga tegeleda. Pealegi oli Mao muutunud vahepeal täielikuks antikangelaseks ning neil, edukatel akadeemikutel, on nüüd raske suhestuda oma nooruse kommunistlike vaadetega. Sergei Tretjakovi 1926. aastal ilmunud näidendi „Ma tahan last”  ainetel loodud Konstanze Schmitti videoinstallatsioonis „Milda” (2013) arutletakse selle üle, mida on tarvis teha, et saada võimalikult kvaliteetseid lapsi. Viimaks veel Keti Šukorovi „Armastuse masinad” (2013), kus biorobotid tõestavad, et inimkond on unustanud eetilised põhimõtted ning tegutsetakse vaid ihade ajel.
Sellised teosed, kus väljendatakse ootust teistsuguse tegelikkuse järele ega kardeta rääkida isiklikest tunnetest poliitilise aktivismi keerises, vaesusest ja inimväärikusest, on saanud valmida eelkõige tänu sellele, et kuraatorid on hoidunud kriitika kasukas  ironiseerimisest. Näitusetiimi arvates on aeg jälle meelde tuletada, mida tähendab siirus, ning rääkida asjadest otse, mitte läbi mitte kuhugi viiva irooniaprisma. Kes Bergenisse kohale ei lähe, saab vaadata Artishoki blogis Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse fotoreportaaži.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming