Täiesti normaalsed üksikud inimesed

Siram

Sandra Jõgeva TAMi galerii näitus on pop-up-kosjakontor või offline-tutvumisportaal.Sandra Jõgeva näitus „Nimeta” TAMi galeriis kuni 7. V. TAMi galerii on tegelikult restoran, sinna sisse astudes võib esialgu olla raske näitust üles leida. Selleks tuleb minna teisele korrusele, istuda rahulikult laua taha ja hakata vaikselt uurima, „mis on pildil valesti”.Esialgu tundub, et ei midagi: laual vedeleb menüü ja selle kõrval kõrgub mingi asi, mis on ilmselt reklaam. Siiski, see näeb väheke veider välja, on palju paksemast pleksiklaasist kui tavaliselt, ja pildid on ka imelikud.

Ühel pildil on näiteks loppis näoga mees keset köögis valitsevat prügihunnikut. Mõnel pildil on keegi seljaga, leidub kasse-koeri, aknaid ja uksi. Avanud menüü, selgub, et pakkumisel pole söögid-joogid, vaid potent­siaalsed partnerid. Põhimõtteliselt on tegemist, kui kasutada moekat võõrkeelset sõna, pop-up-kosjakontoriga või offline-tutvumisportaaliga.
Sandra Jõgeva sõnul ei tahtnud ta TAMi galeriis näitust tehes hakata sealse restoranimiljööga võitlema, vaid pidas õigemaks kaasa mängida. Ja see on tal suurepäraselt õnnestunud. Eks puhvetites käiakse ju ikka tutvumas, ka visuaalselt sulandub näitus restorani perfektselt.
Paarkümmend inimest on otsustanud kaasa mängida ja oma tutvumissoovi näituse raames avalikustada. Neist on tehtud pilt, üks portree eest- ja teine tagantvaates. Pildistatud on valdavalt kodudes. Mõne inimese kodu on nii pisike, et selja tagant pole saanud teda pildistada, siis on pleksiklaasi teisel poolel näiteks maja uks või aken. Fotod ei ole poseeritud, pigem on tabatud argihetke. Midagi pole ilustatud, kajastatud on segadust ja sodi, kurbust ja üksindust. Tegemist ei ole tragöödiaga: inimesed elavad rahulikult oma elu, näha on nende elustiili ning -ala ilmes­tavaid detaile.
Menüükaante vahel on igaühe enesetutvustus ja ootused partneri osas. Või lihtsalt lakooniline konstateering: „Arvestage, et ma kunagi põhimõtte­liselt ei korista”. Igaühel isemoodi vastavalt tema natuurile, luuletusena, esseistlikus vormis või punktide kaupa.
Spetsiaalselt näitusel käimine oli väga huvitav kogemus: et kõik ära vaadata, tuli istuda järjestikku kõigi laudade taha. See meenutas filmidest nähtud kiirkohtingute süsteemi, ainult et elava enesemüügijutu asemel valitses ruumis vaikus. Tavaline restoranikülastaja kogeb näitust kindlasti teistmoodi. Oleneb sellest, kelle portreega ta juhtumis silmitsi satub. Mõni ehk leiab isegi huvipakkuva kaaslasekandidaadi, teisel võib nähtu söögiisu sootuks ära võtta.
Osalesin ka ise modellina: tegin seda sellepärast, et minu arvates on tegemist olulise teemaga. Asjaolu, et kunstis sel­lest eriti ei räägita, pole suurem kaotus, sest kunsti võime sõnumeid edastada on nagunii kängunud. Küll aga räägitak­se paariliseotsimisest palju naisteajakirjades, kõrvuti kosmeetikanippide ja seltskonnaklatšiga. Ometi pole need võrdse kaaluga teemad.
Kõige ohtlikum on, et Eesti inimesed ei tunnista oma üksindust sageli isegi endale, teistest rääkimata. Eriti intelligentsed inimesed. Paljud, kelle poole Sandra osalemispalvega pöördus, ütlesid ära põhjendusega, et nad ei vajagi kedagi enda kõrvale. Mina seda ei usu, et nad ei vaja, pigem on nad kaotanud lootuse kedagi leida. Samuti arvatakse millegipärast, et tunnistades endale, et oled üksi, oled automaatselt luuser.
Nagu igasuguste inimpsüühikat puudutavate probleemide puhul, nii ka partnerlustemaatikas on kõigepealt vaja endale oma olukorda tunnistada ja siis edasi mõelda, mida teha. Inimlikes küsimustes võiksid eestlased kas või ameeriklastest eeskuju võtta ja mitte lakkamatult häbeneda kõike, mis võiks vähegi jätta mulje, et ei olda maailma kõige edukam ja õnnelikum inimene. Kui oma soovidest mitte kellelegi mitte iialgi märku anda, siis ei maksa ka oodata, et keegi mõtteid lugedes neid täitma asub. Ja kõike seda ei ole vaja teha üldsegi suure vingumise ja hala saatel, vaid normaalselt, huumoriga ja igapäevaaskelduste kõrval. Just nagu Sandra Jõgeva näituse rahvas.