Eliidiga või eliidi vastu?

Liisa Kaljula

Metamodernismi ehk informeeritud naiivsuse, pragmaatilise idealismi, aga ka mõõduka fanatismi aeg on käes. Kui Siim Kallas pärast peaministri kandidaadi kohalt taandumist vastas juba Brüsselist Eesti Ekspressi peatoimetaja Allar Tankleri küsimustele, tõsteti tema öeldust välja järgmine lause: „Eesti ajakirjandus peab valima, kas olla eliidiga või eliidi vastu”. Neile, kes lugesid vaid intervjuu pealkirja, võis see väljatõste mõjuda häirivalt, kui vaba ajakirjandust löögi alla seadev mõte. Tegu oli aga väljaande refereeringuga, sest intervjuus endas tõi Kallas ära tähelepaneku Christofer Meyerilt, Briti kunagiselt suursaadikult Ameerika Ühendriikides: Ameerikas on ajakirjanikud alati näinud end eliidi osana, nende kolleegid Inglismaal aga pidanud end eliidi vaenlaseks.1 Sõltuvalt eliidi definitsioonist võib selle väljaütlemise sõnum erineda kardinaalselt. Kui määratleda eliiti üksnes poliitilise ja majandusliku võimu kaudu, siis võib see väljaütlemine arusaadavatel põhjustel tekitada paljudes nördimust, kui aga määratleda eliiti moraalse autoriteedi – kogemuste ja teadmiste, selge ja tugeva eetilise positsiooni, saadud mandaadi või usalduse kaudu, siis tuleks sellesse väljaütlemisse suhtuda teisiti. Kui selle küsimuse – kas olla eliidiga või eliidi vastu? – esitaksid enesele Eesti loomeinimesed, lähtudes eeltoodud teisest eliidi definitsioonist, võiks see olla järjekordne väike samm viimastel aastatel sageli jutuks olnud prekaarsest nõiaringist väljapoole. Kui olen viimastel aastatel oma töö tõttu külastanud Eesti kunsti elavate klassikute kodusid ja ateljeesid, olen sattunud nagu teise reaalsusse, kus on äraütlemata palju vana haritlaskonna siniverelisust ja vaimsust. Seda vaimsust oli veel hiljuti Olga Terri, Nikolai Kormašovi ja Andres Toltsi ateljees, on tänaseni Leili Muuga, Vive Tolli ja Leonhard Lapini kodus. Praegu saavad loomeinimesed Eestis eliidivastase hoiaku millegipärast kaasa juba emapiimaga või koolist, ent see nn kriitiline hoiak kipub sageli olema ebakriitiline, kaasa saadud, ent läbi tunnetamata. See on olemuselt analüütiline hoiak, mis on saadud aga mitteanalüütilisel teel. Rääkimata sellest, et imeväikeses rahvusriigis peavad loomeinimesed tajuma iseenda kuulumist eliiti juba seetõttu, et nemad on keele ja kultuuri elushoidmise kaudu selle püsimise eeltingimus.

Ühiskonnakriitiline nüüdiskunst
Muidugi võib kohe vahele torgata, et eliidi mõistet on lähiajaloos liiga palju kompromiteeritud, et täita see taas sinisilmselt positiivse sisuga. Eliidi mõistele toetudes on arendatud välja rassistlikke ideoloogiaid, millega seejärel põhjendatud eri vormides vägivalda. See kõik vastab tõele, ent ikkagi on parem eliidi mõistega kui ilma selleta, sest kuidas muidu saame usaldada ühiskonnas kaalukate otsuste tegemise vähestele eneste seast välja valitutele? Just seetõttu tuleb foucault’likult eliidi mõiste eest võidelda, seda pidevalt eetilise sisuga täita ning hoolitseda selle eest, et sellest ei saaks üksnes võimulpüsimise sünonüüm, vaid oleks seotud moraalse autoriteediga, arusaamaga sellest, et eliit ei tähenda selle tiitli kandjale üksnes avaramaid võimalusi, vaid ka suuremaid kohustusi, keskmisest kõrgemaid nõudmisi enesele.
Keele eest võidelda on alati olnud üks haritlaskonna kohuseid, ent mitte niivõrd hinnates kellegi moraali rohkem või vähem terveks – nagu ütlevad teadusfilosoofid, pole moraalsed väärtused propositsioonilised –, vaid seistes hea selle eest, et eetika ja eliidi mõistel oleks jätkuvalt sisu. Sellistel puhkudel, kus midagi kiiresti appi võtta ei ole, võetakse tavaliselt appi Abraham Maslow. Võtan minagi, sest on omamoodi kõnekas, et Maslow’ esialgses motivatsiooniteoorias troonis inimvajaduste püramiidi tipus eneseteostus, aastaid hiljem avaldatud parandatud versioonis olid aga lisandunud esteetilised vajadused ja vajadus teadmiste järele. Kõige tippu oli aga asetatud nõndanimetatud transtsendentaalne või transpersonaalne vajadus aidata teisi eneseteostuse poole. Katkestusejärgsetes ühiskondades on eliidi mõiste arusaadavatel põhjustel liikumises, tähistades esialgu ennekõike eneseteostust, millega kaasneb enamasti loodud ettevõtete või töökohtade näol küll lisaväärtus ka ühiskonnale. Tasapisi võiks see hakata tähistama ka muud: midagi, mis ületaks eneseteostuse või annaks sellele uue tähenduse. Ja ma tõesti usun, et Eestis on aeg küps hakata rääkima eliidist selle sõna teises, nõudlikumas, ühiskonda teenivas tähenduses. Ning sellega seoses võiks aeg olla ümber ka seda laadi eliidikriitika mõttes, mille objektiks on Suure Venna laadne, kõikjal olev võimas, ent moraalitu ja indiviidi vangistav miski.
Nüüdiskunst on sageli a priori ühiskonnakriitiline ja ärritab sellisena paljusid väljaspool kunstimaailma või paneb õlgu kehitama. Seda a priori ühiskonnakriitilisust võib seletada ajalooliselt kujunenud sättumusega, mis kergendab pisut kunsti süüd ja aitab selle igikestvat mässu valitseva vastu natukegi mõista. Erinevalt aegadeülesele tunnetusele või teatava kaduma kippuva humaansuse või kultuuri arhailiste kihistuste alalhoidmisele suunatud kultuurivormidest on nüüdiskunstis viimased sada aastat käsitletud pigem inimkonna tulevikku kui minevikku. See võib kõlada suureliselt, ent nüüdiskunsti ühiskonnakriitilisse hoiakusse tuleks heatahtlikult suhtuda kui utopistlikku, paremat homset visandavasse.
Olles hästi ära õppinud modernismi õppetunnid, on status quo kriitika nüüdiskunsti arengusse sisse kirjutatud ja küllap on tõsi, et oma halvematel päevadel unustatakse sinna kõrvale pakkuda muud. Ent oma parematel päevadel suudab nüüdiskunst ilmselt olla oma aja eesrindlik esteetiline teadvus. Tean mitmeid teiste loomealade esindajaid, kes käivad nüüdiskunsti näitustel just seetõttu, et saada sealt värskeid ideid, ammutada uut esteetikat.
Kui visuaalkultuuri toimimist ajadistantsilt vaadelda, on kaasajal võõristatud või liiga äärmuslikuks peetud avangardsed kunstiideed sageli hiljem popkultuuri tõrgeteta üle võetud ja sealt omakorda sujuvalt tootmisesse suunatud. Oma kõige kehvematel päevadel on nüüdiskunst esindanud aga kulunud ühiskonnakriitika stampe ja nii on neoliberalismi kriitika nüüdiskunstis teinekord loosunglik või liiga lihtsalt klassivihaks taandatav ega võimalda seetõttu ka mitmetel ühiskonnagruppidel dialoogini jõuda, rääkimata võimalikust metseenisuhtest. Ning olgem ausad, eelmise valitsuse ajal iseloomustasid võimulolijaid ja haritlaskonda vastastikku jahedad, kohati ka salvavad suhted. Ent kahtlemata positiivne on nende kahe vahel seisjana olnud president Toomas Hendrik Ilvese roll. Võib-olla ei olegi võimu ja vaimu teineteist tasakaalustav suhe teisiti võimalik. Tahan siiski näidete abil pakkuda, et võib-olla siiski on ning et võib-olla ei ole haritlaskonna erakonna loomine siiski ainus võimalus võimu ja vaimu toimivaks dialoogiks, nagu on leidnud Andrei Hvostov.2

Nemad, kes laulsid koos
Tanja Muravskaja fotoseeria „Nemad, kes laulsid koos” (2008) on viimaste aastate Eesti nüüdiskunsti üks rafineeritumaid poliiteliidi portreesid, kus kunstnik on suutnud vältida kõiki neid lapsusi, mis kipuvad selles žanris olema sagedased: žurnalistlikku karikatuursust, anekdootlikku grotesksust, karnevalilikku teisestamist ja muid poliitikuportreedes sagedasti kasutatud võõritusefekte. See sari, läheb aastatega aina kõnekamaks, sest need, kes toona laulsid külg külje kõrval koos, on täna triivinud lahku, läinud eri teid, kellest on saanud pigem poliitiline, kellest pigem moraalne eliit: Marju Lauristin, Edgar Savisaar, Mart Laar, Heinz Valk, Lagle Parek, Tunne Kelam, Enn Tarto, Liia Hänni. Huvitaval kombel on Eesti nüüdiskunstis poliitilisi teemasid märkimisväärse rafineeritusega ning seetõttu huvipakkuvamal moel käsitlenud just need kunstnikud, kelle esimene keel ei ole eesti, vaid vene keel.
Kristina Norman on oma loomingus olnud Eesti riigi monumendisaaga intelligentne kommentaator, alustades pronkssõduri teisaldamist käsitleva filmiga „Monoliit” (2007), jätkates samateemalise Veneetsia biennaali projektiga  „Pärast sõda” („After War” 2009) ning lõpetades Vabadusristi valmimist jälgiva filmiga „Et meeldiks kõigile” (2011).
Seevastu Maike Londi loeng-etendus „10 journeys to a place where nothing happens” ehk siis „10 retke kohta, kus mitte midagi ei juhtu” (2014), kus kunstnik püüab saada kontakti kohaliku majanduseliidiga, et selgitada välja, kas praegusaegsel Eesti kunstnikul on mingitki šanssi leida enesele kohalik metseen, kõlab juba oma lähtekohalt iroonilise ja lõbusa projektina, ent see etendus tuleb ära vaadata.
Kahtlemata jääb NO99 teatri suurprojekt „Ühtse Eesti suurkogu” (2010) siinse poliitilise kunsti üheks monumentaalsemaks maamärgiks, sest pani sellele kaasa elama ka valitsevad poliitikud ja angažeeris peavoolumeedia. Teist nii suurejoonelist poliiteliidi portreed Eesti kultuuriloos vist ei olegi.

„Manifesta 10” – järjekordne dilemma
Peterburis juuni lõpus avatava „Manifesta” kunstibiennaali näol seisab maailma kunstiavalikkus silmitsi ühe järjekordse võimu ja vaimu dilemmaga. Kunstnikele seisneb see dilemma selles, kas anda oma panus Ermitaažis biennaali õnnestumisse riigis, mis ähvardab nende koduregiooni sõjaga, või kas boikott ja distantseerumine on mõjuvamad tööriistad kui pluralismi ja kriitilise diskursuse kultiveerimine Vene publiku seas. Publikule seisneb see dilemma selles, kas toetada Ermitaaži äsja avatud Euroopa nüüdiskunsti tutvustaval suunal või hääletada jalgadega agressorina käituva riigivõimu ning selle vastu mitte protesteeriva haritlaskonna vastu. Ent korraldajad muidugi ei taandu, sest olla sel suvel Venemaal klapib liiga hästi „Manifesta” missiooniga. Möödunud sügisel ka Eestit külastanud Hedwig Fijeni sõnul on selleks Euroopa kultuuri DNA uurimine, pidades alati silmas maailmajao hetkeseisu. Kui mõelda Sotši olümpiamängudele ja sellele, kuidas Venemaa juhtkond sai nendest – ja olümpiakomitee presidendi pilvitustest kiiduavaldustest mängude lõpukõnes – vaid suurriiklikku hõlpu ja hoogu järgnevaks, siis võiks ju öelda, et igakülgne boikott on ainuõige käitumisviis. Ent kui palju kordi on ajalugu näidanud, et passiivne protest kuskil eemal suurele poliitikale ei mõju. Küll aga võib maailma muuta üksainus pilt või meem, äkitselt ja pealtnäha arusaadava põhjuseta viirusena leviv kunstiline representatsioon. Kas tõenäosus, et see juhtub just seekord, ei ole riskimist väärt?
Küllap just võime kangastada tulevikku ning seeläbi ühiskonnas seni võimatuna näivaid transformatsioone esile kutsuda tegi piltidest Walter Benjamini lemmikmeediumi, millele ta pani sotsiaalsete muutuste esilekutsumisel suuri lootusi. Nii on ju Benjamini „dialektiline pilt” just selline unenäoline visuaal, mis võib reaalsuses esile kutsuda uuenenud ärkveloleku ning osutuda seeläbi ühtlasi tuleviku kangastuseks.

Metamodernism
Möödunud aastal Methise 2000ndate erinumbris eestikeelsena ilmunud postmodernismi lõppu kuulutavas, Timotheus Vermeuleni ja Robin van den Akkeri manifestis „Märkmetes metamodernismist” selgitatakse uue kunstnike põlvkonna tundestruktuuri järgmiselt: „Uued kunstnike põlvkonnad hülgavad üha märgatavamalt dekonstruktsiooni, parataksise ja pastiši esteetilisi ettekirjutusi rekonstruktsiooni, müüdi ja metaksise kasuks. Neid suundumusi ja kalduvusi ei saa enam selgitada postmodernsuse terminitega. Need väljendavad (sageli kiivalt kaitstud) lootusrikkust ja (vahel teeseldud) siirust, mis viitavad uuele tundestruktuurile ja teistsugusele diskursusele. Paistab, et ajalugu liigub kiirkäigul oma ülearu rutakalt väljakuulutatud lõpu juurest edasi”.3 Vermeuleni ja van den Akkeri kirjeldatud metamodernism võngub niisiis pendlina modernse entusiasmi ja postmodernse iroonia, lootuse ja melanhoolia, naiivsuse ja teadlikkuse, empaatia ja apaatia, totaalsuse ja fragmenteerituse, selguse ja mitmetimõistetavuse vahel.4 Manifest on ettevaatlikult kompilatiivne ning toetub mitmetele postmodernismijärgset konditsiooni kompavatele teoreetikutele, kriitikutele ja kunstnikele. Ühtlasi pakutakse ühena esimestest, et metamodernism on mingit pidi seotud ka uusromantilise maailmatunnetusega, mille puhul püüdlemine kättesaamatute ideaalide poole jätkub kummalisel kombel ka nende ilmse võimatuse puhul. Ehk „lihtsustatult öeldes: kui modernset väljavaadet idealismile ja ideaalidele võib iseloomustada kui fanaatilist ja/või naiivset, postmodernset mõtteraamistikku aga kui osavõtmatut ja/või skeptilist, siis võib praeguse põlvkonna suhtumist – sest tegu on vägagi põlvkondliku suhtumisega – kirjeldada kui teatud laadi informeeritud naiivsust, pragmaatilist idealismi [või mõõdukat fanatismi]. Lastes end kannustada modernsest naiivsusest, ent olles kursis postmodernse skeptitsismiga, pühendab metamodernne diskursus end teadlikult võimatule võimalikkusele.”5

1 Eesti ajakirjanikud peavad valima, kas olla eliidiga või eliidi vastu.  Allar Tankleri intervjuu Siim Kallasega. – Eesti Ekspress 20. III, 2014.
2 Andrei Hvostov. 80-aastane haigus. Pätsi vari kodanikuühiskonna kohal. – Sirp 14. III 2014.
3 Timotheus Vermeulen ja Robin van den Akker. Märkmeid metamodernismist. – Methis 2013, nr 11, lk 135.
4 Samas.
5 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht