Nüüdiskunst kõneleb praegusest maailmast

Reet Varblane

„Hämmastav, et nii huvitaval nüüdiskunsti projektil on vähe eratoetajaid”.

Kas Veneetsia biennaali Eesti paviljoni toetamine on advokaadibürool Borenius esimene kord (nüüdis)kunsti sponsoreerida?
Peeter Kutman: Kujutava kunsti puhul on see esimene kord. Kultuuri oleme varem toetanud, aga pigem nii, et oleme osaliselt tasuta projekte nõustanud.
Priit Pahapill: Seekord andsime raha ja ilmselt teeme veel ühiseid asju, näiteks intellektuaalomandi alaseid koolitusi. Varem oleme toetanud Arvo Pärdi keskust, filmi „Püha Tõnu kiusamine”. Aga need on olnud üksikjuhtumid ja eelkõige õigusabi vormis.

Kuid mõelda läänemaailma peale, siis erafirmade kunsti (kultuuri) toetamine on päris tavapärane, juba traditsiooniline nähtus. Ameerika Ühendriikide kultuur (ka nüüdiskunst) elab paljuski just eratoetustest. Meil on see siiani üsna uus ja siiski veel harv nähtus. Miks te otsustasite seda projekti toetada? Millest sai see alguse?
Pahapill: Jõudsime selleni üsna juhuslikult. Teadlikku kunsti (kultuuri) toetamise plaani nagu eelarvesse sisse kirjutatud sponsoreerimine meil ei ole, vahest peaks see siiski olema. Toetamiseni viis meid kaks asja. Sõbrad galeriist Temnikova ja Kasela kutsusid meid 2012. aasta sügisel Viini kunstimessile. Pool aastat hiljem pöördus meie poole Maria Arusoo KKEKist. Ilmselt üksteisest sõltumatud sündmused, aga meie peas tekkis seos.
Kutman: Maria Arusoo tuli õigel ajal meie juurde. Meil oli valmisolek kaasaminemiseks olemas. Kui omavahel langetasime toetamisotsuse, siis me ei teadnud täpselt, mis projekt see täpselt on.
Pahapill: Eesti paviljoni kontseptsiooni tutvustati meile alles hiljem. Siis saime teada, et selle haakuvus meie tööga on märksa suurem, kui oleksime osanud arvata. See teos on väga keele-põhine ja keel on meie ainuke töövahend. Visuaalses kunstis ei kohta nii tugevat keelepõhisust ju väga sageli. See üllatas meid. Teine üllatus oli selle projekti haakuvus sellekordse biennaali suure kuraatoriprojektiga „Entsüklo-peediline palee”. Nagu kuulsime Dénes Farkasilt ja Maria Arusoolt, oli see ka neile üllatus, sest Eesti projekt valiti 2012. aasta suvel, üldteema aga kuulutati välja talvel. Veneetsia kunstibiennaalil oli aga meie peas tähendus olemas.
Kutman: Pole küll kindel, kas see seos meie peas oli õige, aga selge oli, et tegemist on olulise sündmusega. Maria Arusoolt saime ka teada, et projektil on kultuuriministeeriumis kindel eelarve, aga kõigile kulutustele, mis on üle selle, tuleb ise kate leida, seega peab riigi- ja eraraha kokku panema.

Tänavune projekt on eelmistega võrreldes kindlasti kallim, sest tegemist on rahvusvahelise seltskonnaga.
Pahapill: Meid üllatas, et oleme üks vähestest, kes seda toetasid. Olime kindlad, et seda projekti on tulenevalt selle rahvusvahelisusest ning ambitsiooniku-sest ettevõtjatele lihtne müüa, et see on n-ö apetiitne projekt. Kui kunstist vähegi midagi teada, siis Veneetsia biennaal on ju selline ettevõtmine, mis iseenesest aitab kunsti müüa ja sellega on kerge end siduda. Kui tuua spordist paralleeli, siis on Veneetsia biennaal nagu harvaesinev suurvõistlus, à la olümpiamängud.
Kutman: Eeldasime, et oleme üks paljudest toetajate rodus, et kõik tahavad selles ettevõtmises kaasa lüüa. Olulisus muutis meile otsuse tegemise lihtsaks.

Veneetsia biennaal on ju 1997. aastast peale ainuke rahvusvaheline nüüdiskunsti sündmus, kus on meie igakordne osalemine tagatud. Otseselt spordiga ei ole mõtet võrrelda, kuigi ka biennaalil antakse autasusid – Kuldsed Lõvid ja väiksemad preemiad –, aga pole põhjust väita, et kui Leedut on kolmel korral esile tõstetud, siis meie kunst on nii palju kehvem.
Kui Veneetsias nägite Farkasi projekti valmiskujul, kas olite oma toetamisotsusega rahul?
Pahapill: Ma ei mõelnud kordagi, et meie rahal on otsene seos asja endaga ja seetõttu ei mõõtnud me ka oma toetamisotsust konkreetse teose valguses. Aga toetamisotsusega olime loomulikult rahul. Teose vaatajatena olime kindlasti privilegeeritud seisuses, sest Dénes Farkas tutvustas seda meile privaatselt.
Kutman: Sellele projektile võikski laias laastus kahte pidi läheneda. Ühest küljes on see detailirohke, vajab süvene-mist, kaasamõtlemist ja selgitamist. Tänu individuaalsele kohtlemisele oli meil sellesse lihtsam sisse minna. Teisest küljest on näituse teostus minu meelest visuaalselt ja esteetiliselt võimas. Isegi kui ruumidest vaid läbi jalutada, mõjub see oma esteetikaga.
Pahapill: Kui mõelda Arsenale ja Giardini suuruse ja seal esitatud projektide tiheduse peale, kus paari tunni jooksul võib huvi raugeda ja kolme-nelja päevaga ei suuda kõike rahulikult vaadata, siis selles mõttes asub meie paviljon märksa paremas paigas: seal sai keskenduda. Vahest külastajate arv on küll väiksem, kuid kui süvenemisaeg võeti, siis oli mulje kindlasti parem kui suurtes eksponeerimiskohtades.
Biennaali peale tagasi mõeldes jääb tunne, et paljud riigid võtavad seal osalemist poliitilise sammuna: püütakse teisi üle trumbata, n-ö riigi suurus tuleb välja.
Kutman: Kuna ma ei puutu nüüdiskunstiga iga päev kokku, siis ajalugu kaasa haarav suur kuraatoriprojekt oli minu jaoks otse kümnesse: see oli nagu nüüdiskunsti ajaloo läbilõige.

Mida meie kunstiväljal tegutsejatel tuleks teha, et saada kunstiprojektidele eratoetust? Selge on, et kui meil on Maria Arusoo suguseid intelligentseid entusiaste, on võimalus suurem, aga kas peaks mõtlema kaasahaaramise strateegia, taktika peale? Kuidas ühekordset toetust kasvatada koostööks?
Kutman: Meile tundub, et kunstiprojekte on huvitavam toetada kui näiteks ettevõtjate lemmikvaldkonda sporti. Spordis on edu lihtne mõõta ja seetõttu on ka arusaadav toetajate soov end sportlase eduga seostada. Nüüdiskunsti puhul võib mängida kaasa asjaolu, et kardetakse end siduda alati mitte kõige selgema sõnumi, sisuga. Kunstiprojektid on tihti mitmeti tõlgendatavad, nende väljenduski pole sageli materiaalne nagu pilt või foto, vaid tegemist võib olla näiteks tegevuskunstiga. Keerulisema sisu puhul võidakse karta ka oma renomee pärast. See teeb toetamise otsustamise keerulisemaks, aga kindlasti ka palju põnevamaks. Büroos sündis toetamisotsus partnerite tasemel, aga kui hiljem käidi projekti meil tutvustamas, siis tuli meie inimestelt palju head tagasisidet: lahe, et me oleme sellega seotud. Aga toetajal on alati lihtsam, turvalisem kaasa tulla, kui tegemist on usaldusväärse institutsiooniga, nagu seda antud juhul on KKEK või tugev galerii. Minu arvates on näiteks muusika valdkonnas lihtsam olnud toetusi saada, sest see on rohkem institutsionaliseeritud. Tundub, et kunstimaastik on seda vähem ja kunstnikud rohkem omapäi, aga toetuste küsimine läbi mingi organisatsiooni on minu hinnangul edukam.
Pahapill: Kindlasti oskab igaüks ette kujutada sõnumeid, millega ei tahaks ennast seostada, kuid mulle tundub, et see ei ole sellist tüüpi toetamise puhul suur probleem ja konkreetselt meie puhul ei ole ühiskonnakriitilisus või selle puudumine projektide toetamisel kaalukeeleks. Mulle tundub ka, et kaasaegset kunsti peaks eelduslikult olema palju lihtsam mõtestada ja tõlgendada kui näiteks eelmise sajandi esimese poole oma ning seetõttu ei tundu väga veenvana, et kaasaegsel kunstil peaks toetuse saamiseks olema takistusi tulenevalt selle raskestimõistetavusest.

Kas kunstiinstitutsioone ja ka kunstnikke võib julgustada erasponsoreid otsima?
Pahapill: Kindlasti. Võin eksida, aga tundub, et potentsiaalsed rahastajad mõtlevad tihti materiaalsetes kategooriates, nt mida nad vastu saavad kajastamise vms näol. Mida selgemalt see on ettepanekus väljendatud, seda tõenäolisem on ilmselt raha saada. Projekt tuleb suuta ahvatlevaks teha. Tavaliselt ei ole teost rahastamise küsimise hetkel veel olemas, tegemist on ideega. Ideed tuleb aga esitleda viisil, et see tundub toetajale oluline, sh nii ühiskondlikku huvi kui toetaja omakasu – ühiskondlikku tunnustust, tuntust jms – silmas pidades.
Kutman: Oleme ise otsustanud jätkata Eesti paviljoni toetamist ka tulevikus. Me ei ole võtnud kohustust, seda pole meilt ka oodatud, aga tahame partneritena jätkata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming